Lehevaatamisi

Pühapäev, 9. märts 2014

VISA HING 2

ehk VÕLGADE KLAARIMINE...

Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab!
Muudkui võtsin ja võtsin hoogu kirjutamiseks, kuid mul on vist päriselt toss väljas...
Ühes firmas loobusin täiesti töötegemisest. Alles siis kui päriselt vabaks sain, adusin millise koormusega ikkagi elasin. Ma olen kogu oma nüüdse vaba aja lihtsalt maha maganud. Uskumatu! Kas tõesti on võimalik "järgi magada"?!
Aga kõigest järgemööda... alustan pooleli jäänud jutustusest ja siis püüan tasapisi tänasesse päeva välja jõuda.
Niisiis:
Saatsin õe ja tema lapselapse laevale, ohkasin, et ilus koosolemise aeg saigi otsa ja veel pole teada mida õhtu toob. Sain ka SMS-i aadressiga ja kellaaeg 18.00. Natuke küll juurdlesin selle üle, et tööpäev pidi ju varem hakkama, kuid ettevaatlikuks see mind siiski teinud.
Kohale sain probleemideta, ootasin veel natuke ukse taga ja siis tuli boss ja Jooksututtav(lühiduse tõttu hakkan teda Jooksuks kutsuma). Läksime sisse. Vaatasime ruumid üle. Me hakkame mõlemad siin tööd tegema. Jooksu kontori poolt ja mina kööki.  See oli suur maja. Vana tehasehoone, meeletult palju laiasi laudu täis. Kõigil paberikuhilad. Ikka ma ei saanud aru mis ettevõte see selline on. Siis selgus, et pean laudadelt ka nõud ära korjama ja puhtaks pesema ning teine korrus oli ka. Vaatasin seda õudusega. Boss läks välja suitsu tegema ja telefoniga rääkima. Hakkasin siis pihta. Kraanikausi ümbrus mitme kihiliselt musti nõusi täis. Nõudepesumasin oli ikka ka, selline tööstuslik, mitte nagu kodus. Vaid üks rest läks sisse. Surkisin ja surkisin nende nuppudega kuni tööle sain. Pesi kiiresti. Puhtad nõud vaja ju oma kohale panna- tean ma jah kuhu nad käivad! Riiulid ka nii kõrgel, et tasse ja klaase ritta ladudes pidin veel kikivarvule tõusma.  Uut laari masinasse pannes ei mäletanud enam kuidas ma selle masina ikkagi tööle sain. Jälle vajutasin igasugusein nuppe, no ei hakka tööle! Nuppudel olevad kirjad ju kulunud. Hoian siis mingil nupul näppu peal ja kirun, et uimane soomlane, ning hakkaski tööle.  Lõpuks sain need nõud pestud. Siis läksin laudadelt musti nõusi otsima.... oi oi! Haarasin neid nii palju kätte kui mahtus, kööki ja jälle tagasi. Paari korra järel oli juba kopp ees aga see oli alles algus. Trepist pidin ka käima nõud süles ja siis selgus, et seal on kinosaal kah! Ühesõnaga, selleks ajaks kui boss tagasi tuli oli mul soss väljas.
Hakkame nüüd lepingut kirjutama. Ma keeldusin. Nii õudne koht! Kuidas ta siis mulle maksab selle päeva eest ja kust ta uue inimese leiab? Jooksu arvele ja lubasin nädala lõpuni teha, siis vaatame kas teen lepingu või lahkun. Ok, oli ta nõus. Loodetud 2,5 tunni asemel läks 4 tundi. Ära tulles jalad vaevu liikusid all, käed olid ka kohe otsast kukkumas. Jooksu ronis rattale ja läksime tänavale. Siis äkki selgus ka, et see tramm millega sinna sain, peale poolt 7 enam ei sõida. Jõudsin veel Jooksule järgi hõigata, et kuhu poole see Kamppi jääb!? Andiski mulle ebamäärase suuna kätte ja oligi kadunud. Hakkasin siis vantsima. Mäest üles ja mäest alla ja jälle mäest üles ja jälle alla... juba vihkasin täiega neid mägesi! Mul veel 2 kohvikut teha, teab kas ma üldse kohale jõuan!? Kell ka juba nii palju. Siis jõudsingi trammiteeni välja. Polnud õrna aimugi kummale poole sõita, kuid tundus, et suund peaks ikka sinnapoole olema. Saingi sellega Stockmanni juurde välja ja istusin sealsamas teisele trammile, et Kansallismuseomi lähedale kohvikusse tööle minna. Seal tehtud, vaatan kella ja mõtlesin õudusega kuidas ma küll veel järgmisse kohvikusse jõuan. Seal polnud enam aega raisata, sest kella 1-ks öösel pean ma ju sealt kadunud olema. Töö tegin ikka täiesti jooksujalu. Jõudsin õnnelikult 10min enne ühte uksest välja ja suundusin raudteejaama bussipeatuste poole. Siis tundsin, et olen niii väsinud, vaevaliselt suudan jalga jala ette tõsta. Ma otsustasin sealsamas, et järgmine nädal sinna kontorisse mina küll tagasi ei lähe! Kodu juures kirusin jälle neid mägesi. Kuigi see on nii madal künkake käis seegi juba üle jõu. Pesemas käidud ja oligi kell juba kolmveerand 2 kui sain pikali. Siis tuli meelde, et ma pole lõunast saadik midagi hamba alla saanud, ah, vahet pole, küll homme söön!
Kell 4.15 äratus. Oh! Ma pole veel magadagi saanud! Rauapoest tulles suundusin hotelli. Räägin Katile ja Naabriplikale mis tegin ja et keeldusin lepingu tegemisest ja et ma olen vaid napilt 2,5 h magada saanud. Ja, et tööpäev hakkab hiljem jne jne. Kati keetis mulle kohvi ja turgutas mind moraalselt ja ütles, et tööd peab olema võimalik ju lihtsustada. Noh, nii me siis mõtlesimegi lahendusi. Kui tal hea mõte tuli siis otsis mu hotelli pealt üles ja mina siis ütlesin kas see on teostatav või mitte. Lõpuks jõudsime järeldusele, et vajan poekäru moodi asja. Hotelli prügimajas täitsa olemas, iseasi kuidas ma selle sinna saan. Kati oli valmis selle prügikotti pakkima ja aitama mul seda trammiga transportima. Arvasin siiski, et püüan seal ligemalt ringi vaadata. Osa inimesi oli eestisse sõitnud ja nii meil oli hotellis tubasi rohkem teha. Hotellist läksin otse kontorisse. Kohale minnes olin juba täiega väsinud. Leidsin ka köögist käru, kus olid mingid ahjuplaadid peal. Tõstsin need lauale ja hakkasin sellega siis laudade vahel laveerima. Läkski libedamalt, kuid teiselt korruselt nõude toomine oli ikka veel jama. Juba sain ka nati kiiremini valmis. Seal lõpetatud, jälle üle mägede jälle 2 kohvikut ja jälle kell 2 magama. Jälle ei olnud ma jõudnud süüa peale hommikupudru ja paari küpsise. Ah, vahet pole, küll homme söön!
Hommikul ärkasin ja siis jõudis äkki teadvusse, et telefon on juba tükk aega tagasi laulnud. Kell juba 5.40- mul hakkab töö ju 20 minuti pärast! Ime, et ma selle ehmatuse peale narist välja ei kukkunud! Vesi kiirelt näkku, kohvi enam juua ei jõua, pudrust rääkimata. Lonksasin vett ja andsin endale aru, et ma siiski pean midagi sööma. Kuid mida!? Laual oli tops C vitamiiniga, valasin sealt peotäie ja juba jooksingi bussipeatuse poole. Bussi pidin veel 10 min. ootama, krõbistasin vitamiine ja  lohutasin ennast sellega, et õnneks keegi ei tea mis kell ma sinna jõuan ja homme hommikul saan kauem magada. Koristama hakkasn sellise hooga, et kella 8 oli kõik tehtud. Istusin masina seljas, tuul juustes puhumas ja unistasin tassikesest kohvist. Hotelli jõudes ütles Kati: Head uut aastat! Vaatan talle lolli näoga otsa ja pomisen, et mis uuest aastast ta sonib... kirjutan võtme vastuvõtuaktile allkirja ja kuupäeva ja siis taipasin: Mul on ju täna sünnipäev!
Sain turgutuseks kohvi ja Kati oli mulle ka ettenägelikult võileivad kodus teinud ja rääkisin siis talle ja Naabriplikale mis minuga hommikul juhtus.
Saadeti mind hoopis teise korpusesse, et seal rahulikum ja segajaid vähem. Teen ja teen tööd, vaatan aknast välja ja äkki tundsin, et mul on kopp ees.
Kellele siis helistada kui ikka Gretele.
Kõne võetakse vastu ja karjatades paristasin ühe hooga välja: MA EI TAHA ENAM KORISTAJA OLLA!
"Palju õnne sünnipäevaks!" oli vastus...
 
