TÖÖ JA AINULT TÖÖ

  ehk Olen jälitatav ... venelaste poolt 

Ütlen kohe ära, et täna kirjutan vaid natuke. 

Raha on ikka veel vähe ja mingit erilist mammonat pole suutnud veel teenida. Eks see on ikka nii, et alguses likvideerid puudujääke kuni järg käes. Kuna ma ju alustasin uuesti, siis on see ju uuesti nullist (noh, peaaegu) alustamine. Üürid vaja maksta nii siin kui sealpool lahte.

Ei ei – puudust mul küll ei ole (nagu vahel eestis) kuid üle nüüd ka veel ei ole jäänud. Kuna Gretel ka midagi järgi ei jää ning pole tal töödki piisavalt ja tahab kangesti Espoost ära siis tuleb ju midagi ette võtta. Kiiresti. Sügis ju peaaegu käes!

Nii, siis nüüd ongi, et oli võimalus tööd juurde võtta ja ma võtsingi. Nüüd käin rauapoele ja hotellile lisaks ka õhtuti kahte kohvikut tegemas. Ma ka kandideerisin mitu-mitu nädalat tagasi ühte firmasse ja nüüd helistati mulle – kas ma tahaksin teha kontorite koristust õhtuti. 17.00 - 20.00. Võtsin päeva mõtlemiseks ja andsingi oma nõusoleku. Mõtlesin, et jätan selle hotellitöö ja teen ülejäänud otsi. Katiga pidasin nõu – mis teha. Arutasime, et hotell on nagunii viimast kuud - võtku ma aga kõik vastu. Enam ei pidanud tööd ka piisavalt hotellis jätkuma ja mul on ju vaja suuremat rahasüsti - küll ma vastu pean. Nii ma ta nõu võtsingi kuulda. Ainult üks kuu ju!

Pealegi sõidan ma veel järgmine nädal eestisse... mu ema saab 80 ja hirmsuur pidu tulemas. Kõik sugulased tulevad kohale ja mu õde ka taanimaalt siia lennanud, seda ei saa kohe mitte kuidagi vahele jätta.

Uus töö algab mul sellest päevast kui tagasi tulen. Asendajate otsimine oli paras peavalu. Rauapoodi ei tahtnud ka keegi minna tegema. Kohvikud võtab Kati enda kanda. Tema on õhtu inimene ja pealegi on tal hommikuti üks teine töö ka ...

Õnneks pole vahemaad suured max 15 minutit ühest kohast teise. Minu tööpäevad hakkavad siis varsti sellised välja nägema:

06.00 – 09.00 rauapood  E, K, N, L  ... 4x nädalas

11.00 – kuni max 16.00 hotell E – P ... 7x nädalas (tavaliselt pole nii palju tööd) ja võin ka kohe kohalejõudes tühjadest tubadest pihta hakata nt. 9.30 kui rauapoe töölt jõuan, seal saan ka tassi kohvi juua, kui on tööd ja aegajalt on üldse mõni vaba päev

17.00 – 20.00 kontorid E – R ... 5x nädalas

20.15 – 21.30 väikese armsa kohviku koristus E – R ... 5x nädalas

22.00 – 23.30 kohviku koristus - E – P ... 7x nädalas

Õnneks käib mu praegusesse elukohta kogu aeg igasugune ühistransport, sellega pole õnneks ka öösiti probleemi. Algul läks kohvikutes rohkem aega kui ette nähtud, siis tänaseks suudan juba enamvähem aja piires teha.

Ma usun, et jääb küll aega vahel magada ka. Isegi päeval.

Nädalas hakkab siis kokku tulema ... noo, ikka tuleb neid töötunde!  :) aga nagu öeldud, see on kiireks ja suuremaks rahasüstiks ja vaid üks kuu. Septembrist hotellitööd enam pole. Ma pean ju talveks mingisse ”koopasse” saama ju! Onjueksoleju...

Aruanne antud, nüüd siis muud loba ka...

Peale kohtumist palja venelasega tuleb mulle meelde vanasõna : anna (venelasele) sõrm ja ta võtab terve käe...

Teen mina tubade koristust ja kuulen hõikamist: Deevuška-deevuška! Võ gavoriite na russkom jasõke?

Pööran end hämmeldunult ringi ja ei saa aru mis valemiga ta mu seljast välja luges, et ma vene keelt kõnelen. Lähen siis ligemale, et milles asi.

