ASJAAJAMINE

ehk kõik siin ilmas sõltub ametniku suvast

Lubasin eraldi rääkida meie dokumentide ajamisest. Seda me hakkasime kohe tegema kui töölepingud kätte saime. Kuigi proua Brigadir saatis meid Magistraati, alustasime oma paberite kordaajamisest hoopis Poliisist.

Neljapäev Poliisi läksime kohale. Muidugi enne otsisime teist ja sõitsime mitu korda mööda. No nii väikest kirja ”kaubamaja” peal ei näegi autos istudes! No vähemalt meie ei näinud ja saime ikka mitu korda Roomas käia enne kui Poliisi üles leidsime.

Kohapeal võtsime järjekorra nr ja jäime ootama. Mulle tuli kõne: ma helistan töökuulutuse asjus. Hakkasin imelikke häälitsusi tegema ee ... aaa.. eee (mää-mää!!!) Te saite juba töö? ee... jaa... Nii see kõne lõppeski. Saime politsei jutule peaaegu üheaegselt, kõrvuti luukide äärde. Rääkisin oma jutu ära ja minult nõuti veel üürilepingut. Ütlesin, et mul pole kaasas. (no ei olnud meeles Bossilt küsida.) Kõrvalluugi Grete ametnik ütleb minu omale, et EU liikmeriikidelt ei peagi nõudma. Siis oli minu minu ametnik tükk aega kadunud. 

Tagasi tulles tegi ta mu töölepingust ja ID kaardist koopia, surus mulle mingi paberi pihku ja ütles, et pangu ma internetis aeg kinni. Hakkasin seletama, et ta võiks ise mulle aja kinni panna kuid see ei teinud mind kuulmagi. Gretele anti samasugune paber ja öeldi, et tulgu ta esmaspäeval kell 13 tagasi ja püüdku internetis aega kinni panna. Serveriga pidi mingi jama olema ja ta ei saa talle ise aega kinni panna.

Grete küsis, et kas mulle pakuti tööd? Mina, et jah. Mis tööd? Ma ei tea, aga vist eestisse, ta rääkis eesti keeles. Kodus täitsime paberid ära ja läksime siis poliisi kodulehele. Kõigepealt pidime ennast sinna registreerima. Siis tuli meilile kiri viitega. Seal täitsime uuesti samasuguse ankeedi mis meile pihku suruti ja, et kuhu ma tahan saada teadet millal kohale tulla. Panin, et tahan mobiilile. Et ma ei saagi ise aega valida?, või ma ei osanud....

Vaatsin ka oma vastuvõetud kõnesi ja kõik olid soome numbrid. Osad neist tundmatud, olin ju igasugustega rääkinud enamvähem samal ajal. Milliselt mulle helistati ja tööd pakuti – ei tea! Kui nii siis nii ...

Esmaspäeval läksime tagasi. Võtsin oma paberid ka kaasa, äkki joppab, meil ei olnud ikka veel üürilepingut. Grete sai oma paberi kätte ja püüdsin siis ennast ka sellele kaela suruda, ta ütles, et kahjuks tal ei ole rohkem aega, et planeeritud järjekord jõuab kätte, kuid ta võib mulle aja kirja panna. Kas mulle neljapäeval sobib. Sobis.

Kohe samast ruumist läks uks Maistraati. Sealt saime uued ankeedid. Täitsime ära. Tehti koopia ID kaardist, oleskeluluvast ja töölepingust. Mul polnud politsei tõendit, ütlesin, et neljapäeval saan. Siis võttis ikka mu paberid vastu ja, et ma kohe kui loa saan, tooksin selle sinna, et nad saaksid mu paberite juurde koopia teha. Lubasin pühalikult. Siis öeldi, et nädala pärast tuleb meile postkasti. 

Neljapäeval sain Poliisist oma oleskeluloa ka kätte. Minu pakkumise peale ei tahetudki üürilepingut. Läksin kohe Maistraati, et lubasin oma dokumentide juurde koopia tuua. Tehti koopia. Pärisin veel isikukoodi järgi. Kiri on teel aga kui mul on kiiresti vaja, siis ta võib mulle välja trükkida. Loomulikult ma lahkelt lubasin tal seda teha ja viipasin Grete ka ligemale, et talle paluks ka välja printida.

Sealt sõitsime otse Kela`sse. Jälle üks tiirutamine ja jälle Roomas käidud kuni leidsime õige koha. Vau ja Nordea pank otse selle vastas!

Kelas saime uued ankeedid ja asusime neid kohe täitma. Seal oli lahke proua, kes meile ankeedid tõi ja päris kas meil on abi vaja ja tegi meile koopiad, et luugis asjad kiiremini sujuksid. Kontrollis ka kas kõik vajalikud lisad on ka kaasas. Siis ütles ta : Te olete esimene inimene kellel on kõik paberid olemas! Siis selgus, et meid on kaks.

Paberid võeti vastu ja ütles, et kuskil nelja kuu pärast tuleksime palgalehtedega tagasi, kuid enne tuleb meile sellekohane kiri koju.

Pangas pidime jupp aega ootama tühjas saalis, enne kui meid ... misasi?järjekord?... vaid meie kaks.... vastu võeti. Jälle kõrvuti luugid.

Esialgu ei saanud minu teller aru mida ma tahan. Mis arvet avada? Enne ühte tuleb tulla, siis saab sularaha kätte.

Ma ei taha midagi! No tegelikult ikka tahan! Läksin omadega rappa... tahan arvet... tahan avada arvet... Nähes ta nägu, tõstsin käed taevapoole ja korrutasin nagu papagoi ... haluan avata pankkitilin... tilit - teidän täytyy ymmärtää, minulla ei ole mitään täällä!

Siis ta sai aru !

Kaua ma kavatsen seda arvet kasutada, milleks ma seda kasutan, kas mujalt kui soomest laekub ka sellele arvele raha, aga sellelet arvelt mujale - ütlesin, et jah, vaja ju eestis üüriarved tasuda. Jne jne. Tegi mu kõikvõimalikest paberitest ja ID kaardist koopiad. Siis küsis, et kas tahan lepingut eestikeeles saada. Ütlesin, et jah. Sii teatas, et ta ikka ei saa seda eesti keeles, äkki ma ei saa kõigest aru, ütlesin, et sellest pole midagi- küll siis google aitab! Sellepeale naeratas ta esimest korda. Jää sai murtud. Siis seletas ta lahkelt, et pin kood saadetakse 2 päeva pärast postiga ja siis võib minna veel nädal kui pangakaart postiga koju tuuakse. Kui tahan Pin koodi muuta, tuleb kontorisse tulla ja see maksab 10€. Aga ülekanded teise riiki- ma unustasin küsida. Olin koodivahetusest nii jahmunud. Kui arvele on laekunud kaks palka, siis saan interneti panka taotlema hakata. Täpsustasin siis seda jälle, et kui ma saan kuus 2x palka kas see ongi kaks palka või on jutt kahe kuu palgast. Ta mõtles natuke ja siis ütles, et ikka kahe kuu pärast, peale kahe kuupalga laekumisest alates.

Ja nüüd on meil pangaarve ka!  Järgi on veel jäänud Vero. Seda saab vaid esmaspäeval, teisipäeval teha.

Esmaspäeval läksime Vero`sse. Võtsime järjekorra numbri, rahvast oli seal ikka üksjagu. Ulatades kõik oma paberid, ütlesin, et olen seal riigis uus ja ta tegi kõik ära. Isegi ei küsinud minult enam midagi.

1,5 nädalat ja kõik dokumendid korras! Meil oli ikka nii kiire nende dokumentide ajamisega.

Eks luges see, et me saime aru, et meid ei oota siin mitte keegi. Samuti ei taha keegi meid ka tööle võtta kui meil pole nõuetekohaseid dokumente.

