Lehevaatamisi

Pühapäev, 22. september 2013

VISA HING 1

ehk Tants “karunaha” ümber


Võtsin selle esimeseks, sest see on hetkel kõige kuumem teema või õigemini sellest kõik alguse saigi. Minu kõige suurem mure - kodu...
VVO-s ja SATO-s on tagatisraha vaid 250€, et pole ju probleemi. No jah, kuid, kui oled järjekorras ja pakkumisi ei tehta siis ju satud paratamatult paanikasse. Eks ma jälgisin kogu aeg neid kuulutusi ja avastasin, et kui võtan sellest firmast kus tagatisraha on kuuüüri suurune, siis oleme võidus, sest neil on üür paarsada € väiksem. Isegi kui kunagi seda tagatisraha tagasi ei saa, oleme lõppkokkuvõttes võidus ... nii see ralli saigi ette võetud.
Sel meeletul tööperioodil ei teadnud ma korteriturust midagi, olin vaid tööl või koomas.
Ralli sai läbi ja arvuti uuesti lahti. Enam polnud pakkumistes ka neid kallima tagatisega kortereid – olid vaid väga kallid. Mitu korda sai ka kontorites kohal käidud. Need kuulutused mis üleval on juba broneeritud  ja võetakse maha alles siis kui on üürileping sõlmitud. Kaua mul aega läheb? Kolme kuu jooksul. Lootus ikka veel südames, et saab varsti.
Siis selgus, et Gretele ei ole Helsinkis tööd. Täielik masekas! Kumbki tööandja ei võta hetkel inimesi juurde. Siis tuli uus mure, et kui saangi korteri, pean seal üksi olema – ma ju ei jõua seda üleval pidada ...
Mu ex töökaaslane võttis minuga ühendust, ta tuleb Turust ära, igavesed petised ja teda on nööritud jne. Ta sai Helsinkisse töö poolest septembrist ja otsib elamist. See oli kui päästerõngas!
Ma võtan ta enda juurde küll kuid, et asjad selged oleksid - hoiatasin, et igaveseks ta minu korterisse jääda ei saa. Kui kauaks saab? Ütlesin, et kevadeni, siis tal jalad all ja talv ka üle elatud. Talle sobis. Rääkisin Gretele millega ma hakkama sain, ta arvas, et see oli siiski  hea otsus.
No jah, üürilised ka juba olemas kuid mida pole on korter... (karu metsas – puu otsas!)
Ex töökaaslasele (paneme siis talle nime ka - nagunii hakkab temast hiljem rohkem juttu tulema – Isis) teatasin kahetsusega, et korterit mul ikka veel pole, sorri. Tema aga ütles, et ta ikka ei saagi poolest septembrist seda tööd vaid alles oktoobrist, ehk selleks ajaks juba midagi on.
Läksin nüüd sel nädalal teisipäeval uuesti kontoritesse ja tõstsin korteri hinna piirmäära 1200€ ni ja lisasin, et remondi võin ka ise teha. Vastus, et 3 kuu jooksul...
Loksusin õhtupoolikul trammiga tööle ja juurdlesin trammis, et kuidas nüüd selle 3 kuuga ikkagi on, kas iga kord kui kontoris käisin hakkas uuesti 3 kuud jooksma ...
Siis tuli sõnum Satolt- pakkumine 3toal 1 korrus ja üür 1170€ ja aadress, pakkumine on jõus reedeni ja mulle on saadetud täpsem teave e-posti.
Ma pidin äärepealt trammis karjuma hakkama! Tõusin püsti ja siis istusin jälle tagasi, tahtmine oli trammist välja hüpata ... aga see tramm käib nii harva ja töö ju ootamas ...
Lugesin ikka ja jälle uskumatult oma sõnumit ja ei omanud õrna aimugi kus see võiks asuda. Helistasin Katile - mulle on pakkumine! Oh, seda rõõmu! Ta ka ei tea kus see asub - jah ta tuleb minuga vaatama. Sain trammist välja, helistasin Gretele – lõpuks ometi!  Ei ma ei tea kus see asub. ”Me võtame!” käis selle-peale vastus!
Töö lausa lendas käes! Kati oli vahepeal koju jõudnud ja käis kaardilt otsimas asukohta ja helistas – metroojaam lähedal, Idakeskusest järgmine peatus. Suund selge, see on täiesti ok.
Öösel koju jõudes ei saanud magamagi minna enne kui kaardilt polnud koht üles leitud. Kohe vaatasin ka reittioppaselt kuidas sinna öösel saab. Polegi probleemi! Oh ja meri ka sealsamas.