 

Kolmapäev, 25. detsember 2013

VABANDUSED JA PÕHJENDUSED

EHK LOLL ON SEE KES VABANDUST EI LEIA….

Kuuldused minu enneaegsest erruminekust on liialdatud!

Terve igavik on tõesti sellest möödas kui viimati kirjutasin.

Minu SUURED VABANDUSED!

Oma vanas elukohas hakkasid internetiga probleemid. Ei hakanud netipulka ka ostma, mõtlesin, et magan ennast ikka korralikult välja – ei tegele muude asjadega, et ma ju jõuan küll… 
Oma kodus tekkisid uued probleemid. Lootsin, et saan kohe netti … ikkagi 2MB lairiba internett üürihinna sees.
Tühjagi kohe midagi saab!
Alles pidin selle lepingu sõlmima. Ostsin netipulga kuni ükskord wifi tööle saan…
Tühjagi!
Pulk ei hakanud enam tööle… no millegipärast arvutile ta enam ei kõlvanud! Lihtsalt maha visatud raha… vaatasid ka targemad…
Tühjagi!
Läksime siis Gretega Sonerat otsima, et see leping lõpuks ära sõlmida…
Kuna me ei teadnud, kus see asub siis linnas tulime juba varem metroost välja, et istume trammi ja vaatame aknast välja kuni silti märkame, siis kobime maha. Nii me siis vaatasimegi kumbki erinevale teepoolele, aga ei leidnud. Arvasin, et raudteejaamast pole mõtet edasi sõita, äkki on Makkaratalos ikkagi olemas- selline suur keskus ju… ja oligi!
Pakuti 10MB internetiühendust vaid 5€ kuu ja wifi ruuter pealekauba. Meil läksid kohe silmad särama ja loomulikult tahtsime me seda. Leping saigi tehtud. Nädala pärast tuleb mees kes teeb meil keldris tšiki-briki ja nad saadavad ruuteri posti teel…
Jäin siis nädala möödumist ootama, samal ajal Wordis blogi tasapisi edasi kirjutades.
Nädal möödus oi kui kaua! Siis saabus kiri- kuna ma olen siin alla 2 aasta elanud siis nad ikka ei saa minuga lepingut sõlmida juhul kui ma ei ole nõus tagatisraha maksma! Jooksin makseautomaati ja kandsin siis neile selle nõutud 100€ üle. Ühesõnaga, nüüd on mul internett praktiliselt 2 aastat ette makstud! Jah, nad arvestavad kuu maksu sealt maha. Kui nii siis nii…
Läks veel nädal kuni tuli ruuter postiga. Blogijutt sai ka õigeks ajaks valmis, nii kui interneti lõpuks saan, nii selle ka üles riputan…  Käisin enne tööleminekut postkontorist läbi. Õhtul muudkui ühendasin, kuid tööle ei saanudki. Järgmine päev tuli telefoni sõnum, et tullakse nädala pärast ühendama. Veel üks nädal venis ja venis!
Nii, ühendamas küll käidi, kuid internetti ikka ei saanud! Õudus kuubis! Jamasime ja jamasime - no tundsin täiega Elioni poistest puudust…
Jooksututtavale oma kurba saatust kaeveldes pakkus ta oma abi. Olevat just selle kadalipu läbi teinud. Nii me teda laupäeval külla ootasimegi – küpsetasin talle pitsat ja unistasin õhtul internetis surfamisest.
Ei saanud ka tema tööle! Helistas siis klienditoesse. Seal siis tuldi Grete arvutisse, sest see oli parasjagu lahti. Tegi seal midagi, nägime kuidas ta Grete arvutis ringi sobras ja ta pildiga CV lahti jäi. Grete läks paanikasse. Issand, nüüd loeb võõras inimene tema CV ja pilt ka juures, tunneb veel äkki tänaval ära jne…
Lõpuks ta teatas, et tema tööaeg saab läbi, wifit tööle ei saanud kuid mingu me juhtmega internetti ja Gretel oligi internett olemas! Järgmine päev soetasin endale ka kirbukalt juhtme. Koju minnes olin õnnelik, nüüd saan netti…
Koju jõudes kohe juhtmed järgi ja arvuti tööle…
Mis tööle ei hakanud oli minu arvuti! Surnud mis surnud! Sai igasuguseid trikke tehtud, kuid ei väiksematki elumärki. Võite isegi ette kujutada, milline ahastus mind tabas!
Püüdsin ka erinevaid adaptereid arvutile klapitada, et äkki on viga selles. No ei olnud. Nii ta siis surnuks kuulutasingi, vanust tal ka ikka vägagi auväärselt…
 