Meil siis on olemas:

1. Työsopimus – tähtajatu

2. Asuinhuoneiston vuokrasopimus – tähtajatu

3. Oleskeluikeuden rekisteröintitodistus

4. Henkilötunnus (paberid täpselt ühtemoodi täidetud) –

                  Tupla – voimassa 3 kuud

                  Gretel – voimassa 1 aasta

5. Lasketut Verokortit – voimassa 31.12.2013
                  Tupla - 5%
                  Grete - 4,5%

6. Pangaarve – 06.2016 (kas tõesti automaadis tehtud päringud on maksulised?)

7. Kela! Saime kirja, et meil on õigus soome sotsiaalturvalisusele ja nad vajavad uut avaldust 04. Juuniks. Kaasa võtta muudele paberitele lisaks palgalehed. Kas me tõesti saime kohe liikmeks!??? Vau!

Kõigele lisaks on meil ka uudis:

Mina jään siia karumetsamustikale üksi.

Grete läheb ära. 

Jätab mu maha!

Leal avanes Espoos vaba koht ja seda kohta pakuti Gretele. Mulle öeldi, et ära kurvasta, esimesel võimalusel kutsuvad nad mu järgi. No ma siis püüan mitte kurvastada. Tore uudis on siis see, et Lea tuleb oma ametiautoga järgmisel nädalavahetusel Gretele järgi.

Me kolm saame siis kokku, et mõneks ajaks jälle lahku minna.... 

EESTLANE OLLA ON UHKE?

ehk eestlase parim eine on teine eestlane

Nüüd on siis siin soomes juba kaks nädalat elatud. Oma asjaajamistest pajatan järgmine kord.

Meie Brigadir sõitis koju kaheks nädalaks ja asemele tulid need prouad kes siin pidu olid pannud. Neist kumbagi ei pandud meile ”suureks juhiks” ega õpetajaks - õnneks...

Esialgne mulje... ei osanudki neist midagi arvata. Blondiin tuli laupäeval koos külalistega ja teatas, et Seeteine tuleb paari päeva pärast, sest talle oli eestis põder auto ette jooksnud. Hõivas köögi oma seltskonnaga ja me tundsime ennast vägagi üleliigsetena. Vaatasingi siis netist kus ligem Jysk asub ja kuidas lahti ja sõitsimegi sinna - patja ostma. Kojutulles oli seltskond alles kuid õnneks nad enne magamaminekut siiski lahkusid. Järgmisel päeval kirus Blondiin Bossi taga, et näe – pani kirja üles, et külalised peavad olema kella 21- ks lahkunud. Pühapäeval kamandas Blondiin meid korteris konkut ja kööki koristama. Ei ei, kappidest jutt. Ühesõnaga me hakkasime teiste sitta välja viskama – tema tegi ja viskas. Loomulikult ei tea meie ju mida on vaja ja mis on siin aegade hämarusest alates olnud. Ausalt, ega me kurtnudki. Grete arvas, et näe kui tubli, kuid mina jällegi arvasin, et see on demonstratsioonesinemine. Samas vahet pole – loeb tulemus. Kuus 150 l prügikotti kõikvõimalike asjadega viisin prügisse. Lisaks kastid ja veel mitu mitu kotitäit taarat-purke. Eesti taarat. Kas keegi kavatses kunagi need eestisse tagasi viia või koguni hakata siin moosi(mustika?) keetma – no mine võta kinni. See päev kujuneski nagu tööpäevaks. Vähemalt mahtus nüüd mu kohver konkusse panna. Ah jaa! Ja oma voodile sain teise madratsi ka!

Tuli ka autost jutt. Milline meie oma on? Boss andis teile fima auto!? Miks ta mulle ei andnud!? Bensiini ka ostab teile? Aa, ise ostate. Siis rahunes. Aga firma auto? Et pole päris firma auto, ilma logodeta, aa saite ainult kasutamiseks. No näe, tema sõidab oma autoga ja ise ostab bensiini ja ise remondib. Igatahes oli silmnähtavalt pahane, et meie uustulnukad saame autot kasutada kuid temale öeldi, et pole firma autot anda.

Terve nädal tegime igaüks oma tööd, kuid Blondiin käis Gretele rääkimas, et kui üüriks neljakesi omaette korteri kõrtsile ligemal. Üür on 300 pluss veel küte ja vesi ja elekter. Laitsin selle kohe maha, sest soomes ei käi üüriarvestus sedasi. Mis meil siin viga. Voodi ja kardinad jne kõik olemas. Boss lubas meile veel kuivatusmasina ka tuua. Seal pole midagi. Grete lisas veel mõtte... ja kõik need kes on harjunud nende juures käima tulevad otse kõrtsist me ukse taha ka siis kui neid ei ole. Prr! Otsigu teised lollid. Siin maksame me mõlemad vaid 110€ - selle sees on kõik.

Oma tööga saame juba hakkama. Kuigi aegajalt tööle sõites eksisime ära ja pöörasime valesti või ei osanud minna. Ka sellest saime üle. Sõidame kordamööda, ükspäev üks ja siis järgmine päev teine. Need meie valestisõitmised- kui mina sõitsin täna valesti ja Grete kõrval karjatas, et valele poole! siis järgmine päev sõitis ta ise täpselt sama kohapeal ka valesti ja siis oli minu kord karjuda. Üks jahisadam on kujunenud meil ümberpööramise kohaks. Naeramegi, et näe, jälle Rooma paistab! (kõik teed viivad ju teatavasti Rooma)

Ka on hakanud meil aega üle jääma ja oleme tööd juurde küsinud. Meile on vastatud varsti, et varsti. Et kuna me kumbki ei ole enne sellega varem tegelenud ja see on raske töö (mis on tõsi), siis ei taha ta meid kohe ära kurnata vaid laseb meil tasapisi sisse elada. Kui kurtsime, et me palgapäev jääb sedasi lahjaks ja eestis vaja ka üürid maksta, siis pakkus ta välja kas oleksime nõus pühapäeval tööle minema. Loomulikult olime nõus. Pühapäev- topelt tasustatav päev. Kuna me ei teadnud kuhu me läheme siis oli me majapidamises kõik rahulik.

Blondiin teatas, et tema sai Helsingisse pühapäevaks töö- paak lubati täis panna tasuks töö eest. Nii ta laupäeval ära sõitiski. Seeteine läks ennast ”tuulutama”- kadus ka terveks ööks. Pühapäeva hommikul torkas mulle pähe, et oih, täna ju pühapäev ja soomes riiklik püha (emadepäev)- kolmekordne tasustamine! Vau! Ei tea mitu tundi läheb?

Sõitsimegi mingisse väikesesse ... vabrikusse- kus tehakse tellimustöid. Seal 2 korrust. Grete jäi alla korrusele Mehele appi poonimisele ja mina läksin ülakorrusele suurkoristust tegema - kõigele lisaks pidin aknaraamid puhtaks küürima. Ei mingeid aknaid pesta vaid ainult raamid. Vähemalt 20 kabinetti kus pooltel veel väike töökoda seal kabinetis. Akendele ligipääs oli vägagi takistatud. Kus sain olin kõhuli laual ja nühkisin raame ja sealt kust ligi ei pääsenud ajasin lapi varre otsa ja vehkisin siis sellega. Pluss pikk koridor, kaks seminariruumi, suur söökla ja puhkenurk. Hakkasin siis ühest otsast pihta ja leidsin veel ühe peidetud kabineti voodi ja dussinurga ja vetsuga. Lahe ju! Ühesõnaga – koristamist oli palju, isegi toolide seljatoed pesin puhtaks. Ja lambikuplid. Üks telefon oli nii räpane, et ma ei kujuta ette kuidas seda toru üldse oma näoligi tõsteti!? Ka olid seal tellimuskastid ja ühele oli Estland peale kirjutatud. Igakord kui sellest möödusin ma talle ka naeratasin. Kuskil 6 tunnipärast sain valmis ja olin täiesti kurnatud. Grete sai omadega varem valmis ja tuli mulle appi trepihalli aknaraame ülevalt pesema. No ma hoidsin siis redelist kinni ja tema pühkis. Ega Gretelgi seal allkorrusel kerge olnud, ta pidi pinnad poonimiseks ette valmistama. See pole niisama. Kui kõik oli lõpetatud siis Mees ütles, et me peame 8 tundi kirja panema - mina suurkoristuse ja Grete pesu ja vahatamise ja et Boss ütles, et ta peab meil paagi kütust ka täis laskma. Vau! 42 liitrit diislit saime pealekauba! Leppisime kokku, et teistele me sellest ei iitsatagi ja tundide arvu peaksime vist ka varjama. Oleks igavesti tore kui neid veel kodus poleks. No looda sa!

