Lehevaatamisi

pühapäev, 9. märts 2014

VISA HING 2

ehk VÕLGADE KLAARIMINE...

Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab!
Muudkui võtsin ja võtsin hoogu kirjutamiseks, kuid mul on vist päriselt toss väljas...
Ühes firmas loobusin täiesti töötegemisest. Alles siis kui päriselt vabaks sain, adusin millise koormusega ikkagi elasin. Ma olen kogu oma nüüdse vaba aja lihtsalt maha maganud. Uskumatu! Kas tõesti on võimalik "järgi magada"?!
Aga kõigest järgemööda... alustan pooleli jäänud jutustusest ja siis püüan tasapisi tänasesse päeva välja jõuda.
Niisiis:
Saatsin õe ja tema lapselapse laevale, ohkasin, et ilus koosolemise aeg saigi otsa ja veel pole teada mida õhtu toob. Sain ka SMS-i aadressiga ja kellaaeg 18.00. Natuke küll juurdlesin selle üle, et tööpäev pidi ju varem hakkama, kuid ettevaatlikuks see mind siiski teinud.
Kohale sain probleemideta, ootasin veel natuke ukse taga ja siis tuli boss ja Jooksututtav(lühiduse tõttu hakkan teda Jooksuks kutsuma). Läksime sisse. Vaatasime ruumid üle. Me hakkame mõlemad siin tööd tegema. Jooksu kontori poolt ja mina kööki.  See oli suur maja. Vana tehasehoone, meeletult palju laiasi laudu täis. Kõigil paberikuhilad. Ikka ma ei saanud aru mis ettevõte see selline on. Siis selgus, et pean laudadelt ka nõud ära korjama ja puhtaks pesema ning teine korrus oli ka. Vaatasin seda õudusega. Boss läks välja suitsu tegema ja telefoniga rääkima. Hakkasin siis pihta. Kraanikausi ümbrus mitme kihiliselt musti nõusi täis. Nõudepesumasin oli ikka ka, selline tööstuslik, mitte nagu kodus. Vaid üks rest läks sisse. Surkisin ja surkisin nende nuppudega kuni tööle sain. Pesi kiiresti. Puhtad nõud vaja ju oma kohale panna- tean ma jah kuhu nad käivad! Riiulid ka nii kõrgel, et tasse ja klaase ritta ladudes pidin veel kikivarvule tõusma.  Uut laari masinasse pannes ei mäletanud enam kuidas ma selle masina ikkagi tööle sain. Jälle vajutasin igasugusein nuppe, no ei hakka tööle! Nuppudel olevad kirjad ju kulunud. Hoian siis mingil nupul näppu peal ja kirun, et uimane soomlane, ning hakkaski tööle.  Lõpuks sain need nõud pestud. Siis läksin laudadelt musti nõusi otsima.... oi oi! Haarasin neid nii palju kätte kui mahtus, kööki ja jälle tagasi. Paari korra järel oli juba kopp ees aga see oli alles algus. Trepist pidin ka käima nõud süles ja siis selgus, et seal on kinosaal kah! Ühesõnaga, selleks ajaks kui boss tagasi tuli oli mul soss väljas.
Hakkame nüüd lepingut kirjutama. Ma keeldusin. Nii õudne koht! Kuidas ta siis mulle maksab selle päeva eest ja kust ta uue inimese leiab? Jooksu arvele ja lubasin nädala lõpuni teha, siis vaatame kas teen lepingu või lahkun. Ok, oli ta nõus. Loodetud 2,5 tunni asemel läks 4 tundi. Ära tulles jalad vaevu liikusid all, käed olid ka kohe otsast kukkumas. Jooksu ronis rattale ja läksime tänavale. Siis äkki selgus ka, et see tramm millega sinna sain, peale poolt 7 enam ei sõida. Jõudsin veel Jooksule järgi hõigata, et kuhu poole see Kamppi jääb!? Andiski mulle ebamäärase suuna kätte ja oligi kadunud. Hakkasin siis vantsima. Mäest üles ja mäest alla ja jälle mäest üles ja jälle alla... juba vihkasin täiega neid mägesi! Mul veel 2 kohvikut teha, teab kas ma üldse kohale jõuan!? Kell ka juba nii palju. Siis jõudsingi trammiteeni välja. Polnud õrna aimugi kummale poole sõita, kuid tundus, et suund peaks ikka sinnapoole olema. Saingi sellega Stockmanni juurde välja ja istusin sealsamas teisele trammile, et Kansallismuseomi lähedale kohvikusse tööle minna. Seal tehtud, vaatan kella ja mõtlesin õudusega kuidas ma küll veel järgmisse kohvikusse jõuan. Seal polnud enam aega raisata, sest kella 1-ks öösel pean ma ju sealt kadunud olema. Töö tegin ikka täiesti jooksujalu. Jõudsin õnnelikult 10min enne ühte uksest välja ja suundusin raudteejaama bussipeatuste poole. Siis tundsin, et olen niii väsinud, vaevaliselt suudan jalga jala ette tõsta. Ma otsustasin sealsamas, et järgmine nädal sinna kontorisse mina küll tagasi ei lähe! Kodu juures kirusin jälle neid mägesi. Kuigi see on nii madal künkake käis seegi juba üle jõu. Pesemas käidud ja oligi kell juba kolmveerand 2 kui sain pikali. Siis tuli meelde, et ma pole lõunast saadik midagi hamba alla saanud, ah, vahet pole, küll homme söön!