Postitasingi siis Grete arvutist FB seinale nekroloogi :
Minu hea sõber ja pikki aastaid olnud truu kaaslane suikus igavesele unele. Just sel päeval kui me saime lõpuks ometi oma uude koju interneti. Minu kurbus on mõõtmatu, seda enam, et varjude riiki võttis ta kaasa mulle vägagi olulist teavet ja ilmavalgust ei näinud ka minu šedöövrid, sest meil ei olnud internetti - peale pikka jama ja takurahade maksmist siiski peeti mind nii usaldusväärseks, et usaldada interneti avarused minusuguse immigrandi kätesse. Nüüd ei ole teda, minu kallist Läpakat!
Kuna elu tahab edasi elamist, siis ma ei luba, et ma enam ühtegi teist arvutit ei vaata, kuid luban, et meenutan teda alati hea sõnaga. Koos on maid avastatud ja reisitud ja töötatud ja õpitud ja vallatusi tehtud... Ükskord otsustas ta koguni Taanimaal Arhuse linnas iseseisvalt bussiga sõitma minna, samal ajal kui mina teise bussiga lennujaama poole loksusin... siiski jõudis ta kuu aja pärast koju tagasi.
Mu kurbus on mõõtmatu!
Kaastunde avaldused ja lilled saata lähimasse elektroonika poodi…
Ja mis ma vastuseks sain? Hulga „Like“ Esitasingi siis küsimuse, et miks neile meeldib, et mul enam arvutit pole?
Kommentaarid siis sellised: Tunnen ikka kaasa. Mul on siin mürisev elukaaslane, aga sul oli ikkagi sõber - seltsimees ja vend.
Üks kommentaar oli eriliselt inspireeriv, seda lugedes prahvatasin sedasi suure häälega naerma, et Grete köögist tuppa tormas – mis juhtus?
Nii ta siis luges:
Minu sügav ja südamest tulev kaastunne sulle, sinu korvamatult suure ja sügava kaotuse puhul. Saan aru, et see murdis su ellu, nagu jäämägi Titaaniku kerre. Kaotuse suurust on ilmselt võimatu hinnata. Aga nagu siin ilmas ikka, möödub aeg ja haavad paranevad (kuigi armid jäävad ), ning lõpuks loksub kõik jälle oma kohale. Kuigi - täna pole me need, kes olime eile ja homme pole me need, kes oleme täna. Soovin sulle jõudu ja meelekindlust raskuste ületamisel!
See inspireeris mind sedasi, et järgmisel vabal hommikupoolikul läksin arvutit ostma. Loomulikult olin eelnevalt reklaame ja pakkumisi vaadanud. K-Pluss kaardiga sain supersoodsalt uue arvuti vaid 299€ - Super ju!
Grete tõi arvuti koju ja mina läksin edasi tööle, ise hirmsat moodi koju kibeledes.
Veel öösel sättisime ta töökorda. Sain ka internetti mindud ja mis ma esimese asjana tegin… Loomulikult läksin jälle Facebooki ja  hakkasin kuulutama:
Täna on siis see tähtis päev kui sain omale uue sõbra- Läpaka! Ta on nii puhas ja ilma kriimudeta ja nii - nii minu oma!!! Saime kohe esimese hooga sõpradeks! Loodan et me sõprus kestab pikki aastaid!
Uut blogipostitust ei olnud ma võimeline veel uuesti kirjutama. Leinasin ikka veel vana taga, ei olnud ma ka suuteline sama lugu taastama.
Jooksututtav lubas nädala pärast jälle meile külla tulla, et ta teab nüüd kuidas wifi tööle saab. Tegin jälle söögid, et suure vaeva nägija tühja kõhtu ei peaks tundma. Tuli ja sõime ja läksime arvutite kallale. Mis te arvate kelle arvuti pildi taskusse pani!? Loomulikult minu oma!
Tuliuus ja pilti enam ette ei võtnud. Ainult mingi ikebana kujutis. Võite arvata millist õudust ja ahastust ma tundsin! Igasugused esmaabi võtted nagu restardid ja akude tagantvõtmised ja muud trikid ei aidanud…. Masendus oli totaalne!
Uue nädala algul läksin poodi tagasi, ei nad ei saa kohe ringi vahetada ja raha ka kohe tagasi ei anna… oodaku ma nädal kuni nad kindlaks teevad milles asi…
Loomulikult oli vaja jälle FB-s jälle kuulutus üles sättida, et miks ma nendega ei suhtle:
Kas te arvate, et olen nüüd õnnelik arvutiomanik!?
Haa!
Arvake veel üks kord!
Mõtlesin, et olen "lubjakas", et ei saa selle win8-ga hakkama... terve nädal püüdis minu niinimetatud sõbrake minuga kohaneda. Niikaua püüdis kuni viskas pildi lõplikult taskusse!
Ühesõnaga, andsin ametliku lahutuse sisse!
Uue saamist pean natuke veel ootama - asemele valisin kallima mudeli. Äkki on ta hinnale vastavalt ka kohanemisvõimelisem...
Ausõna, probleem ei olnud minus vaid temas...
Iseloomude sobimatus, või kuidas sellist asja põhjendataksegi...
Oh jaa! Jälle üks nädal- nagu polekski soomes muud ajaühikut!
Jah, nad vahetavad ringi aga mina enam samasugust ei tahtnudki, valisin kallima puutetundliku ekraaniga, et win 8-t on sellega kergem ohjata.
Öösel lugesin uuele arvutile sõnad peale, ootasin ka strateegilise kriitilise nädala ära. Jah, seekord funkabki.
Kogu see jama on võttis ilmatuma aja, nii need kuud lendasid…
Püüan nüüd jälle blogisse kirjutama hakata. Rõhk sõnal püüan….
Siiralt Teie Tupla
Andku küünlavalgus te südametele soojust ja hellust hingele, siis alati on ruumi õnnele!
Rahulikke jõule!

 

Pühapäev, 22. september 2013

VISA HING 1

ehk Tants “karunaha” ümber


Võtsin selle esimeseks, sest see on hetkel kõige kuumem teema või õigemini sellest kõik alguse saigi. Minu kõige suurem mure - kodu...
VVO-s ja SATO-s on tagatisraha vaid 250€, et pole ju probleemi. No jah, kuid, kui oled järjekorras ja pakkumisi ei tehta siis ju satud paratamatult paanikasse. Eks ma jälgisin kogu aeg neid kuulutusi ja avastasin, et kui võtan sellest firmast kus tagatisraha on kuuüüri suurune, siis oleme võidus, sest neil on üür paarsada € väiksem. Isegi kui kunagi seda tagatisraha tagasi ei saa, oleme lõppkokkuvõttes võidus ... nii see ralli saigi ette võetud.
Sel meeletul tööperioodil ei teadnud ma korteriturust midagi, olin vaid tööl või koomas.
Ralli sai läbi ja arvuti uuesti lahti. Enam polnud pakkumistes ka neid kallima tagatisega kortereid – olid vaid väga kallid. Mitu korda sai ka kontorites kohal käidud. Need kuulutused mis üleval on juba broneeritud  ja võetakse maha alles siis kui on üürileping sõlmitud. Kaua mul aega läheb? Kolme kuu jooksul. Lootus ikka veel südames, et saab varsti.
Siis selgus, et Gretele ei ole Helsinkis tööd. Täielik masekas! Kumbki tööandja ei võta hetkel inimesi juurde. Siis tuli uus mure, et kui saangi korteri, pean seal üksi olema – ma ju ei jõua seda üleval pidada ...
Mu ex töökaaslane võttis minuga ühendust, ta tuleb Turust ära, igavesed petised ja teda on nööritud jne. Ta sai Helsinkisse töö poolest septembrist ja otsib elamist. See oli kui päästerõngas!
Ma võtan ta enda juurde küll kuid, et asjad selged oleksid - hoiatasin, et igaveseks ta minu korterisse jääda ei saa. Kui kauaks saab? Ütlesin, et kevadeni, siis tal jalad all ja talv ka üle elatud. Talle sobis. Rääkisin Gretele millega ma hakkama sain, ta arvas, et see oli siiski  hea otsus.
No jah, üürilised ka juba olemas kuid mida pole on korter... (karu metsas – puu otsas!)
Ex töökaaslasele (paneme siis talle nime ka - nagunii hakkab temast hiljem rohkem juttu tulema – Isis) teatasin kahetsusega, et korterit mul ikka veel pole, sorri. Tema aga ütles, et ta ikka ei saagi poolest septembrist seda tööd vaid alles oktoobrist, ehk selleks ajaks juba midagi on.
Läksin nüüd sel nädalal teisipäeval uuesti kontoritesse ja tõstsin korteri hinna piirmäära 1200€ ni ja lisasin, et remondi võin ka ise teha. Vastus, et 3 kuu jooksul...
Loksusin õhtupoolikul trammiga tööle ja juurdlesin trammis, et kuidas nüüd selle 3 kuuga ikkagi on, kas iga kord kui kontoris käisin hakkas uuesti 3 kuud jooksma ...
Siis tuli sõnum Satolt- pakkumine 3toal 1 korrus ja üür 1170€ ja aadress, pakkumine on jõus reedeni ja mulle on saadetud täpsem teave e-posti.
Ma pidin äärepealt trammis karjuma hakkama! Tõusin püsti ja siis istusin jälle tagasi, tahtmine oli trammist välja hüpata ... aga see tramm käib nii harva ja töö ju ootamas ...
Lugesin ikka ja jälle uskumatult oma sõnumit ja ei omanud õrna aimugi kus see võiks asuda. Helistasin Katile - mulle on pakkumine! Oh, seda rõõmu! Ta ka ei tea kus see asub - jah ta tuleb minuga vaatama. Sain trammist välja, helistasin Gretele – lõpuks ometi!  Ei ma ei tea kus see asub. ”Me võtame!” käis selle-peale vastus!
Töö lausa lendas käes! Kati oli vahepeal koju jõudnud ja käis kaardilt otsimas asukohta ja helistas – metroojaam lähedal, Idakeskusest järgmine peatus. Suund selge, see on täiesti ok.
Öösel koju jõudes ei saanud magamagi minna enne kui kaardilt polnud koht üles leitud. Kohe vaatasin ka reittioppaselt kuidas sinna öösel saab. Polegi probleemi! Oh ja meri ka sealsamas.
Kolmapäeva hommikul helistasin ja leppisin vaatamise kokku, talle kell 12 ei sobi, tulge kell 15.30 ja sain aru, et vaatajaid tuleb veelgi. Helistasin Katile – jah ta saab see kell tulla. Puhtad riided selga ja tööriided kaasa. Nii me sinnapoole teekonda alustasimegi.
Esimese hooga sammusime õigest majast mööda. Maja ühest otsast 3- ja teisest otsast 4-kordne.
Tee mis sinna läks oli korralik ja mis veel oli tore- ei mingit mäest üles - alla käimist! Koht on ilus ja rahulik ja lähedal on ka kohalik kaubanduskeskus.
Välisuksel muretsesime, et äkki jõudsime liiga vara, kuid vajutasime ikka kella...
Meid lasti sisse. Lahke vanaproua kutsus meid sisse, ta on seal elanud 15 aastat kuid nüüd on üksi jäänud ja korter on talle suur. Kolib ... samasse majja väiksemasse korterisse.
Kaks magamistuba - üks suurem, teine väiksem. Elutuba päris suur, kuid kööki saab läbi elutoa. Elutoas ka rõdu. Köök ka täitsa ok ning vastupidiselt tavapärastele valgetele kappidele hoopis heleroheline ja selline nurgaga ja mis veel soomele üllatav – gaasipliit. Tal oli seal veel suur ümmargune laud ja ometigi oli veel toimetamise ruumi. Nõudepesumasin klikiaegne kuid pidi täiesti töökorras olema, WC ja dušš koos ja päris pisike ja tal oli seal ka pealtlaetav pesumasin - selle ta võtab kaasa. Jah majas on maksuta pesutuba ja mõned pidid seda isegi kasutama. Tore ju!
Põrandad pidid talvel külmad olema – muidu toad soojad ja radikad reguleeritavad. Aknad käivad lahti. On veel mingid panipaigad keldris ja ka jalgratastele on eraldi ruum kuskil. Kaugel meri on? Paarsada meetrit. Kas seal ka ujumisrand on? Jaa, ja seal pidi ka mingi klubi olema kus talisuplejad koos käivad.... Haa, ma küll jääkaru pole – aga mine sa tea :D nagunii ma teen siin kõike seda mida eestis ei teinud ... naeran...
Korter oli puhas kuid remonditud oli ammu. Kati oli nii tark, et piilus ka vaiba alla. Jah, põrand tundus ka ok. Kas me tuleme mõlemad sinna elama, ei ainult mina ja me oleme kolmekesi. No siis on meile see korter paras. Uuris kuidas me sinna sõitsime ja kui me peaksime seda korterit tahtma siis teataksime Satole.
Läksime välja ja pidasime nõu – selle korteri võtan! Pole mõtet veel edasi lükata ja ei tea mis pakkumisi oodata, mida ei tarvitse isegi tulla. Ainuke probleem on selles, et sisse saan kolida alles 1.novembril. Helistasin Satosse ja tahtsin öelda, et me võtame selle korteri ja ühtäkki ei taibanud enam milles asi – lükkasin telefoni Katile pihku. Ääh! Ma olin uuesti helistanud vanaprouale ja ei saanud aru kuidas tema seda meile kinni ei saa panna kui ma teatan, et võtame... Ähmis inimese asi :D
Uuesti kõne, seekord õigel numbril. Jah ma võtan selle korteri. Jah ma võin homme tulla vormistama, leppisime kellaaja kokku. Kaasa vaja võtta ID kaart ja Kela kaart. Rohkem ei midagi. Igaks juhuks rabasin veel palgatõendeid ja töölepinguid ja muud staffi kaasa.
Seda muud ei olnudki vaja! See korter on nüüd minu! MINU!!!
1.novembril alates kella 12-st on korter vaba ja võtmed saan majaühistult jne kuid, ma võin helistada ka 3 päeva varem ja küsida kas on juba vaba. Tänasin ja tänasin veelkord ja soovisin kena päeva jätku ja selle saatel ma sealt uksest välja hõljusingi...
Õues helistasin Gretele. Korter on meie! Kõik on vormistatud! 1.nov kell 12 võime sisse kolida!
Ussa, mis kilkamine siis hakkas... ma kaon siit 1.novembril!
Siis olin hoopis mina üllatunud, tal pole ju veel töödki – ah, vahet pole!
MEIL ON OMA KODU !
KODU....kullakallis....
Isisele teatasin, et korter olemas kuid sisse saab alles novembrist. Ta leiab ise omale kuuks ajaks koha kus olla ja nüüd tuligi välja, et saab selle kuu väimehe juures veeta.
No see läks ju küll hästi...