Kus te käisite koristamas? Ütlesime. Assa, mis siis juhtus! Selline vandumine ja kirumine! Nende objekt ... miks Boss neil ei lasknud seda teha! Aga nad kohe ütlevad Bossile jne jne. Meie vaid kehitasime õlgu ja olime hästi kidakeelsed. Lõpuks täpsustasime, et mida ma pidin tegema- ütlesin vaid, et aknaraame pesin ja Grete, et poonis. Ja kõik. Ei me julgenud omavahelgi seda kommenteerida – äkki kuulevad. Kuid sellest hetkest alates oli me vahelt kass läbi jooksnud.

See üks tehas, mida meile oli Brigadir näidanud, et me hakkame seda tulevikus tegema, seda tegi Blondiin. Nemad olid Brigadiriga paaris. Kaks nädalat tegi Brigadir ja kui ta eestisse sõitis tegi Blondiin edasi. Mõlemad seletasid, et teine teeb halvasti. Nüüd anti Blondiinile käsk meile seda tehast näidata. Meie võtame selle üle. Läksime siis kahe autoga. Blondiin ees - meie järgi. Mina roolis. See kihutas eest ära – ei olnud mul mingitki kavatsust kiirust ületada. Väikese ekslemise järgi leidsime ikka üles kuhu minna. Ootas meid seal parkimisplatsil. Me ei öelnud, et me oleme juba seal käinud. Ta näitas kus ja mida peab koristama, kusjuures ta näitas neidki kohti mida Brigadir polnud näidanud ja jättis meile näitamata seda mida omakorda Brigadir näitas. Muidugi me seda ei öelnud vaid pärast autos arutasime, et kui meile vähegi tundub, et siit või sealt oleks ka vaja teha, siis teeme, sest töökäsku me kohapealt ei leidnud. Ning tundub, et mõlemad tahavad, et meil probleeme oleks. Miks? Ja masinapesu peab seal ka igapäev olema. Ok, see selleks!

Järgmine päev kästi Blondiinil meile veel ühte tema objekti näidata. Et me võtame selle ka üle. Ta olevat ju kurtnud et vahemaad pikad, et tema objektid koondatakse lähestikku. Läheb vähem bensiini. Õhtul teatas meile, et kell 6 peame juba objektil olema. Panime siis omale äratuse 4.30. Kuna see pidi kuskil linna piiril asuma siis pool tundi kulub ka autosõidule.

Kell juba 5 – ei kippu ega kõppu! Pool 6 hakkasime juba tasside ja toolidega köögis kolistama. Kell 6 ajas ta ennast lõpuks püsti. Ja siis munes ta 7ni.

Hakkasime lõpuks koos minema. Tema ees ja meie oma autoga järgi. Asukohast polnud meil õrna aimugi. Me ei saanud aru mis komme see on eest ära kihutada! Kus oli lubatud kiirus 100 seal sõitsimegi sajaga, kus 60 seal sõitsime 60 km/h ja tema sõitis siis ... kui kiiresti? Ometigi on sellel teelõigul 20 kaamerat! Gretega tuletasimegi meelde nende juttu sellest, et eesti numbritega autodele trahvi ei saadeta, kui just pole ei tea mitmes rikkumine - alles siis hakatakse omanikku otsima. Kas tõesti apelleeriti sellele?! Grete oli roolis ja mina jälgisin teeääri ja otsisin Blondiini autot. Kui juba linnas olime siis helistasime, et kas me tõesti peame teda mööda linna otsima?

Ta nägi, et me sõitsime tast mööda.

Miiiida?

Ta lasi meil lollidel veel hulka maad sõita!? Keerasime siis otsa ringi- vaatasime mõlemad mõlemale poole kui äkki nägingi ta autot. Jälle ots ringi! No kui ma poleks hoolega vaadanud millisel teel ta oli peatunud- ei oleks me teda jälle näinud, sest peale pöörangut teeb tee veel lookleva kaare ja tema ootas siis meid seal põõsa taha. Peitis ennast põõsa taha!? Uskumatu! Mis me talle teinud olime? Igatahes me kumbki väljendasime oma pahameelt- Grete peitmise pärast ja mina ajaraiskamisest. Ta ei kostnud musta ega valget.

Seal ta siis seletas, kui hoolas ta on ja iga päev tõmbab põranda tolmuimeja ja mopiga üle. Aga need tolmurullid mis mööda põrandat veeresid? Need tekkisid öö jooksul vää ja veel sellises koguses? Igatahes ei teinud me nägugi, et kahtleme. Siis võtsin ma laudadelt tolmud ja käisin jaanalinnusulgedest tolmuharjaga kõik arvutid ka üle ja liistud ja servad ja siis läksin prügikastide kallale ja mida tema tegi... võttis tolmuharja ja käis omakorda kõik selle üle mis ma just olin teinud. Ta ju nägi, et ma tegin! Kas see oli märguanne, et minu tehtu ei kõlba! Ma ju tean, et ma tegin korralikult! Mina ei mängi töötegemist! Igatahes läksin ma väga vihaseks, kuid seal ka ei tahtnud teiste nähes tülli minna. Muidu võibki juhtuda, et ei saada aru kumb meist mölakas on. Kui olime kõik lõpetanud oli mu viha ka lahtunud. Tühja temaga, ega see mult tükki küljest võtnud. Kui see talle parema enesetunde tekitas...

Selle lõpetanud sõitsime tehasesse, seal rassisime poole kolmeni. Kõhud olid jube tühjad ja järgmine objekt oli alles kell 4. Sõitsime siis poodi ostsime piruka ja jäätise ja paki mahla. Me ei saanud ju salatit osta- sest näpuga õngitsemine ei tundunud sugugi ahvatlev. Istusime parklas ja sõime ja kirusime. Kuna oli aega hakkasin ka auto dokumente uurima. Kas teate mis ma teada sain? See auto ostetigi meie jaoks! Ostukuupäev 02.mai.2013! Me jäime ikka päris tummaks, samas ka otsustasime, et seda ei tohi küll mitte kellelegi rääkida. 

Kella neljaks läksime oma tööpostile- peamajja. Üks tegi ülemise teine alumise korruse. See lõpetatud - järgmisse majja. Kõigele lisaks oli meil vaja seal läänehall ka masindada. Ettenähtud tunni asemel läks 2tundi. See oli nii suur! Lisaks veel kolm soppi. Ehk ühtekokku läks meil 3 tundi. Koos pühkisime ja koristasime halli ära, siis panime koos masina töökorda ja Grete kakkas masindama ja mina läksin koristama. Kui see lõpetatud siis rõõmustasime et vaid üks maja veel jäänud. See jääb meil koduteele ja on kujunenudki alati viimaseks objektiks. Seal ei ole ka tähtis mis kell sinna minnakse või tullakse.

Viimases majas meil ka töökorraldus omavahel jaotatud. Töö sujus ja lõpuks istusime nende puhkeruumis jalad vaibal ja ootasime põrandate kuivamist, et jälgi ei teeks. Seal on nii nõmedad põrandad - iga jalajälg on näha! Vaatasime seda suurt kohviautomaati ja otsustasime et me oleme küll tassikese välja teeninud. Võtsime kakao. Niiii hea! Enam polnud isegi kõht tühi.

Lõpuks saime minema ja jõudsime koju nati peale 23-e. Kodus suutsime vaid pesema  ja magama minna. Ei mingit söögiisu. Olime ju poole viiest saadik üleval.

Järgmine päev tegime iseseivalt tehast kui Boss  helistas : Tüdrukud! Ma olen teie üle uhke ja ma väga tänan teid, et tegite nii hea töö.

Ta oli hommikul kontrollimas käinud.

Grete ütles seepeale, et kiida jah lolli ja loll jookseb nahast välja. Nii, et me väga tõsiselt seda avaldust siis ei võtnudki. Tõsiselt hakkasime alles siis sellesse suhtuma kui Brigadir saatis meile eestist SMS-i  ”palun kontrollige igas kohas WC paberit ja seepi kuskilt tuli et on otsas”

Mis see oli? Ei või olla!