Tema toas ruloo ei tööta ja seifil pole ka võtit ees, kas ma ei avaks talle seda. Nalja teete vä? Minul seifide ... üldvõti? Kas selline asi on üldse olemas!? Teen talle selgeks, et mina ei saa küll kellegi seifi kallale.

Järgmine päev teises tiivas ... lähen mina oma killavooriga kui avaneb uks ja minult küsitakse vene keeles puhtaid rätikuid ja et millal neil voodipesu vahetatakse. Seletan, et 4ndal päeval tuleb toakoristus ja 8ndal päeval vahetatakse ka voodipesu, rätikud ja on jälle koristus. Kas ta kohe ei saa? No ei saa! Vetsupaberi ikka andsin.

Jälle mina hotellis tööl ja vaja koristada kogu kupatus kus inimesed pikalt sees elanud. Koputan... avaneb uks ja seal mees. Ütlen inglise keeles, et toakoristus, kas võib tulla?

Tševoo?

Ajasin korraks silmad punni ja räägin vene keeles... toa koristus

Ei tema ei taha midagi!

Te ei taha puhast voodipesu?

Ei!

Aga rätikuid?

Jah, neid võtaks küll... ja toob mulle oma märjad rätikud.

Küsin, et aga põrandaid pesta?

Ei, ta ei taha!

Aga tualettpaberit?

Jah, seda on küll vaja. Sai.

Aga prügi?

Ei, ta viib ise välja.

Noh, andsin siis talle mõned kilekotid...

No ei tahtnud ta mind sisse lasta! Ise teab...

Eile õhtul, raudteejaama juures, minnes viimasele kohvikutööle pöördub minu poole naine: Isveniite? Ja jääb siis vait. Mul vajus suu lahti... siis hakkas ta kokutama... mõhkagi ei saanud aru mis keeles või mida ta räägib... küsin siis vene keeles: kuidas ma teda aidata saan. Oo, te räägite vene keelt! Ta vist tahtis mind lausa kallistada... Tal vaja Katajanokka minna, seal asub tema hotell. Selgitan siis kuidas ta saab nr 4 trammile. Ta olekski muidu vales suunas sõitnud ja näitasin ka kus on kirjas trammi nr ja mitme minuti pärast ta tuleb. Mitu peatust ta peab sõitma jne. Juba hämardus, ta olekski muidu seiklema jäänud...

Täna siis mõtlesin, et nüüd venelastest aitab!

Panin hotellist tulles, kohviku mopid pessu (noh, need mis seal enne mind olid), polnud meeles neid hotelli kaasa võtta. Panen nati pulbrit ja asusin blogi kirjutama. Vaatan, et aeg peaks juba lõppema ja lähen pesutuppa... Issake! Pesumasin paksult vahtu täis! Mul vist hakkasid käed ka värisema! Programm nagu lõpetas ja ei lõpetanud ka... kas panna kordusloputus -12 min küsib masin ... panin et start... Ja mõtlen, et mida ma küll valesti tegin. Ilmselt oli neis moppides nii palju pesuainete jääke ja ma panin pulbrit ka...

Jõllitan seda pesumasinat... no ei lähe paremaks! Vaata et läheb aina hullemaks... Otsustasin kõik need 12 minutit pesumasina ees valvata...

8 minutit... vahutab mis kole

5 minutit... ei ole tulemus paremaks läinud, silme eest käib läbi filmides nähtu õudus-stsenaarium ... kogu pesutuba vahtu täis...

3 minutit... mõtlen, et kui alustada uuesti pesemise programmiga, milline on siis tõenäosus, et ma sellest vahust lahti saan...

1 minut... et kui lõpetab, siis mismoodi ma selle vahu sealt välja kraabin. Kuhu? Kotti? Millisesse? Põrandale? Siis ongi ju nagu filmis...

Juba 3 minutit näitab ikka veel 1 minut... olukorra paranemist pole näha...

Juba 10 minutit- ikka näitab, et veel 1 minut... issand, ei tea mis see pesumasina remont võiks maksta...

Siis tuli mul äkki meelde, et ma ju pean tööle minema! Pidin ka Katiga seal kokku saama! Kohvikut näitama. Tormasin tuppa - oligi Kati helistanud, ta juba sõidab... ma alles kodus ja jõllitan pesumasinat, räägin lühidalt olukorrast... ta ka ei tea mis teha.

Peaks nagu tööle minema, aga pesu?

Ah, persse!

Töö ennekõike! Ma ei saa nagunii midagi teha! Kui tagasi tulen siis paistab mis sai või saab...