Eksole ju?!

Meil on nüüd kodu !!!!!!!!                        


Laupäev, 14. september 2013

TÖÖ J.A. TÖÖ vol.2


ehk Elu läheb edasi ...

Mõtetes mõlgub mopid üleüldse maha salata... lõpuks löön käega... tuleb mis tuleb...
Vaatan kodus, et koridoris tavaline elu. Pesutuppa ka ei julge niisama minna.
Haaran toast mõned asjad, mida ka vaja pesta (segan jälgi ju :) ja lähen jalgade nõtkudes pesutuppa. Avan ukse ja ... ja ei olegi seal maailmalõppu!
Minu mopid korvi tõstetud ja kellegi teise pesu masinas pesemas. Ahmisin uskumatusest õhku ja ei suutnud kuidagi uskuda, et see asi nii lihtsalt lahenes. 
Järgmine päev lähen kööki, et külmkapist piima võtta ja näen köögi põrandat lainetamas. Minus ärkas äratundmisrõõm. Keegi oli nõudepesumasinaga sama jama tekitanud, ainult, et pesumasin ei andnud ei vett ega vahtu välja...
Nii ma siis kahlasin seal pahkluudeni vees ja hoidsin laudadest kinni, et libeda veega mitte selili prantsatada. Tööl naabriplika küsis, kas ma nägin, et keegi loll oli nõudepesumasinasse  nõudepesuvahendit pannud, naersin ja rääkisin oma eelmise päeva äpardusest... nalja kui palju!
Sellega on nüüd siis see teema lõpetatud.
Korra käis peast läbi, et oleks pidanud teile jutuvõistluse korraldama, et originaalsemad lahendused  saavad auhinna :D (ärge küsige mis see oleks olnud)
Siis poleks Teil ehk olnud igav oodata minu „ellu ärkamist“
Ah jaa! Lõpetaks nüüd selle venelaste teema ka ära...
Kui hakkavad liikuma kõlakad, et Helsinkis saab vabalt vene keelega hakkama- isegi toakoristajad räägivad, siis nüüd te teate- selles olen mina süüdi....
Töömaraton sai läbi. See oli üks ütlemata huvitav aeg. 
Minu elu hullemad 25 päeva!
Tõeline Kolgata Tee! Mitte miski ei läinud nii nagu plaanitud...
Ma räägin sellest kõigest, natukese kaupa, sest ma otsustasin Kati nõu kuulda võtta.
Ma ei pea korraga kõik ära rääkima, siis on jälle aega iga nädal midagi postitada. Natukene.
Annan nati aimu oma juhtumistest (uskuge mind, väsinud inimene on tõeliselt hull inimene), millegipärast hakkavad mälestused juba tuhmuma, et päris ära ei unustaks siis annan märksõnad:
2x olin infarkti äärel,
2x tööluus, (Ema! Ära nüüd ehmata, kõik on korras! Minu 80aastane ema loeb ju ka seda blogi)
2x totaalne hilinemine, regulaarsest hiljaksjäämisest rääkimata, 
2x oli tunne, et kohe kukun surnult maha,
Võtmete kaotamine
Varguses süüdistamine
Äärepealt oleks pidanud veetma öö tänaval,
Türklase ajasime ka hulluks, pani põgenema tuimade eestlaste eest ja muud põnevad persoonid mu teel.
Kõigele lisaks tahtis taevataat mu ära uputada...
ja vandusin keset tänavat eesti ja soome keeli ise märkamata, et mul suur kuulajaskond ja kõik ei tule kohe meeldegi...
ah jaa! Ja „karunahka“ jagasin kah veel !
Ja valetasin oma tööandjale, nii, et silm ka ei pilkunud... jne
Takkajärgi hea naerda, kui randmepõletikust ja verevalumitest jalgadel mitte rääkida. Kõige selle jama juures oli 3 inimest kes mind toetasid ja turgutasid ja innustasid mind nagu oskasid. Kõige suurema töö tegi muidugi Kati, naabriplika innustas- sul on see raha juba koos, mõned päevad veel, siis saad puhata ja Grete- tema küll telefoni teel, sest arvutisse ma enam ei jõudnud ja 2x käisin tal ka Espoos külas, kust tulin jälle "väge täis" tagasi, kahjuks seda bravuuri ei jätkunud kauaks ...
Pealegi on nüüd tabanud mind veel Pavlovi refleks: nii kui voodit näen, nii magada tahan!
Ühesõnaga, kui räägitakse, et inimesed ei muutu, siis ärge uskuge!
Mina teen Soomes kõike seda mida ma Eestis iialgi ei teinud ... 
Inimesed muutuvad ja veel kuidas! Kahjuks mitte alati paremuse poole...