Nii me otsustasimegi, et esimesel võimalusel laseme jalga, isegi siis kui me pole veel jõudnud omale autot osta. Küll kellegi appi leiame, kui muud ei saa, siis kutsume pojad eestist appi! Aga siia me ei jää! Me ju ei himusta nende tööd! Me ei kavatse seda siia aastateks tegema jääda! Samas ei saa ka neile öelda, et rahunege maha, me läheme nagunii varsti ära. Sant lugu on ka see, et pole siin kellegagi soome keelt praktiseerida.

Muuseas, seal tehases töötab ka üks eestlane. Ta tuli ükskord Blondiini juurde, endal nägu peas säramas ja ütles sedasi soojalt: tere! Ja kuidas käitus Blondiin! Minu mõistus ütles, et siin pole küll asjad korras. Nüüd küll taheti minu eest midagi varjata, et tal ju mees eestis ja ta ei saa ju mulle ometigi trumpe kätte mängida. Jumal nendega! No kui ka käib ennast sellega ”tuulutamas”- mis see minusse puutub!? Lasteaed ma ütlen!

Ja nüüd kahekesi seda tehast tehes vaatan, jälle see eestlane ja ujus sedasi ... külg ees Gretele külje alla. Endal maias nägu peas. Pöörasin selja, et nad mu naerul nägu ei näeks. Kui ta ära läks küsisin, et noh, kas leppisite kokku? Grete jäi mind lolli näoga vaatama... mis-mis? Ta küsis, et noh, viimane nädal, siis saab koju ... et ta olevat vastanud, et ta käib kolm tööl ja nädal kodus. Unistagu edasi, et iga koristaja tuulutamist vajab!

No kui kaebamiseks läks siis räägin selle ka ära, et kõik inimesed ikka teretavad. Tuli uus vahetus ja üks mees teretas mind ja siis nähes Gretet teretas teda ka, aga no kus Grete, sel silmi vaid harja jaoks! Teine siis lehvitas- vaata-vaata mind! Ei no Grete ikka ei näe! Tegingi siis märkuse, et niipalju võiks ikka koristajal viisakust olla, et Härra teretamisele vastata. Teine hüppab või pükstest välja!

Ok, see selleks.

Hakkasime oma objekti poole sõitma kui helistas Mees. Kuulge, kus olete, ma näitan teile Need ruumid ka üle. Te saate need ka pärast omale. No läksimegi vaatama. Rääkis et igal reedel tuleb seal külmkapid tühjaks teha. Demonstreeris meile kuidas see käib: poolik jogurtipakk- kuupäev läbi- minema. Karp vaarikaid- vesi peal- minema! Hapukoor, lahti – minema! Võileib-poolik- kiles-minema! Näitas veel ruume ja siis läksime oma objektile edasi. Lõpuks viimases majas jälle põranda kuivamist oodates lubasime jälle omale kakaod. See oli nii kosutav. Sellest on meile ilmselt üks traditsioon kujunemas.

Kodus juba magama jäädes tuli mul äkki silme ette kuidas Mees asju külmkapist prügikasti viskas ja suutsin veel mõmiseda, et täna ju neljapäev ja jäin magama.

Järgmine päev põrgu lahti! Koristaja Mees on kellegi võileiva varastanud ja jogurti ja vaarikad ja banaanid ka! Ta on varas!

Tule taevas appi! Ja kust need banaanid veel välja ilmusid?

Igatahes ta oli väga õnnetu ja vabandas, et päevad läksid sassi ja tal ei ole mingit vajadust kellegi pooliku võileiva pärast oma töökohaga riskida. Ostis veel vabanduseks suure kommikarbi ja pani vabanduskirja juurde ja asetas külmkapi kõrvale lauale.

Tundsime talle kaasa ja tegime omi objekte. Viimasele objektile jõudnud saime küll värava lahti kuid lukku enam ei saanud. Meile loeti kohe alguses sõnad peale, et see värav peab kogu aeg lukus olema. Igakord oli sellega üks igavene kamm ja nüüd me ei saanud seda enam kinni!

Nüüd juba mõlemad vandusime- ja jaa- me tõesti vandusime!

Neil on mitmesaja tuhande miljoni eest seal kõikvõimalikke tõeliselt uhkeid autosi kuid ühte korralikku töötavat lukku väravale ette ei suuda panna!

Üks läks koristama ja teine jäi väravat valvama ja asju korraldama. Nõkitsesin ja proovisin ja üritasin seda luku keelt kätte saada, no tutkit!

Helistasin Bossile. Ma ju peaksin mäletama, et kui me esimene kord käisime siis oli ju ka nii. Keera lukk tagasi ja siis proovi uuesti. Ma siis ei hakanudki talle seletama et juba tuhat korda proovitud- kui ei tööta siis ei tööta ju. Enda rahustuseks läksin jälle luku kallale. Petan ennast vä! Sammusin vahepeal veel maja juurde, uurisin kaugel Grete selle koristamisega on, võtsin prügikotid kaasa ja rabasin oma päevase kakaonormi ka topsiga kaasa. Viisin prügi ära ja helistasin Bossile. No ei tööta!- tema vastas mulle ... nagu idikaga räägiks, kes ei oska lukku keerata. Nii ma siis talle põrutasingi, et ma ei ole typerä tyttö, ja ymmärrän, jos lukko on rikki! Saatku aga vartija või midagi sellist siia ja kohe!

Saatiski. Ei saanud valvur ka seda lukku! Kah tyhmä! Juba lõpetas Grete koristuse ja tuli ka territooriumilt väsinult välja. Ta ju rabas kahe eest!

Helistasin Bossile ja sain võidurõõmsalt teatada, et see lukk on ikka päriselt rikkis ja valvur paneb nüüd sinna keti või midagi. Meil lubati armuliselt ära minna. Et olime tublid tüdrukud.

Ütlen valvurile, et me läheme ära. Ei-ei ärge minge! Ta püüab meeleheitlikult midagi organiseerida. Kust saada reede öösel ketti ja tabalukku?! Ja väravat ei või valveta jätta.

Ta ju ka inimene, samasugune nagu meie.

Me siis valvasime seda väravat oma elu hinnaga kuni Vartija kuskilt keti ja tabaluku välja võlus.

Sedasi lõppeski see meie nädal.

Küll on hea, et saab kaks päeva puhata!

Lõppsõnaks võiks veel öelda, et tegelikult ei ole kõik eestlased aplad teist eestlast nahka panema. Eriti olen seda täheldanud just meie blogiga seoses. Ka mu töökaaslase jooksututtav on meile nõuga toeks olnud. Ka ju võõras inimene tegelikult. Ja tööturvalisuse koolitusel kohatud proua on meile kaasa elanud.  Meile on kirjutanud täiesti võõrad inimesed ja pakkunud vajadusel oma abi.

Just Teie olete need kes teevad südame helgeks ja toote naeratuse suule.

                                   Tupla ja Grete

                                                                           

ÜHIKAMUTID

ehk hoidke oma piip ja prillid - siit me tuleme!

Kaks ööd juba siin oldud ja kondid nii haiged - ma pole veel töödki jõudnud teha! Issake! Kurtsin Gretele, et mul on veel ühte patja hädasti vaja. See on nii madal. Keerasin kahekorra, ei olnud sugugi parem. Kui rulli keerasin oli teine kui telliskivi pea all. Keset ööd ärkasin sellepeale, et lõin pea ära - vastu patja! Gretel sama jama. Kohvrisse sai pandud ju selline, mis kõige vähem ruumi võtab. Korra istus Grete mu voodi peale ja kukkus hädaldama, ta põrutas oma taguotsa vastu mu voodit ära! Ja mina veel arvasin, et hoopis mina olen pirtsakas. Lähim koht kust veel üks padi osta on külakeskuses – 20 km eemal. Hääletame sinna või?

Ühesõnaga- saabuski see päev kui pidime juba hommikul vara tööle minema. Kuna me veel kuskile poole minna ei oska ja pole ka nagu millega minna, siis Brigadir tuleb, viib ja juhendab meid. Teatas, et tuleb 6.30 meile järele, et me siis valmis oleks!