Kolmapäeva hommikul helistasin ja leppisin vaatamise kokku, talle kell 12 ei sobi, tulge kell 15.30 ja sain aru, et vaatajaid tuleb veelgi. Helistasin Katile – jah ta saab see kell tulla. Puhtad riided selga ja tööriided kaasa. Nii me sinnapoole teekonda alustasimegi.
Esimese hooga sammusime õigest majast mööda. Maja ühest otsast 3- ja teisest otsast 4-kordne.
Tee mis sinna läks oli korralik ja mis veel oli tore- ei mingit mäest üles - alla käimist! Koht on ilus ja rahulik ja lähedal on ka kohalik kaubanduskeskus.
Välisuksel muretsesime, et äkki jõudsime liiga vara, kuid vajutasime ikka kella...
Meid lasti sisse. Lahke vanaproua kutsus meid sisse, ta on seal elanud 15 aastat kuid nüüd on üksi jäänud ja korter on talle suur. Kolib ... samasse majja väiksemasse korterisse.
Kaks magamistuba - üks suurem, teine väiksem. Elutuba päris suur, kuid kööki saab läbi elutoa. Elutoas ka rõdu. Köök ka täitsa ok ning vastupidiselt tavapärastele valgetele kappidele hoopis heleroheline ja selline nurgaga ja mis veel soomele üllatav – gaasipliit. Tal oli seal veel suur ümmargune laud ja ometigi oli veel toimetamise ruumi. Nõudepesumasin klikiaegne kuid pidi täiesti töökorras olema, WC ja dušš koos ja päris pisike ja tal oli seal ka pealtlaetav pesumasin - selle ta võtab kaasa. Jah majas on maksuta pesutuba ja mõned pidid seda isegi kasutama. Tore ju!
Põrandad pidid talvel külmad olema – muidu toad soojad ja radikad reguleeritavad. Aknad käivad lahti. On veel mingid panipaigad keldris ja ka jalgratastele on eraldi ruum kuskil. Kaugel meri on? Paarsada meetrit. Kas seal ka ujumisrand on? Jaa, ja seal pidi ka mingi klubi olema kus talisuplejad koos käivad.... Haa, ma küll jääkaru pole – aga mine sa tea :D nagunii ma teen siin kõike seda mida eestis ei teinud ... naeran...
Korter oli puhas kuid remonditud oli ammu. Kati oli nii tark, et piilus ka vaiba alla. Jah, põrand tundus ka ok. Kas me tuleme mõlemad sinna elama, ei ainult mina ja me oleme kolmekesi. No siis on meile see korter paras. Uuris kuidas me sinna sõitsime ja kui me peaksime seda korterit tahtma siis teataksime Satole.
Läksime välja ja pidasime nõu – selle korteri võtan! Pole mõtet veel edasi lükata ja ei tea mis pakkumisi oodata, mida ei tarvitse isegi tulla. Ainuke probleem on selles, et sisse saan kolida alles 1.novembril. Helistasin Satosse ja tahtsin öelda, et me võtame selle korteri ja ühtäkki ei taibanud enam milles asi – lükkasin telefoni Katile pihku. Ääh! Ma olin uuesti helistanud vanaprouale ja ei saanud aru kuidas tema seda meile kinni ei saa panna kui ma teatan, et võtame... Ähmis inimese asi :D
Uuesti kõne, seekord õigel numbril. Jah ma võtan selle korteri. Jah ma võin homme tulla vormistama, leppisime kellaaja kokku. Kaasa vaja võtta ID kaart ja Kela kaart. Rohkem ei midagi. Igaks juhuks rabasin veel palgatõendeid ja töölepinguid ja muud staffi kaasa.
Seda muud ei olnudki vaja! See korter on nüüd minu! MINU!!!
1.novembril alates kella 12-st on korter vaba ja võtmed saan majaühistult jne kuid, ma võin helistada ka 3 päeva varem ja küsida kas on juba vaba. Tänasin ja tänasin veelkord ja soovisin kena päeva jätku ja selle saatel ma sealt uksest välja hõljusingi...
Õues helistasin Gretele. Korter on meie! Kõik on vormistatud! 1.nov kell 12 võime sisse kolida!
Ussa, mis kilkamine siis hakkas... ma kaon siit 1.novembril!
Siis olin hoopis mina üllatunud, tal pole ju veel töödki – ah, vahet pole!
MEIL ON OMA KODU !
KODU....kullakallis....
Isisele teatasin, et korter olemas kuid sisse saab alles novembrist. Ta leiab ise omale kuuks ajaks koha kus olla ja nüüd tuligi välja, et saab selle kuu väimehe juures veeta.
No see läks ju küll hästi...


Eksole ju?!

Meil on nüüd kodu !!!!!!!!                        