Järgmise nädalani! 

Reede, 9. august 2013

TÖÖ JA AINULT TÖÖ

  ehk Olen jälitatav ... venelaste poolt 




Ütlen kohe ära, et täna kirjutan vaid natuke. 
Raha on ikka veel vähe ja mingit erilist mammonat pole suutnud veel teenida. Eks see on ikka nii, et alguses likvideerid puudujääke kuni järg käes. Kuna ma ju alustasin uuesti, siis on see ju uuesti nullist (noh, peaaegu) alustamine. Üürid vaja maksta nii siin kui sealpool lahte.
Ei ei – puudust mul küll ei ole (nagu vahel eestis) kuid üle nüüd ka veel ei ole jäänud. Kuna Gretel ka midagi järgi ei jää ning pole tal töödki piisavalt ja tahab kangesti Espoost ära siis tuleb ju midagi ette võtta. Kiiresti. Sügis ju peaaegu käes!
Nii, siis nüüd ongi, et oli võimalus tööd juurde võtta ja ma võtsingi. Nüüd käin rauapoele ja hotellile lisaks ka õhtuti kahte kohvikut tegemas. Ma ka kandideerisin mitu-mitu nädalat tagasi ühte firmasse ja nüüd helistati mulle – kas ma tahaksin teha kontorite koristust õhtuti. 17.00 - 20.00. Võtsin päeva mõtlemiseks ja andsingi oma nõusoleku. Mõtlesin, et jätan selle hotellitöö ja teen ülejäänud otsi. Katiga pidasin nõu – mis teha. Arutasime, et hotell on nagunii viimast kuud - võtku ma aga kõik vastu. Enam ei pidanud tööd ka piisavalt hotellis jätkuma ja mul on ju vaja suuremat rahasüsti - küll ma vastu pean. Nii ma ta nõu võtsingi kuulda. Ainult üks kuu ju!
Pealegi sõidan ma veel järgmine nädal eestisse... mu ema saab 80 ja hirmsuur pidu tulemas. Kõik sugulased tulevad kohale ja mu õde ka taanimaalt siia lennanud, seda ei saa kohe mitte kuidagi vahele jätta.
Uus töö algab mul sellest päevast kui tagasi tulen. Asendajate otsimine oli paras peavalu. Rauapoodi ei tahtnud ka keegi minna tegema. Kohvikud võtab Kati enda kanda. Tema on õhtu inimene ja pealegi on tal hommikuti üks teine töö ka ...
Õnneks pole vahemaad suured max 15 minutit ühest kohast teise. Minu tööpäevad hakkavad siis varsti sellised välja nägema:
06.00 – 09.00 rauapood  E, K, N, L  ... 4x nädalas
11.00 – kuni max 16.00 hotell E – P ... 7x nädalas (tavaliselt pole nii palju tööd) ja võin ka kohe kohalejõudes tühjadest tubadest pihta hakata nt. 9.30 kui rauapoe töölt jõuan, seal saan ka tassi kohvi juua, kui on tööd ja aegajalt on üldse mõni vaba päev
17.00 – 20.00 kontorid E – R ... 5x nädalas
20.15 – 21.30 väikese armsa kohviku koristus E – R ... 5x nädalas
22.00 – 23.30 kohviku koristus - E – P ... 7x nädalas
Õnneks käib mu praegusesse elukohta kogu aeg igasugune ühistransport, sellega pole õnneks ka öösiti probleemi. Algul läks kohvikutes rohkem aega kui ette nähtud, siis tänaseks suudan juba enamvähem aja piires teha.
Ma usun, et jääb küll aega vahel magada ka. Isegi päeval.
Nädalas hakkab siis kokku tulema ... noo, ikka tuleb neid töötunde!  :) aga nagu öeldud, see on kiireks ja suuremaks rahasüstiks ja vaid üks kuu. Septembrist hotellitööd enam pole. Ma pean ju talveks mingisse ”koopasse” saama ju! Onjueksoleju...
Aruanne antud, nüüd siis muud loba ka...
Peale kohtumist palja venelasega tuleb mulle meelde vanasõna : anna (venelasele) sõrm ja ta võtab terve käe...
Teen mina tubade koristust ja kuulen hõikamist: Deevuška-deevuška! Võ gavoriite na russkom jasõke?
Pööran end hämmeldunult ringi ja ei saa aru mis valemiga ta mu seljast välja luges, et ma vene keelt kõnelen. Lähen siis ligemale, et milles asi.
Tema toas ruloo ei tööta ja seifil pole ka võtit ees, kas ma ei avaks talle seda. Nalja teete vä? Minul seifide ... üldvõti? Kas selline asi on üldse olemas!? Teen talle selgeks, et mina ei saa küll kellegi seifi kallale.
Järgmine päev teises tiivas ... lähen mina oma killavooriga kui avaneb uks ja minult küsitakse vene keeles puhtaid rätikuid ja et millal neil voodipesu vahetatakse. Seletan, et 4ndal päeval tuleb toakoristus ja 8ndal päeval vahetatakse ka voodipesu, rätikud ja on jälle koristus. Kas ta kohe ei saa? No ei saa! Vetsupaberi ikka andsin.