Kell juba 7 kuid meie ikka veel ootasime. 7.30 Grete helistas – kas saime millestki valesti aru. Ta veel külakeskuses, hakkab kohe tulema. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud seda isegi kommenteerida. Meie tulevased objektid asuvad Linnas ja on väga tähtsad. Kõik peab olema korrektselt tehtud. Kuna vahemaad on suured siis see kogum objekte mis sinna jääb on kõik meie. Hommikul läheme ja õhtul tuleme. Iga objekti tegemiseks on oma kindel aeg. Pärast kui prohvid oleme läheb nagunii kiiremini. Teist sellist tandemit nagu meie ei ole enne olnud ja on nende praktikas uudne lahendus, samas 3 objekti on täiesti uued ja sinna tuleb alles vajalikud vahendid viia. See on  mingi firma kes on spetsialiseerinud sõidukite ja nende varuosade tarnimisele, ka soomest välja. Kokku on ainult meile siis 6 objekti. Üks tehas, siis üks tehnikakauplus ja üks kinnisvarabüroo. Ja ongi 7,3 tundi kirjas.

Alustasime kauplusest. Kontoriruumid, tolm, vabad pinnad, põrandad, paberikorvid ja toolid laua alla. Tualettruum, põrand ja kraanikauss. Kui on puhastatud siis kraani lenk paremale. Võtteid näidati ka meile. Siis müügisaali põrand ja oligi valmis! Aega läks 30 minutit! No me olime kolmekesi ka.

Järgmiseks tehas. Kõikvõimalikud tualettruumid ja pesemisruumid ja garderoobid. Mulle see klosettide ja kraanikausside puhastamine  istus hästi. Igatahes töö lausa lendas käes. Muidugi pidin ka jälgima, et paberit ikka jätkuks. Põrandad, peeglid puhtaks - valmis! Siis tootmishoones – seadmetele ei tohi ligemale minna kui pool meetrit. Põrand suurest sodist puhtaks ja Grete tuli siis masinaga järgi. Vau! Tema juba oskas seda käsitleda, mina vaid imetlesin eemalt...

Oligi juba kell 13. Kinnisvarabüroose ei pidanudki minema, sest teisipäeva õhtul sai kõik tehtud ja kolmapäev oli puhkepäev.

Anti meile nati aega kodus nosimiseks, et siis peab autole hooldusesse järgi minema. Järgmisest nädalast oleme omapead. Pealegi näitavad nad meile uued objektid ja puhastusvahendid tuleb ka sinna kohale viia. Samas saame ka oma töölepingud kätte. Võtku me oma ID kaardid ja juhiload kaasa. On nad meil ikka kehtivad? Loomulikult on!

Sõidame siis hooldusesse. Brigadir räägib teepeal, et siin kehtib paremakäe reegel. No natukese aja pärast toonitab jälle seda. Mina siis väidan, et eestis ju ka. Grete müksab mind. Tema, et ei eestis pole seda reeglt. Grete juba lööb mind kõvemini. Mina nagu ära tehtud! No nii vaidlushimuline, et ise ka üllatunud! Hakkan jälle väitma, et nii ikka ei ole, kui Grete juba mind näpistas! No mu lause siis sumbuski a`la no kui just pole teisiti öeldud ja siis juba väga vaikselt, et pole jah igalpool paremakäe reeglit ja väga-väga vaikselt läbi mõmina nt. inglismaal... Pärast Grete kommenteeriski, et mida sa vaidled harimata inimesega! Tal on ju alati õigus! Hakkab veel meile keerama! See koristamine on teise suur karjäär ja elutöö ja siis tulen mina ja hakkan vaidlema! Endal pole autotki! No, mina ka ei tea mis mulle sisse läks! Ma olen ju muidu nii kena ja viisakas inimene ja ei ütle inimestele naljalt halvasti. Nüüd aga! 

No mis see siis on!

Hoolduses läks Brigadir sisse võtmeid tooma. Siis teatab Grete, et mina pean sõitma! ??? Ta olevat Brigadirile öelnud, et me tegime loosi, kumb esimesena sõita saab. Mina siis olevat võitnud!  Appi! Ta lükkas mu tanki! Mul pole ju ka juba mitu aastat autot olnud, sügisel sõitsin 5km linnas poja autoga, kui ta pidi bike kuskile viima ja pärast ta tõi mu koju tagasi.

Tuligi Brigadir võtmed näpus ja andis need Gretele, pöörasin pea ära, äkki ikka ta sõidab ise :D

Grete surus mulle võtmed pihku ja Brigadir naeratas, sedasi ... vandeseltslikult... uhh!

Istusin rooli ja igaksjuhuks ütlesin, et uus auto vajab harjumist, et väga rumal ei paistaks kui mootor välja sureb, või veel hullem- teeb nõka-nõka! Diiselauto ikkagi. Isegi marki ei jõudnud vaadata!

Loomulikult pidi Grete minuga autosse tulema!

Rooli istudes käisid kuuma ja külmahood ja tõotasin karmi kättemaksu. Issake, polnudki see tagurdamine mingi raketiteadus seal autode vahel! Nagu oleks kogu aeg sõitnud! Siis tuli väljasõit ja mootor suri välja! Grete hakkas ohjeldamatult naerma!

Mina sain kiiresti auto uuest tööle ja kihutasin Brigadirile järgi. Meil nüüd sõit „kolhoosi keskusesse“ tavaari järgi. Grete naer hakkab juba vaibuma ja siis ütleb ta mulle kuldsed sõnad: sa sõidad nagu vana kala!

Ma siis kiitsin takka - tahtsimegi ju lesta tõmmata! 

Olen kõva kalamees, endal tallesaba sees!

Grete purtsatas uuesti naerma ja siis ütleb, et tal tulevad tilgad püksi! Muidugi siis me naersime mõlemad- kahehääselt. Siis torkas mulle pähe, et peaks äkki spidomeetri näidu üles kirjutama, siis märkas Grete kütusemõõdikut kah vaadata. Voilaa! Täis paak!

Keskuses sõitsime peamaja juurde. Seal pidin kallakule parkima. Kõigepealt rääkis Boss Brigadiriga ... meie siis jõlkusime niisama seal. Siis saime me Bossi jutule. Seda ma vist unustasin öelda, et Boss on 30ndates ja täiesti ok ja normaalne mees, võrreldes teiste soomlastega ja siis selgus, et ta on hoopis rootslane ;)

Meile tehti töölepingud – tähtajatud. Ilma katseajata! Palk hakkas jooksma esimesest töötunnist ja TES alusel 9.25 € tunnis. Töönädalad peaks meil olema keskmiselt 37,5h

Ühtegi paberit/dokumenti ta näha ei tahtnud peale ID kaardi. No oma CV me olime juba meili teel saatnud. Lepingule pandi kirja meie eesti isikukood. Äraütlemine on 2 nädalat ja vajadusel võib ta siis veel 2 nädalat meid kinni hoida. Võtsime selle teadmiseks ja ütlesime ka, et nüüd maikuus ei ole meil plaani eestisse minna. Oli kohe näha, et see talle meeldis. Veel ütlesime et muidu plaanime kuus vaid ühe nädala eestis käia. 
(Noh, meil ju vaja raha teenida! – et siit lesta tõmmata!) See  ka talle meeldis – kohe näost oli näha! Siis ta teavitas, et me ei saa korraga minna. Ütlesime siis, et me oleme sellest täiesti teadlikud – ikkagi partnerid! Kui üks rivist väljas siis teine rabab kahe eest. Ja ütlesime sedagi, et see kojusõidunädal, mida teised loevad nädalavahetusest, hakkab meil kas teisipäevast või kolmapäevast, sest nädalavahetusel sõidab buss Helsingi vahet nii harva. Grete oli 5 tundi pühapäeval bussi  oodanud. Ta oli sellest väga üllatunud. Samas me ju ainukesed kellel pole oma autot. Mina ootasin vaid 1,5h ja pealegi on nädala sees laevapiletid ka odavamad. Talle sobis see. Lubasime, et isetegevust ei tee, enne ikka teavitame teda ka. Tegelikult me mõtlesime ka sellele, et siis saame üksteist ära viia ja ka bussile vastu tulla. Ja oligi kõik. Nüüd võime oma asju ajama hakata. Brigadir ütles õues, et me võime juba esmaspäeval magistraadis käia. 
Mu hambad kolksatasid ikka pauguga kinni!