Laupäev, 14. september 2013

TÖÖ J.A. TÖÖ vol.2


ehk Elu läheb edasi ...

Mõtetes mõlgub mopid üleüldse maha salata... lõpuks löön käega... tuleb mis tuleb...
Vaatan kodus, et koridoris tavaline elu. Pesutuppa ka ei julge niisama minna.
Haaran toast mõned asjad, mida ka vaja pesta (segan jälgi ju :) ja lähen jalgade nõtkudes pesutuppa. Avan ukse ja ... ja ei olegi seal maailmalõppu!
Minu mopid korvi tõstetud ja kellegi teise pesu masinas pesemas. Ahmisin uskumatusest õhku ja ei suutnud kuidagi uskuda, et see asi nii lihtsalt lahenes. 
Järgmine päev lähen kööki, et külmkapist piima võtta ja näen köögi põrandat lainetamas. Minus ärkas äratundmisrõõm. Keegi oli nõudepesumasinaga sama jama tekitanud, ainult, et pesumasin ei andnud ei vett ega vahtu välja...
Nii ma siis kahlasin seal pahkluudeni vees ja hoidsin laudadest kinni, et libeda veega mitte selili prantsatada. Tööl naabriplika küsis, kas ma nägin, et keegi loll oli nõudepesumasinasse  nõudepesuvahendit pannud, naersin ja rääkisin oma eelmise päeva äpardusest... nalja kui palju!
Sellega on nüüd siis see teema lõpetatud.
Korra käis peast läbi, et oleks pidanud teile jutuvõistluse korraldama, et originaalsemad lahendused  saavad auhinna :D (ärge küsige mis see oleks olnud)
Siis poleks Teil ehk olnud igav oodata minu „ellu ärkamist“
Ah jaa! Lõpetaks nüüd selle venelaste teema ka ära...
Kui hakkavad liikuma kõlakad, et Helsinkis saab vabalt vene keelega hakkama- isegi toakoristajad räägivad, siis nüüd te teate- selles olen mina süüdi....
Töömaraton sai läbi. See oli üks ütlemata huvitav aeg. 
Minu elu hullemad 25 päeva!
Tõeline Kolgata Tee! Mitte miski ei läinud nii nagu plaanitud...
Ma räägin sellest kõigest, natukese kaupa, sest ma otsustasin Kati nõu kuulda võtta.
Ma ei pea korraga kõik ära rääkima, siis on jälle aega iga nädal midagi postitada. Natukene.
Annan nati aimu oma juhtumistest (uskuge mind, väsinud inimene on tõeliselt hull inimene), millegipärast hakkavad mälestused juba tuhmuma, et päris ära ei unustaks siis annan märksõnad:
2x olin infarkti äärel,
2x tööluus, (Ema! Ära nüüd ehmata, kõik on korras! Minu 80aastane ema loeb ju ka seda blogi)
2x totaalne hilinemine, regulaarsest hiljaksjäämisest rääkimata, 
2x oli tunne, et kohe kukun surnult maha,
Võtmete kaotamine
Varguses süüdistamine
Äärepealt oleks pidanud veetma öö tänaval,
Türklase ajasime ka hulluks, pani põgenema tuimade eestlaste eest ja muud põnevad persoonid mu teel.
Kõigele lisaks tahtis taevataat mu ära uputada...
ja vandusin keset tänavat eesti ja soome keeli ise märkamata, et mul suur kuulajaskond ja kõik ei tule kohe meeldegi...
ah jaa! Ja „karunahka“ jagasin kah veel !
Ja valetasin oma tööandjale, nii, et silm ka ei pilkunud... jne
Takkajärgi hea naerda, kui randmepõletikust ja verevalumitest jalgadel mitte rääkida. Kõige selle jama juures oli 3 inimest kes mind toetasid ja turgutasid ja innustasid mind nagu oskasid. Kõige suurema töö tegi muidugi Kati, naabriplika innustas- sul on see raha juba koos, mõned päevad veel, siis saad puhata ja Grete- tema küll telefoni teel, sest arvutisse ma enam ei jõudnud ja 2x käisin tal ka Espoos külas, kust tulin jälle "väge täis" tagasi, kahjuks seda bravuuri ei jätkunud kauaks ...
Pealegi on nüüd tabanud mind veel Pavlovi refleks: nii kui voodit näen, nii magada tahan!
Ühesõnaga, kui räägitakse, et inimesed ei muutu, siis ärge uskuge!
Mina teen Soomes kõike seda mida ma Eestis iialgi ei teinud ... 
Inimesed muutuvad ja veel kuidas! Kahjuks mitte alati paremuse poole...


Järgmise nädalani!