Jälle mina hotellis tööl ja vaja koristada kogu kupatus kus inimesed pikalt sees elanud. Koputan... avaneb uks ja seal mees. Ütlen inglise keeles, et toakoristus, kas võib tulla?
Tševoo?
Ajasin korraks silmad punni ja räägin vene keeles... toa koristus
Ei tema ei taha midagi!
Te ei taha puhast voodipesu?
Ei!
Aga rätikuid?
Jah, neid võtaks küll... ja toob mulle oma märjad rätikud.
Küsin, et aga põrandaid pesta?
Ei, ta ei taha!
Aga tualettpaberit?
Jah, seda on küll vaja. Sai.
Aga prügi?
Ei, ta viib ise välja.
Noh, andsin siis talle mõned kilekotid...
No ei tahtnud ta mind sisse lasta! Ise teab...
Eile õhtul, raudteejaama juures, minnes viimasele kohvikutööle pöördub minu poole naine: Isveniite? Ja jääb siis vait. Mul vajus suu lahti... siis hakkas ta kokutama... mõhkagi ei saanud aru mis keeles või mida ta räägib... küsin siis vene keeles: kuidas ma teda aidata saan. Oo, te räägite vene keelt! Ta vist tahtis mind lausa kallistada... Tal vaja Katajanokka minna, seal asub tema hotell. Selgitan siis kuidas ta saab nr 4 trammile. Ta olekski muidu vales suunas sõitnud ja näitasin ka kus on kirjas trammi nr ja mitme minuti pärast ta tuleb. Mitu peatust ta peab sõitma jne. Juba hämardus, ta olekski muidu seiklema jäänud...
Täna siis mõtlesin, et nüüd venelastest aitab!
Panin hotellist tulles, kohviku mopid pessu (noh, need mis seal enne mind olid), polnud meeles neid hotelli kaasa võtta. Panen nati pulbrit ja asusin blogi kirjutama. Vaatan, et aeg peaks juba lõppema ja lähen pesutuppa... Issake! Pesumasin paksult vahtu täis! Mul vist hakkasid käed ka värisema! Programm nagu lõpetas ja ei lõpetanud ka... kas panna kordusloputus -12 min küsib masin ... panin et start... Ja mõtlen, et mida ma küll valesti tegin. Ilmselt oli neis moppides nii palju pesuainete jääke ja ma panin pulbrit ka...
Jõllitan seda pesumasinat... no ei lähe paremaks! Vaata et läheb aina hullemaks... Otsustasin kõik need 12 minutit pesumasina ees valvata...
8 minutit... vahutab mis kole
5 minutit... ei ole tulemus paremaks läinud, silme eest käib läbi filmides nähtu õudus-stsenaarium ... kogu pesutuba vahtu täis...
3 minutit... mõtlen, et kui alustada uuesti pesemise programmiga, milline on siis tõenäosus, et ma sellest vahust lahti saan...
1 minut... et kui lõpetab, siis mismoodi ma selle vahu sealt välja kraabin. Kuhu? Kotti? Millisesse? Põrandale? Siis ongi ju nagu filmis...
Juba 3 minutit näitab ikka veel 1 minut... olukorra paranemist pole näha...
Juba 10 minutit- ikka näitab, et veel 1 minut... issand, ei tea mis see pesumasina remont võiks maksta...
Siis tuli mul äkki meelde, et ma ju pean tööle minema! Pidin ka Katiga seal kokku saama! Kohvikut näitama. Tormasin tuppa - oligi Kati helistanud, ta juba sõidab... ma alles kodus ja jõllitan pesumasinat, räägin lühidalt olukorrast... ta ka ei tea mis teha.
Peaks nagu tööle minema, aga pesu?
Ah, persse!
Töö ennekõike! Ma ei saa nagunii midagi teha! Kui tagasi tulen siis paistab mis sai või saab...
Haaran toast käekoti ja torman välja. Lift avas uksed - astun sisse, uksed sulguvad kui kellegi must käsi oli äkki uste vahel. Lifti astus ”see kelle nime ei või nimetada”. Igavesti suur jurakas. Me seal kambrikeses kahekesi nüüd...
Kas ma inglise keelt räägin?
Igaks juhuks raputasin pead. Tobe oli seal ka silmi kinni panna. Otsa ei tahtnud vaadata - pea kuklas, maha ka mitte... jumal seda teab mis ta arvab mida ma vaatan... nii ma siis ta kõhtu jõllitasingi...
Kas ma vene keelt räägin?
Ma pidin pikali kukkuma!
Nõme oli öelda, et ma ei räägi mitte mingisugust keelt (nagu mind peaks huvitama tema arvamus!?) Igaks juhuks vastasin vene keeles, et ma natuke räägin. Et kui lähebki rääkimiseks, siis saan öelda, et ne panemaaju...
Uh, ta siis ütles, et tema kahjuks oskab ainult natukene... Milline kergendus! Nüüd ma siis kahtlustan, et mind peetakse venelaseks!
Jõuan linna ja helistan Katile, kus ta on? Tema ikka veel sõidab... kuskil 10 mintsi läheb veel... OK, ma siis istutan ennast kuskile. Lähen trammipeatusesse kui tuleb üks mees taarudes minu poole, endal käed laiali aetud. Põikasin eest ära ja mõtlesin, et kui ta peaks mulle midagi vene keeles ütlema, siis ma haaran kaelast käekoti ja tõmban talle sellega piki päid ... noh, vedas tal, somm oli.

No nüüd on juhtunud selline asi, et terve nädal on mööda läinud sellest ajast kui kirjutama hakkasin. Jupikaupa olen seda täiendanud kuid kuna uneaeg on nii kallis, siis ma pole raatsinud seda eriti raisata. Olen hôivatud olnud ja nüüd olen koguni otsaga eestis. Ema sünnipäev on peetud, ülejäänud pere alles magab ja üritan ôe arvutist täpitähti välja vôluda. Enda arvutit ei hakanud kaasa tarima. Püüan selle loo  nüüd  ikkagi ära lôpetada. Plaan on meil selline, me sôidame homme hommikul ôe Tulla ja tema lapselapse Riksuga soome. Kauplesin neile oma toas voodikohad. Ma saan siis teisipäeva ôhtupoolikuni täiesti nende päralt olla. Teisipäeval on esimest korda uus töö. Ma näen ju Tullat vaid kord aastas. Ôdedel on ju omavahel nii paljust rääkida! Nüüd siis jutt edasi...

Ootan Katit trammipeatuses istudes. Juba ta oligi mu seljataga. Kurdan oma rasket saatust - miks küll minuga igasugused asjad juhtuvad!?
Tore, et juhtub! ??? Mis môttes!? Et pole igav elu vôi on tore pärast blogist lugeda? Igatahes ma tunnen ennast küll vahel "pigilinnuna" noh, nagu Marek Piegus vôi Agu Sihvka a´la selles stiilis...
Tegime kohviku korda ning sôidan kodupoole endal süda sees värisemas ... môtetes môlgub mopid üleüldse maha salata... lôpuks löön käega... tuleb mis tuleb...
Vaatan kodus, et koridoris tavaline elu. Pesutuppa ka ei julge niisama minna. Haaran toast môned asjad, mida ka vaja pesta (segan jälgi ju :) ja lähen jalgade nôtkudes pesutuppa.

Oi jumpsus, eile hommikul tuli veel täditütar Lotta, et omavahel rääkida ja nii mu kirjutamine jälle pooleli jäi. Nüüd olen otsaga juba soomes tagasi. Tulla ja Riksu lasevad leiba luusse ja ma üritan niikaua veel midagi kirja panna. Me läheme kohe varsti Serenasse. juhheii!

Jutt järgneb...päriselt...
No pidi lühike jutt tulema - no mis ma teha saan kui nii palju asju meelde tuleb, kuna mul jälle pole aega ja uni on silmis siis postitan sellegi pooliku jutu ära....
Mitu nädalat ma teda siis ikka kirjutan- vabal hetkel kui selline asi peaks veel kunagi tulema ja kui ma siis seda vaba hetke lihtsalt maha ei maga- sõna otseses mõttes...

Kallid olete!



Kolmapäev, 17. juuli 2013

KODU KESET LINNA

ehk Jutud sellest kuidas ära eksisin ja loomekriisist ja muust...