Haaran toast käekoti ja torman välja. Lift avas uksed - astun sisse, uksed sulguvad kui kellegi must käsi oli äkki uste vahel. Lifti astus ”see kelle nime ei või nimetada”. Igavesti suur jurakas. Me seal kambrikeses kahekesi nüüd...

Kas ma inglise keelt räägin?

Igaks juhuks raputasin pead. Tobe oli seal ka silmi kinni panna. Otsa ei tahtnud vaadata - pea kuklas, maha ka mitte... jumal seda teab mis ta arvab mida ma vaatan... nii ma siis ta kõhtu jõllitasingi...

Kas ma vene keelt räägin?

Ma pidin pikali kukkuma!

Nõme oli öelda, et ma ei räägi mitte mingisugust keelt (nagu mind peaks huvitama tema arvamus!?) Igaks juhuks vastasin vene keeles, et ma natuke räägin. Et kui lähebki rääkimiseks, siis saan öelda, et ne panemaaju...

Uh, ta siis ütles, et tema kahjuks oskab ainult natukene... Milline kergendus! Nüüd ma siis kahtlustan, et mind peetakse venelaseks!

Jõuan linna ja helistan Katile, kus ta on? Tema ikka veel sõidab... kuskil 10 mintsi läheb veel... OK, ma siis istutan ennast kuskile. Lähen trammipeatusesse kui tuleb üks mees taarudes minu poole, endal käed laiali aetud. Põikasin eest ära ja mõtlesin, et kui ta peaks mulle midagi vene keeles ütlema, siis ma haaran kaelast käekoti ja tõmban talle sellega piki päid ... noh, vedas tal, somm oli.

No nüüd on juhtunud selline asi, et terve nädal on mööda läinud sellest ajast kui kirjutama hakkasin. Jupikaupa olen seda täiendanud kuid kuna uneaeg on nii kallis, siis ma pole raatsinud seda eriti raisata. Olen hôivatud olnud ja nüüd olen koguni otsaga eestis. Ema sünnipäev on peetud, ülejäänud pere alles magab ja üritan ôe arvutist täpitähti välja vôluda. Enda arvutit ei hakanud kaasa tarima. Püüan selle loo  nüüd  ikkagi ära lôpetada. Plaan on meil selline, me sôidame homme hommikul ôe Tulla ja tema lapselapse Riksuga soome. Kauplesin neile oma toas voodikohad. Ma saan siis teisipäeva ôhtupoolikuni täiesti nende päralt olla. Teisipäeval on esimest korda uus töö. Ma näen ju Tullat vaid kord aastas. Ôdedel on ju omavahel nii paljust rääkida! Nüüd siis jutt edasi...

Ootan Katit trammipeatuses istudes. Juba ta oligi mu seljataga. Kurdan oma rasket saatust - miks küll minuga igasugused asjad juhtuvad!?
Tore, et juhtub! ??? Mis môttes!? Et pole igav elu vôi on tore pärast blogist lugeda? Igatahes ma tunnen ennast küll vahel "pigilinnuna" noh, nagu Marek Piegus vôi Agu Sihvka a´la selles stiilis...
Tegime kohviku korda ning sôidan kodupoole endal süda sees värisemas ... môtetes môlgub mopid üleüldse maha salata... lôpuks löön käega... tuleb mis tuleb...
Vaatan kodus, et koridoris tavaline elu. Pesutuppa ka ei julge niisama minna. Haaran toast môned asjad, mida ka vaja pesta (segan jälgi ju :) ja lähen jalgade nôtkudes pesutuppa.

Oi jumpsus, eile hommikul tuli veel täditütar Lotta, et omavahel rääkida ja nii mu kirjutamine jälle pooleli jäi. Nüüd olen otsaga juba soomes tagasi. Tulla ja Riksu lasevad leiba luusse ja ma üritan niikaua veel midagi kirja panna. Me läheme kohe varsti Serenasse. juhheii!

Jutt järgneb...päriselt...
No pidi lühike jutt tulema - no mis ma teha saan kui nii palju asju meelde tuleb, kuna mul jälle pole aega ja uni on silmis siis postitan sellegi pooliku jutu ära....
Mitu nädalat ma teda siis ikka kirjutan- vabal hetkel kui selline asi peaks veel kunagi tulema ja kui ma siis seda vaba hetke lihtsalt maha ei maga- sõna otseses mõttes...

Kallid olete!