Surusin lõugu nii kõvasti, et jumalapärast sealt ükski piiks enam välja ei tuleks! Pärast Grete ütleski, et ta oli valmis mind mopivarrega lööma juhul kui mul peaks jälle tulema idee-fix midagi „tarka“ öelda - meie läheme ikka maistraati.

Manööverdasin auto lao ukse juurde ja ladusime meie ja  Bossi auto tavaari täis. Mis mind hämmastas oli see, et kuidas seda küll nii kaootiliselt sai tehtud. Läbisegi, mis näppu juhtus, see autosse tõsteti. Ühed lollid ees ja meie järgi - sama lollid. Meie vabanduseks võib öelda, et meie ju ei teadnud mida ja kui palju peab autosse mahtuma. Hakkasime siis Linna sõitma- kuskil 60 km. Teel kommenteerisin, et mul on vist eesti võõrutusnähud – käitun kohtlaselt. Seepeale hakkas Grete naerma ja rääkis, et ta ükspäev sõitis Brigadiriga ja see näitas talle mingit maja ja ütles, et siin elavad Darwini sündroomiga lapsed. Ta vaeseke oli oma ajud peaaegu paigast nikastanud kuni taipas, et jutt käib Downi sündroomist.  

No igatahes jõudsime järelduseni, et Brigadir aimas õieti, et me kahekesi koos võime talle väga tülikaks osutada. Ausalt, me püüame oma mokka maas hoida ja sügiseni vastu pidada.  Loodame, et rumalus nakkav poleks. Ja kindlasti oleme sõbralikud kah!

Uues kohas tassisime asjad sisse, tegime selgeks mis nõudmised seal majas, millised nurgatagused üle käia jne. Seal õppisin mina ka puhastusmasinaga sõitma. No ei saa sinna peale istuda! Enda ees peab lükkama-õigemini, sõidab ise. Nendest ilusatest autodest peab poole meetri kaugusele hoidma ja siis ütles Boss veel, palun ärge midagi ära rihtige. Siis läheb tema firma pankrotti. Auto 30tuhhi, see puhastusmasin 15tuhat. Siis on kõik! Tema firmat pole siis enam! Brigadir ütles, et see maksab terve korteri. No ei hakanud siis enam nalja ka viskama, et siis võin neid kohe mitu tükki järjest ära rihtida. Äkki ei saa nad nii karmist naljast aru. Või mõtleb proua, et eputan mingi kalli korteriga.

Viimases majas, just vahetult enne viimaseid tegemisi, lõi valu alaselga. Jalad hakkasid ka äkki väga vaevaliselt liikuma. Boss ütles, et me oleme olnud väga tublid ja panime uksed lukku.

Kodupoole sõites õhkasime õnnelikult, et saime auto ja tunnistasime sedagi, et päev venis väga pikaks ja, et kartsime hullemat. Kaks päeva tööd ja siis saame nädalavahetuse puhata. Siis jälle 3päeva tööl, üks vaba (9mai) - 1 tööl ja jälle nädalavahetus vaba! Meil tuleb ikka hea sisseelamise periood. Alles siis hakkame täie rauaga panema! 5x nädalas.

Rõõmustasime sellegi üle, et saime tähtajatu lepingu, ei mingit katseaja palka!

Rõõmustasime, et saame oma asju ajama hakata.

Rõõmustasime, et saame autosõidu meelde tuletada.

Rõõmustasime, et töö ei tapa (vähemalt on esialgu selline tunne).

Rõõmustasime, et oleme koos.

Rõõmustasime, et saame koju–  jaa, nimetame ühikat oma koduks.

Rõõmustasime, et kodus saab pesema ja magama.

Rõõmustasime, et isegi söögiisu pole.

Rõõmustasime, et meist saavad peenikesed mutid!
Ja üleüldse oleme me rõõmsad mutid!

Kuna kaalu meil ei ole, siis leidsime mõõdulindi ja 

mõõtsime strateegilised kohad üle. 

Kahe nädala pärast uus mõõtmine. 

KODU KAUGEL ...

ehk kuidas me Gretega jala uksevahele saime

Loksusin Prääniku (lapselapse) juurest kodu poole ja mõtlesin sellele, et Gretel vedas, et sai tööle oma tütre töökaaslase tuttava kaudu ja minulgi vedas, et ka sinna saan. Tuletasin ka meelde seda mida Grete FB-sse oli postitanud.

Esiteks oli ta täielikus shokis, sest see koht ja töö on viimane karutagumik, (muidugi Grete kasutas tibakese räigemat ütlust) ja hullem veel mida annab ette kujutada! Ta polnud võimeline isegi sellest mulle rääkima, oli täielikus segaduses ja kahetses. Koht ise asub üle 100km Helsingist. Pole ju teab mis kaugel - kui sõidad autoga.

Teiseks, ta ei teadnud enam millal üldse koju saab, sest bussijaama saab vaid jalgsi - 4km kohver näpuotsas.

Kolmandaks pidi ta kellegagi tuba jagama.

Neljandaks, see uus kodu pidi olema sellises kolkas, nagu oleks sattunud veneaja kolhoosi.

Hõmmm?

Ja ometigi ma andsin oma nõusoleku. Lubadus paberimajandus korda ajada ja peavari olid mulle piisavalt ahvatlevad. Ja loomulikult on siis jälle sissetulek olemas. Ja mis peaasi- jala saame ukse vahele!

Ka lubati siis meid kahte ühte tuppa majutada. Koos teeme tööd ja meile antakse ka kahepeale auto. Lootsin, et kahekesi koos saame ükskõik millisest hädast ja viletsusest üle.

Kodus teavitasin ema oma ärasõidust ja ütlesin, et elamine on karumetsamustikal, kahju küll, kuid midagi pole teha- sinna ei tule lapsed ka külla. Mida on neil seal teha!!!?

Minu 80 aastane ema viskas sellepeale kildu: Tulevad mustikale!

Helsinkis oli kaugliini bussi väljumiseni 1,5 tundi aega. Mõtlesin, et panen oma kotid pagasisse ja lähen Kamppi peale jalutama. Ehee! No nii suure koti jaoks küll kappi polnud! Egas midagi, tuli koos kottidega minna. Mitte, et ma nüüd shopata kangesti oleksin tahtnud, vaid netipulk vaja osta. Keda ma seal kohapeal lunin, et vii mind poodi. Ma oleks närvi läinud, et arvuti on kuid teha pole sellega midagi. Sõitsin liftiga poe korrusele ja pidasin aru kummale poole minna. Siis nägin, et sealsamas on Musta Börssi ja tuletasin meelde, et see on vist mingi tehnikapood. Kui olin kaupluse uksele jõudnud hõikas müüja üle saali, et millega ta mind aidata saab? Mulle kõlas see rohkem nii, et stopp! Ära enam edasi astu! Sealsamast ukselt hõikusin siis vastu, et kas nad müüvad netitikku!? 

Jätsingi siis kohvri ja seljakoti ukse juurde. Neil täiesti olemas ja valisimegi mulle sobiva välja. Tuleb tunnistada, et noormees mind ikka kogu aja kõõritas niiiii kahtlustavalt. Eriti veel siis kui hakkasin andmesidekiirusest - mb/sekunditest  rääkima. 

Poest väljudes vaatasin tagasi ja vaeseke seisis tardununa ikka veel leti taga ja vaatas kuidas ma läksin. No ma siis viipasin talle! :) Polnudki vaja ei tea kuhu nende kodinatega rännata. Jess! 

Sõitsin liftiga jälle alla bussi ootama. Kui aeg sealmaal siis helistasin, et buss jõuab see kell ja pärisin aru kes mulle vastu tuleb...

Vastu tuli niinimetatud brigadir. Vähe sellest, et buss jäi 10 min hiljaks, pidin ma teda ka 10 min ootama. Ütlesin oma nime ja kommenteerisin, et mind ei olnud vist raske ära tunda. Ma küll pidasin silmas oma killavoori. Ta teatas selle peale, et jah, ta nägi mu pilti! Ma tegin siis kohe oma järelduse – ta on mu CV näinud.