Jälle pole kaks nädalat piuksugi...
Mis piuksu?
Plaksutan oma ripsmeid ja mõtlen mille ma küll maha olen maganud?
AAAA, Blogi!?
Jessas kuidas küll aeg lendab, ma ju alles kirjutasin!?
Päriselt ka juba 2 nädalat tagasi ???
Nii, et Kati näol sain siis nüüd  utsitaja...
Mul nii igav elu, polegi nagu millestki rääkida, juhtunud pole ka midagi...
Kuidas ei ole!? Räägi näiteks sellest kuidas sa käruga trepist alla kukkusid...
Oi jah...
Need kärud - noh, sellised suured, kuhu on paigutatud  voodipesud ja rätikud ja vetsupaberid ja prügikotid ja puhastusvahendid ja ja ühesõnaga kõik eluks vajalik, mida läheb toa koristuseks vaja, lisaks ripub seal küljes veel suur prügikott  kuhu saan tubadest tuleva prahi visata.  Noh, nagu filmides. Tulen mina selle killavooriga ja lähen ühest tiivast teise, vahepeal on trepikoda kus tuleb ukse juures manööverdada. Kuna uks käib raskelt ja avanes minu poole ning lahti ka ei seisa, siis Kati hoidis ust lahti, et ma saaksin kergema vaevaga läbi minna. Need rattad käivad ka kärul nii nagu jumal juhatab ja veerevad siis kui ise tahavad - võtsin mina trepimademelt hoogu, et üle ukseläve lükata kui ... tea kas mina ise vääratasin või oli see käru mis kaotas tasakaalu ülemiselt trepiastmelt, kui kõik see kupatus hakkas trepist alla kukkuma. Mingil hetkel käis peast mõte läbi, et see käru litsub mu vastu seina laiaks või kui ma peaksin ikkagi pikali kukkuma siis jään sinna alla, seal oli küll vaid kolm astet kuid 
siis trepp pöördub ja on pikk teekond fuajeesse välja...
See oli hetk kus kogu oma jõud ja osavus sai mängu pandud. Mina pidasin alt käru kinni ja mul õnnestus isegi jalgele püsti jääda ja Kati oli haaranud ülevalt kärust kinni ja meeletut jõudu kasutades sikutas seda enda poole. Ei saanud me ka oma jõuvarusi ohkimise või karjatuse peale raisata.
Igatahes ära päästsime. Kati näost lubivalge. Mina veel ütlesin – hea, et kondid terveks jäid! Mõned mahapudenenud asjad üles korjatud ja läkski elu edasi.
Õhtul, ütlen Katile, et tea, kas olen täna mingi vale liigutuse teinud, et selg valutab...
Vale liigutuse!? Aga käru!?
Ups, ma olin selle juba unustanud!
Igatahes manööverdan ma nüüd palju-palju ettevaatlikumalt ega`s alati pole Katit mind päästmas.
Ja eile, jälle manööverdades, seekord teisele poole liikudes kukkus käru pealt mopp alla. Mitte maha põrandale vaid trepist alla, vaatasin veel ülevalt seda kukkumise teekonda ja palvetasin, et see kellelegi pähe ei kukuks. Teekond siis viiendalt korruselt kolmandani...                
Ma pean veel ettevaatlikum olema! 
Millest veel rääkida? See minu nii-nimetatud loomekriis...
Ma ju pole rääkinud kus ma praegu elan...
Hetkel elan - noh ühikaks võib seda vist nimetada... tegelikult on hostel.
Toas 8 voodikohta mis on omavahel seinaga eraldatud kuid boxi ukseks on kardin. (Algul oli üks teine box, kuid ma vahetasin, sest see oli nii väike ja voodil lamades ei suuda ma arvutit klõbistada.) Nüüd olen nariga voodis ja voodi all on laud ja tool ja väike kapp. Saan vähemalt laua taga istuda. See on ikkagi vaid ajutine lahendus- noh ei pea a`la kuuse all olema. Uks käib koodiga lukus. Kuna seal toas(boxis) pole midagi teha - klaustrofoobia tuleb sedasi peale, siis ma viibin seal võimalikult vähe. Vabal ajal kas istun kuskil pargis (kui olen väsinud) või käin linnapeal jalutamas või sõidan suvaliselt ühistranspordiga.
See nari on ka selline.... metallist. Esimene kord kui sinna ronisin oli õudne! See voodi värises ja nagises ja üleüldse tundus nii kipakas. Nüüdseks tean, et ka sääsk-kaalulistel võbiseb ja väriseb voodi ...
Sellest ka see minu kriis... ma ju püüan kodus võimalikult vähe olla, polegi ju nagu kuskil olla. Ülejäänud aja magan lihtsalt maha. Loomulikult otsin ka aktiivselt püsivat elukohta. Tähtis on see, et oleks suurepärane ühistranspordi ühendus. Et saaks igal ajal liikuda- hommikul vara ja õhtul hilja. Nagu siin. Esialgu lepiksin ka mingi eraldi toaga. Grete ju plaanib ka ikkagi sügisel siia üle tulla ja koos Jooksututtavaga (kes hetkel figureerib Vantaal) saaksime koopereeruda. Nüüd saate isegi aru, et ma lihtsalt ei saa enam arvutile eriti pihta.
Räägin siis nüüd kohe selle ka ära kuidas ma suures linnas ära eksisin.
Tulen mina hommikul rauapoe töölt, käisin kodus söömas ja pesemas ja sõidan hotelli tööle. Mingi hetk vaatan, et tramm sõidab valesti. Püüan end maha rahustada, et küllap olen segaduses, eelmisel õhtul sai ju sihitult ringi sõidetud. 
Tramm on äkki Kamppis- seal kus ta üldse olla ei tohiks! Siis teadustas trammijuht, et seoses remonttöödega on
trammiliiklus ümber suunatud. 
Kobisin maha, et ok, siit ei ole ka pikk maa jalgsi minna. Esimene kord läksin Katiga koos, küll ma kohale jõuan... 
hakkan minema. Teekond tuleb tuttav ette ja siis ühel hetkel seisan ma ristmikul ja saan aru, et kõik on nii võõras ja tundmatu. Lähen natuke tagasi ja püüan teisele poole minna- jälle täiesti võõras koht. Juba kahetsesin, et linnakaardi olin käekotist välja visanud... jälle tagasi ja uuele katsele ... ühesõnaga ma enam ei teadnud kus ma asun. Vaatan siiapoole ja vaatan sinnapoole- kõik on võõras... no täiesti võõras. 
Äkki ei tulnud mul hotelli tänava nimi ka meelde. Nii ma seal 
siis seisin – üksi suures võõras linnas ja totaalselt eksinud! Kellele siis veel helistada kui ikka Katile! Ma olen eksinud! Kirjeldan mida ma näen ja siis ta ütleb, et keera paremale ja sealt poe eest mööda kolme kivini ja sealt vasakule ja oledki õigel tänaval! Ja nii oligi! Uskumatu! Ja saingi jälle päästetud! Muidugi jäin veel tööle natuke hiljaks kuid vabandasin, et liiklus ümber tõstetud ja lisaks eksisin ära kah! Mul ju pole ei telekat ega raadiot kust vaadata - kuulata tähtsamaid teateid.
Katil on ikka käed-jalad minuga tööd täis! 
Ise ta tõmbas minunimelise nuhtluse endale kaela ;)
Nii, millest veel rääkida? Äkki sellest kuidas meid naabriplikaga kaks korda bussist välja visati?!
Oli vaba päev ja palav päev ja tahtsime ujuma minna. Korra me naabriplikaga juba käisime ja seekord otsustasime uuesti minna. Ujumas käidud ja tagasi tulles lobisesime ja jäime
bussipeatusesse seisma. Buss tuli, istusime peale ja räägime ikka juttu edasi. Kaks peatust sõidetud ütleb bussijuht, et kas jäätegi siia istuma või?! Minge välja- lõpppeatus!
Jesper- me sõitsime valele poole! 
Kuskil 10 min pärast saime bussi tagasi.
Nüüd paar nädalat hiljem jälle mõlemil vaba päev. Otsustasime, et lähme vaatame mis Linnanmäki`l on ja reedeti on kella 16-st Kansallismuseom`is vaba sissepääs. Ma tahtsin teada kas seal on Valamo mungakloostri aarded mis venelaste käest ära päästeti ja millised nad siis ikkagi on. Kas aare on ikka aare või omavad nad lihtsalt muud väärtust. Ma olen seal kloostrivaremetes käinud ja giidi jutust sain aru, et nad nutavad neid aardeid ikka täiega taga. Nad oleks võinud siis ikka kloostrigi säilitada... kuigi peale Nõukogude Liidu lagunemist olevat klooster taastatud.
Käisime veel hotellist läbi ja siis asusimegi Linnanmäki poole teele, et Opera peatuses istume ringi ja mida tegi buss!? Sõitis
ilusti sinnapoole ja kui olime jälle kahekesi bussi jäänud teatas bussijuht, et kobige välja, jalgsi jõuate kiiremini kui temaga tiirutada. 
Nägite! 
Jälle visati meid bussist välja! On see siis normaalne!???
Linnanmäkil tegin mõned pildid ja nende vaateratas sai 62 aastaseks. Selleks puhuks oli laupäeval tasuta sõit välja kuulutatud. No kuulge, mina küll niiiii
vanale ilmarattale ronida ei julge! Ja tasuta sain hoopis kliendikaardi. Ikka võtsin, et õde tuleb taanimaalt külla ja võtab oma lapselapse ka eestist kaasa.
Järgmine aasta oskab ka äkki minu Präänik sellest rõõmu tunda. Siis läheb ju see asja ette! Pealegi kui antakse, siis tuleb ju vastu võtta! Onju? ... aga ostsin
Meremaailma poest Präänikule kalapoeg Nemoga hambaharja. Loksub teine seal sinise olluse sees...
Kuid muuseumi ajaks olid jalad juba
väsinud ja ei viitsinudki enam kuskile minna. Muudkui kõnni mäest üles ja alla. Ma ju ikkagi lausmaa inimene .... Järgmine reede uus katse.... vist.