Kell 4.15 äratus. Oh! Ma pole veel magadagi saanud! Rauapoest tulles suundusin hotelli. Räägin Katile ja Naabriplikale mis tegin ja et keeldusin lepingu tegemisest ja et ma olen vaid napilt 2,5 h magada saanud. Ja, et tööpäev hakkab hiljem jne jne. Kati keetis mulle kohvi ja turgutas mind moraalselt ja ütles, et tööd peab olema võimalik ju lihtsustada. Noh, nii me siis mõtlesimegi lahendusi. Kui tal hea mõte tuli siis otsis mu hotelli pealt üles ja mina siis ütlesin kas see on teostatav või mitte. Lõpuks jõudsime järeldusele, et vajan poekäru moodi asja. Hotelli prügimajas täitsa olemas, iseasi kuidas ma selle sinna saan. Kati oli valmis selle prügikotti pakkima ja aitama mul seda trammiga transportima. Arvasin siiski, et püüan seal ligemalt ringi vaadata. Osa inimesi oli eestisse sõitnud ja nii meil oli hotellis tubasi rohkem teha. Hotellist läksin otse kontorisse. Kohale minnes olin juba täiega väsinud. Leidsin ka köögist käru, kus olid mingid ahjuplaadid peal. Tõstsin need lauale ja hakkasin sellega siis laudade vahel laveerima. Läkski libedamalt, kuid teiselt korruselt nõude toomine oli ikka veel jama. Juba sain ka nati kiiremini valmis. Seal lõpetatud, jälle üle mägede jälle 2 kohvikut ja jälle kell 2 magama. Jälle ei olnud ma jõudnud süüa peale hommikupudru ja paari küpsise. Ah, vahet pole, küll homme söön!
Hommikul ärkasin ja siis jõudis äkki teadvusse, et telefon on juba tükk aega tagasi laulnud. Kell juba 5.40- mul hakkab töö ju 20 minuti pärast! Ime, et ma selle ehmatuse peale narist välja ei kukkunud! Vesi kiirelt näkku, kohvi enam juua ei jõua, pudrust rääkimata. Lonksasin vett ja andsin endale aru, et ma siiski pean midagi sööma. Kuid mida!? Laual oli tops C vitamiiniga, valasin sealt peotäie ja juba jooksingi bussipeatuse poole. Bussi pidin veel 10 min. ootama, krõbistasin vitamiine ja  lohutasin ennast sellega, et õnneks keegi ei tea mis kell ma sinna jõuan ja homme hommikul saan kauem magada. Koristama hakkasn sellise hooga, et kella 8 oli kõik tehtud. Istusin masina seljas, tuul juustes puhumas ja unistasin tassikesest kohvist. Hotelli jõudes ütles Kati: Head uut aastat! Vaatan talle lolli näoga otsa ja pomisen, et mis uuest aastast ta sonib... kirjutan võtme vastuvõtuaktile allkirja ja kuupäeva ja siis taipasin: Mul on ju täna sünnipäev!
Sain turgutuseks kohvi ja Kati oli mulle ka ettenägelikult võileivad kodus teinud ja rääkisin siis talle ja Naabriplikale mis minuga hommikul juhtus.
Saadeti mind hoopis teise korpusesse, et seal rahulikum ja segajaid vähem. Teen ja teen tööd, vaatan aknast välja ja äkki tundsin, et mul on kopp ees.
Kellele siis helistada kui ikka Gretele.
Kõne võetakse vastu ja karjatades paristasin ühe hooga välja: MA EI TAHA ENAM KORISTAJA OLLA!
"Palju õnne sünnipäevaks!" oli vastus...
 
 

6 kommentaari:

  1. Tere
    Ootan uusi sissekandeid blogisse. Loodetavasti pole te ennast tööga nii ära väsitanud, et enam ei jaksa ja Soomele omane külmus on haaranud hinge.

    VastaKustuta
  2. järgmine kanne järgmisel aastal?? algas see lugu kenasti ja kõva poweriga, nüüd on vist "internet täis saanud" või kõik kolm blogijat tagasi Eestisse vaikselt kobinud...

    VastaKustuta
  3. kas järgmine postitus tuleb järgmisel aastal?? ilusasti suure poweriga alanud lugu, mis nüüd sumbunud vaikusesse. ilmselt on kõik kolm blogijat eluga mitterahul või juba tagasi eestisse kolinud..

    VastaKustuta
  4. palun järge!

    VastaKustuta
  5. uuuuuuuuu, kus te olete ja mida teete????

    VastaKustuta