Küsis ka kas olen eelnevalt koristusega tegelenud- vastasin ausalt, et ei, kuid kõik on õpitav ja ma olen motiveeritud. Kas ma saan soome keelest aru- arvasin, et midagi ikka saan.

Kohale jõudes tuli ka Boss ja korraldas kohe koosoleku- sealsamas korteris. Mitu korda rõhutas, et asi on seaduslik ja kõik maksud makstud jne. Et kohe teeb meile lepingud ja auto saame paari päeva pärast. Meie Gretega oleme partnerid ja saame auto kahepeale. Auto on ainult ametisõitudeks. Meie saame kindlad objektid 40 km kaugusel – neid objekte keegi teine ei tee.

Kusjuures Boss tahtis tegelikult kohe meid mõlemaid sinna, kuid Brigadir arvas, et kahte "tähtsat daami" siia vaja ei ole. Lootis, et siis mind unustatakse. Aga Boss käskis minu ka siia kutsuda. Brigadir - eesti ... naine, eluaeg vaid koristamisega tegelenud - oli Gretele käratanud, et teda ei huvita kes enne on keegi olnud!

Siis tõusid kõik püsti, et tööle... mina ka või? Ei ei, sina sea ennast sisse. Näitas toa ette ja vedasin oma kohvri sinna ja Grete hõikab - ära vaipa sassi aja! Vaatan lolli näoga mis mul järgi lohiseb... ja tardusin soolasambaks ja nii nad naeru saatel korterist välja sammusidki.

Tutvusin siis omapead korteriga. 3-toal korter. Eraldi köök ja konku ja rõdu. Toas elab 2 inimest. Me siis Gretega jagame tuba. Hakkasin oma asju lahti pakkima. Tekid- padjad, seljariided ja tass ja kauss ja kohvi ja suitsuvorst ja veel ühteist. Ligem pood oleks teki padja ostmiseks olnud külakeskuses 20 kildi kaugusel. Jalutan sinna vää? Bussijaamagi 4km. Läksin siis omale kohvi tegema. Kohvi valmis, kuid piim? Tõmbasin mõlemi külmkapi ust ja vaatasin sisse. Ühes piim ja teises ka piim olemas. Ei tea kumb Grete oma on. Siis vaatasin kuupäevi peal- et värskem oleks Grete, ta ju alles tuli. Sama. Siis hakkasin külmkapi sisu uurima, et kummas küll Grete asjad võiks olla. Võtsin siis sellest külmkapist piima kus merevaik oli. See oligi õige valik!

Asjad lahti pakitud, arvutile netipulk installitud, hakkasin pilte tegema. Vaja ju raport esitada. 

See siin on siis see „vaip“ mis mu kohvril järgi lohises. Kui taipasin mis see tegelikult on seisin soolasambana ja ei uskunud oma silmi. 
See lihtsalt pole võimalik! 

On vaid raam ja ... uksematt?

Mingi vinge plekieemaldus või?

Hiljem sosistades küsisin Gretelt miks ta sellise rõveduse siia pani... Vaeseke ajas silmad punni ja sisistas: see oli siin enne! Sosistasin edasi, kas ära ei tohi visata... ta ei tea. 

Sosistasin sellepärast, et teised ei kuuleks. Õnneks järgmisel päeval üks teine proua ütles, et võin küll ära visata. 
Seda ma ka  tegin - jooksujalu! :) Et keegi ringi ei mõtleks!

                

                

Järgmine päev oli vaba päev. 

Ikkagi 1. mai- VAPPU!

Koristasime ja pesime oma toa ja köögi ja koridori ja WC kah. 

Kõik läksid ka koju kaheks nädalaks. 

Ainult üks proua jäi. Naersime, et ka siin peame FB-s edasi suhtlema, et keegi ei kuuleks millest me räägime. Kumbki oma voodil ja noogutame üksteisele. Leppisimegi kokku- nüüd on meil jalg uksevahel. Septembris - hiljemalt, oktoobris läheme ära – Helsinkisse. Siia me talveks ei jää! Raudpoltkindel!

Saame oma paberid korda, siis kergem jälle alustada. Kõik dokumendid on selleks ajaks korras. Auto tuleb meil siiski ka osta, sest muidu me ei saa siit ära! Kuulsime ka seda, et siin oli skandaal olnud, olid siin korteris pidu pannud- külapealt veel rahvast kah siia toodud. Jooming ja kisa ja trall – naabrid olid alt üles koputanud, nemad vastu koputanud! Issake! Ime, et politseid ei kutsutud! Ma kohe kardan kui need pralle korraldajad järgmine nädal tagasi tulevad. (Ausalt, mina küll ei tea mis mehed nad siia vedasid, sest mina olen näinud ainult selliseid nagu Balti jaama ümbruses luusivad!) Üldiselt pidi nii olema, et kaks nädalat tööl ja kaks nädalat ollakse eestis.

Neljapäeval läheb me päris elu lahti!

Muuseas, kes ei tea-
kui pildil klikata läheb ta suuremaks :)

PIKK START

ehk Inimene mõtleb kuid Jumal juhib

Nii, pole jupp aega midagi kirjutanud.  Kas ma peaks piinlikust 

tundma?  

Kuidagi väga kiire oli see elukene vahepeal.  Samas ei osanud ka millestki rääkida.  Kuid nüüd parandame selle vea....

1nädal

Esimesel vabal nädalal viisime Gretega tööraamatud apostillimisse. 130€ läks maksma- ikka tõeline kirves!  Mõni ütleb, et pole seda kellelegi vaja, samas meie jälle siin mõtlesime, et kui ka peame algul viletsamat tööd tegema ei tähenda see seda, et me seda jäämegi pensionini tegema. Karistusregistrist sain ka väljavõtte, et mind ei ole endiselt sinna kantud. Võtsime selle ka nii igaks juhuks, pealegi ei maksnud see midagi. Ansoluettelo tegime ka lõplikult valmis. Isegi viisaka pildi suutsin sinna panna. Pealegi, see esimene nädal tegi Lea veel oma tööd. Korjas raha, temal jäi see ettevalmistusaeg palju lühemaks ...

Plaan oli siis kolmekesi teisipäeval minema hakata. Tuleme Soome, ajame päevotsa asju ja siis õhtul koju tudule ja oma asjadele järgi.... imeilus plaan – eksole?!

2 nädal

Pühapäeva õhtul kurtis Grete halba enesetunnet. Lea šokeeris meid teatega palavikust ja mina ise olin... ma ei tea ise ka misasi, no ei olnud mingit ilusat tunnet.  Nii siis kraadisimegi ennast – rohkem küll solidaarsusest Lea suhtes. Meil kõigil oli pea 38 palavik ja loomulikult lisandus sellele halb enesetunne. 

Kas ka sellised viirused levivad neti teel? Sest isiklik kokkupuude viimase kahe nädala jooksul oli meil null!  Meid ühendas vaid Facebook ja suur soov lesta tõmmata. Nii ma meie piletid lükkasingi nädalaks edasi- selleks ajaks oleme juba teki alt välja roomanud ja võimelised oma töövestlusel normaalselt esinema.  Jah-Jah,  meil oli kõigil kokku lepitud!  Helistasimegi ja lükkasime edasi.

3 nädal

Esmaspäeval  uus katse  Soome minemiseks. Seekord otsustasime, et võib juhtuda, et ei saagi ühe päevaga omal asju korda, võtame hostelis toa. Valisimegi välja Omena hotelli- peretuba pea 70€ kolme peale kokku. Mikrouun ja veekeedukann ja telekas ja wifi ja dušš numbris olemas. Moblale tuli bronerimisese number. Seekord ma laeval akrobaatilisi trikke ei sooritanud. :)

Hotell oli ikka supermoodne! Ühestki uksest sisse ei pääsenud! Jõlkusime ümber maja ja pidasime aru. Mingis hoovis sattusime kokku kahe naisega- kellelt siis nõu küsisime.  Selgus, et mulle olevat saadetud toa nr ja uksekoodid. Vaatan telef. No pole! Ainult broneeringu nr. Näitasin siis neile.  Helistati kuskile ja midagi seletati ja räägiti meist jne. No lõpuks saime teada oma toa numbri ja uksekoodi kuid tuppa saab alles kella 16-st minna. Vaatasimegi nõutult üksteisele otsa - mis me niikaua teeme?  Meil ju kotid vahetusriiete ja muuga kaasas.... OK, viisime asjad raudteejaama pagasikappi.  Saime ka oma tulevastele tööandjatele  helistatud.  Noh, ja selgus selline tõsiasi, et „siis helistaksime kui seal oleme“ ei tähenda seda, et meil veel töökoht olemas oleks.  Pidasime nõu ja läksime ligemasse tööhõivebüroosse.  Nii me siis kolmekesi sinna sisse sadasime ja nõudsime tööd.