Tuletan veelkord meelde, et pildil klikates lähevad nad suuremaks.
Kui juba heietamiseks läks siis räägin veel ühe loo. Oma täditütrest.
Kui ära sõitsin, siis lubasin Lottale, et kui eestisse tulen siis võtan ühendust. Noh, ei võtnud kui esimene kord käisin. Helistasin talle nüüd kui poja sünnal käisin.
Tere tere – ta maal. Kahju, et ei näe. Ta tunneb minust puudust jne. Siis rääkis ta loo:
Istub tema ja mõtles minu peale, et kõik on kaugele ära kolinud ja tema üksi jäänud. Tuleb ta mees ja küsib, et mis mõtled...
Tupla kutsus mind kuuks ajaks soome tööle. Ta ei tea kas saab minna ja kuidas nad siis hakkama saavad.(Tal ju 4 aastane poiss peres kasvamas.)
Mees hakkas rääkima pereväärtustest ja et nii ikka ei saa, et ta kuuks ajaks ära läheb jne. Lotta oli seda kõike rahulikult kuulanud. Lõpuks mees küsib, et mis tööle? Haljastusse? Palju siis palka ka lubati? Lotta vastab, et 2tuhat €... nädalas.
Muidugi mine, ära kohe üldse muretse, küll me hakkama saame!
Loo moraal siis selline - kui rahanumbrid silme ees, siis unustatakse pereväärtused kus seda ja teist!
Karmid naljad- eksole!?
Mis mul veel rääkimata? Räägiks siis teile kohe paljast venelasest kah?
Olen mina tööl, tööde nimekiri silme ees ja osadele toanumbritele taha L täht kirjutatud, et on juba välja läinud ja neis võib juba kohe koristama hakata. Muidu on välja kirjutamine kell 11.
Lähen siis mina pahaaimamatult oma killavooriga selle ukse taha. Kuna ma teadsin, et tuba on tühi siis ei hakanud koputama ka. Avan ukse ja näen prouat paljalt voodil istumas. Jessake! Mul käis ikka uks pauguga kinni, ise veel hõikan Sorry- Sorry! Kati oli ligiduses ja tuleb lähemale, et mis juhtus. Siis ta nägi ise ka mis juhtus - proua avas ukse. Lina oli nüüd ikka ette tõmmatud. Hakkab rääkima, et nad on otsustanud siia veel üheks päevaks jääda. Vahetage pesud ära! Ütlen, et receptionis tuleb seda vormistada. Tema, et ta maksab... kuna ta rääkis inglise-vene segu, siis küsisin kas ta räägib vene keelt. Noh, korraks tunnistas meid ja läksimegi siis vene keelele üle. Tahtis ikka pesu vahetamist kuid maksmisest polnud enam juttugi! Noh, ega me seda tahtnudki, sest mõte toas äkki ka paljast meest kohata, ei olnud sugugi ahvatlev. Nii, et käskisime tal tellida toakoristuse. Nüüd oli ta juba nõus ise oma pesu vahetama. Andku me aga talle puhas pesu kätte. Vot, ei andnud!
Naistest räägitud, kas räägime meestest ka?
Uh! Kohe ei teagi kuidas alustada...
Siin soomes elab ikka väga palju.... misasju? Lagritsapoisse! Oi, neid ei ole ju enam lagritsa peal ka mitte, mingid õiguslased ju käskisid ära koristada. Noh, teate küll kellest ma räägin, neid ei või ju õige nimega nimetada. Ühesõnaga, alailma tuleb mõni mulle Moi ütlema. Mina, kui viisakas inimene ütlen ikka moi vastu kuid panen kiiresti silmad kinni, et kui need uuesti avan, siis teda enam pole. Mida nad must tahavad!? Ise veel noored mehed! Et mutt ta kostile võtaks vää? Prrrr...
Noh, kõigele lisaks ujus mulle nüüd üks filipiinlane ka külje alla. Igakord kui trehvame siis ta lehvitab. Temale aga minu ”silmad kinni” taktika ei mõju! Õudne!
Noh ja prantslane kah veel... Milline rahvuste paabel! Tema küll ei kimbutanud mind tänaval vaid hotellis. Seal toimus mingi konverents või koolitus, ma ka täpselt ei tea. Ühesõnaga nad olid meie hotelli paigutatud. See sai just enne Juhannuspäiva läbi, üks oli toast välja läinud ja teine veel sinna paariks päevaks jäänud. Ühesõnaga läksin selle väljaläinu koikut ja tuba koristama. Tema oli toas, istus laua taga arvuti ees. Küsin kas võin koristama tulla. Muidugi, tule tule! Küsin veel, et kumb voodi vaba, sest mõlemil olid asjad peal. Näitab siis milline tema voodi ja korjab teiselt voodilt asjad, et ma saaks selle ära teha. Teen siis voodit ja tema küsib kas ma temaga dringile tuleksin. – Vastan, et ma ei joo!
Aga õhtul jalutama, teil on ju siin täna suur püha. -- Ma pole soomlane!
Korraks, vaid korraks välgatas ta silmist selline pilk mida mina tõlgendasin kui ”vaene slomaalane” – see rikkus kõik ära!
Aga linna vaatama? -- Ma andsin allkirja, et külastajatega kohtumas ei käi!
Pakkus veel mulle oma taarat...
Issake küll!
Grete ütles, et ma olen ikka eriline pipar, teisel äkki veinimõisad ja puha...
No mis mul sellest veinist!? Ma ju ei joo ! Ise ütlesin...
Aga eile jäeti mulle kiri tuppa!
Teil on tore hotell jne ja nad väga vabandavad, et jätsid toa halba seisukorda. Päev läks kohe rõõmsamaks!
Lõpetuseks räägiks lühidalt sellest ka, et töökaaslane käis mul külas.
Pidin sadamasse vastu minema, kuna ma just hommikul tulin rauapoest siis käisin veel kodus pesemas ja alles siis läksin talle sadamasse vastu. Trammiteed kohendati ja tramm muudkui seisis ja seisis - helistan, telefon tal levist väljas. 
Ühesõnaga jäin hiljaks. Õnneks ta ikka ootas mind.
Käisime Ikeas, sõitsime selle tasuta bussiga Vantaasse kohale. Nii suur pood! Sisse saad kuid välja enam ei saa! Lõpuks pidin ikka juhatust küsima. Tagasi tulime Idakeskuse kaudu. Muuseas, kas te teate, et Idakeskuses pandi paar nädalat tagasi Soome esimene kõnelev Otto sularaha automaat. Vot, ei ole veel seda ilmaimet näinud. Mõtle kui teatab üle kogu Itisekeskuse, sinu saldo on NULL ! Äkki ta mitte ei kõnele vaid naerab kah!
Sealt sõitsime metrooga raudteejaama kus põikasime veel sinna odavasse kommipoodi. Käisime veel rõivakauplustes ja 1€ poes ja minu juures.
Ta küll ei julenud mu tagasihoidlikku elamist kommenteerida. Laenasin veel naabriplikalt tooli. Sai temagi mu voodi all istuda. Tahtsin veel siia-sinna minna, kuid ei jõudnud - päev sai nii kiiresti otsa – lõpuks saatsin ta sadamasse ja oligi mul see kõige esimene külaline käinud.
Ausalt, nüüd ma olen küll kõik ära rääkinud...

Virtuaalsete kohtumisteni! 
Veel mõned linnapildid...