See vaene mees! Ta jäi keeletuks. Kamp naisi Virost tahavad ükskõik millist tööd. Jumal, kui kena ja viisakas ta meiega oli ja esitas erinevaid küsimusi ja et kas me nende kodulehel oleme  tööotsimise täitnud jne jne.  Muidugi meil oli.  Lõpuks küsis, et millal me Soome tulime ja kus me elame. 

Hotellis? Täna tulite?

Oi oi ! Te oleks pidanud seda ilmet nägema! Ta oli tükk aega keeletu ja saatis siis meid mol`i.

Õues lubasin pühalikult,  et ma enam kunagi kedagi ei šokeeri täna maale saabumise ja hotellis ööbimise teatega.

Mol`is sain jageleda ühe näitsikuga. See põrutas mulle, et pean ennast töötuks registreerima ja siis vaadatakse kas ma saan abiraha.  Siis ahmisin hoopis mina õhku. Grete hüppas selle peale mu kõrvale ja lajatas vastu: ega me siia raha tulnud tahtma - vaid tööd! Nii me siis jõllitasime üksteisele otsa kuni Lea meid sealt ära vedas. Aga seal olid eestoas arvutid ja kõrvallaual printerid. Häkkisime ennast mujale võrku sisse ja printisime meile vajalikud asjad välja. Endal tähtsad näod peas.

Käisime veel paaris kohas kuni kellaaeg oli niikaugel, et kõik asutused pandi kinni ja meil ka aeg oma koikud üles otsida.

Uus katse hotellis – oma 100x sai seda koodi sisestatud enne kui ukse lahti saime. Tuba oli imeväike kuid kõik vajalik olemas. Otsustasime, et oleks vaja seal olemist pikendada kuid kuidas?  Kas neti kaudu?  Kuidas garanteeritakse, et me ikka samasse tuppa jääme? Me siis läksime Gretega „elavat hinge“ otsima - sest meie lapsuke oli nii väsinud, et tema polnud võimeline enam sammugi astuma. Ühesõnaga, mingi teise maja ukse taga oli seinal telefon millega saab kuskile iks kohta helistada.  Seekord oli asjaajajaks Grete. Telefoni teel sai ka mu pangakaardilt nr ette loetud ja olingi jälle vaesemaks jäänud.

Neljapäevaks olime kõikvõimalikud tööbürood ja muud asutused läbi käinud. Sai selgeks:

1. See, et meil on kiire ei tähenda, et neil ka kiire on.
2. See, et neil töölist kohe vaja on, ei tähenda seda, et nad su kohe tööle võtaksid, vaid vastust võid ootama hakata alles kahe nädala pärast.
3.  See, et sul on kõikvõimalikel lehtedel, nende kriteeriumite järgi, kõik lüngad täidetud ja oma CV ka veel kõige lõpuks sinna külge poogitud, et sa sa siis kohe tööotsija oled.
4. Alles siis hakkad uuesti otsima neid töökohti mis sind huvitavad ja saad esitada kandideerimise. See tehtud tuleb helistada agendile, kes selle töökohaga tegeleb ja lepid intrvjuu kokku. Ühesõnaga, ta kunagi helistab.
5. Kui sa nüüd arvad, et töökoht terendamas siis eksid! Enne kahte nädalat ära unistagi, et keegi Sulle tagasi helistab ja vestlusele kutsub.  Isegi siis pole veel töökoht olemas! Alles siis hakkab keegi kuskil otsustama kas mind võetakse tööle või mitte...
6. Kui sul elukohta pole ei taha mitte keegi sinuga tegeleda. Kui töölepingut pole ei taha ükski ametiasutus mind näha. See sai poliisis täiesti selgeks. 
7. Tegelikult ei oota meid siin mitte keegi!

Nädal asjaajamisi ja ette oli näidata - mitte midagi!  Kõik see jama tundus nii uskumatuna. Sedasi me lonta-lonta koju tagasi saabusimegi. Vaja oma tuttavad üles otsida. Ullaga polnud mul mõtet ühendust võtta- sest kui ta kuulis, et me plaanime Gretega soome tulla katkestas ta meiega suhtlemise.  Ääri-veeri uurisin endiselt töökaaslaselt kuidas neil töölistega on. Kas vajatakse? Pidi võetama nüüd ainult ukrainlasi, et neile pole vaja nii palju palka maksta? Tõesti või? Ja rohkem mul tuttavaid pole! See, et lati nii madalaks lasin, ei tähenda, et sellest ikka veel üle suudan hüpata.

Nii me siis igaüks püüdsime mingit rida ajada. Leal tuli meelde, et sõbrantsi expeikal vist õde töötas kuskil soomes.  Ei tahetud kuidagi sellega ühendust võtta aga püsivus viib sihile! Reedel selguski, et ta saabki tööle- Esposse ja pühapäeval hakkab sinnapoole minema.

Me mutid saimegi oma lapsest lahti!

4 nädal

Hakkasime Gretega oma lapsi pommima, et kas neil pole siis kedagi soomes. Kõige selle juures tuleb tunnistada sedagi, et mu töökaaslase jooksututtav (kellega eelmine kord laevas kohting toimus) oli meile ikka suureks moraalseks toeks.

Me mutid olime ikka veel väge täis - siia me ei jää!

Tööpakkumine oli kontorijuhatajaks. Ma siiski arvasin, et mu keeleoskus ei ole nii hea, et võiksin sellega hakkama saada. Pärast sain poegadelt riielda - mis tähendab, et pole hea. On küll! Ei tea mis seal tegema peab - no ja siis - küll näidatakse... ei saa hakkama, siis otsingi uue töö!? Et siis nii ongi või? Selline suhtumine on mulle ikka päris võõras – no pole midagi teha!

Sai ka mitmesse kohta helistatud ja pikad jutud maha peetud. Ühes kohas küsiti kus ma enne töötasin. Vastasin.  Kui kaua - 20 aastat.  Miks ära tulin- palk väike. Palju palk oli - oi issand, igaks juhuks valetasin palga nati väiksemaks. Et kus elama hakkan jne jne. Lubati tagasi helistada.

Siis helistas Grete, kuule, ta vist saab töö, helista ka! No helistasin - küsiti kus ma hetkel olen ja kas ma olen enne Soomes töötanud. Kust ma siis soome keelt õppisin nii hästi rääkima? 

Televisioonist? 

Kas sedasi on ka võimalik keelt õppida? Kahetses, et mul pole oma autot - et vahemaad on suured. Ütlesin - et kui palka maksab siis ostan! Nad helistavad mulle reedel.

Reedel Gretele helistati kuid minule mitte.

Tema sai tööle – mina mitte.

Pühapäeval peab minema. Ärgu ma kurvastagu, järgmine nädal saan mina ka tööle. Me oleme nüüd iga nädal keegi tööle saanud, lihtsalt mina jäin viimaseks. Peaasi on jalg ukse vahele saada. Olin selle väitega nõus.

Esmaspäeval helistas Grete tütar, kus sa oled, ema ajab sind taga- mine kohe FB-sse. Telefoniga mind ka kätte ei olevat saanud. Olin lapselapse juures ja logisin siis ennast sisse. Ta peab kohe vastama- kas ma tuleks ka sinna!? Andsin oma jah vastuse jooksin koju kotti pakkima, sest järgmine hommik pean juba sõitma hakkama.

Grete ennustus läkski täppi!

Iga nädal sai meist keegi tööle...