VABANDUSED JA PÕHJENDUSED

EHK LOLL ON SEE KES VABANDUST EI LEIA….

Kuuldused minu enneaegsest erruminekust on liialdatud!

Terve igavik on tõesti sellest möödas kui viimati kirjutasin.

Minu SUURED VABANDUSED!

Oma vanas elukohas hakkasid internetiga probleemid. Ei hakanud netipulka ka ostma, mõtlesin, et magan ennast ikka korralikult välja – ei tegele muude asjadega, et ma ju jõuan küll… 

Oma kodus tekkisid uued probleemid. Lootsin, et saan kohe netti … ikkagi 2MB lairiba internett üürihinna sees.

Tühjagi kohe midagi saab!

Alles pidin selle lepingu sõlmima. Ostsin netipulga kuni ükskord wifi tööle saan…

Tühjagi!

Pulk ei hakanud enam tööle… no millegipärast arvutile ta enam ei kõlvanud! Lihtsalt maha visatud raha… vaatasid ka targemad…

Tühjagi!

Läksime siis Gretega Sonerat otsima, et see leping lõpuks ära sõlmida…

Kuna me ei teadnud, kus see asub siis linnas tulime juba varem metroost välja, et istume trammi ja vaatame aknast välja kuni silti märkame, siis kobime maha. Nii me siis vaatasimegi kumbki erinevale teepoolele, aga ei leidnud. Arvasin, et raudteejaamast pole mõtet edasi sõita, äkki on Makkaratalos ikkagi olemas- selline suur keskus ju… ja oligi!

Pakuti 10MB internetiühendust vaid 5€ kuu ja wifi ruuter pealekauba. Meil läksid kohe silmad särama ja loomulikult tahtsime me seda. Leping saigi tehtud. Nädala pärast tuleb mees kes teeb meil keldris tšiki-briki ja nad saadavad ruuteri posti teel…

Jäin siis nädala möödumist ootama, samal ajal Wordis blogi tasapisi edasi kirjutades.

Nädal möödus oi kui kaua! Siis saabus kiri- kuna ma olen siin alla 2 aasta elanud siis nad ikka ei saa minuga lepingut sõlmida juhul kui ma ei ole nõus tagatisraha maksma! Jooksin makseautomaati ja kandsin siis neile selle nõutud 100€ üle. Ühesõnaga, nüüd on mul internett praktiliselt 2 aastat ette makstud! Jah, nad arvestavad kuu maksu sealt maha. Kui nii siis nii…

Läks veel nädal kuni tuli ruuter postiga. Blogijutt sai ka õigeks ajaks valmis, nii kui interneti lõpuks saan, nii selle ka üles riputan…  Käisin enne tööleminekut postkontorist läbi. Õhtul muudkui ühendasin, kuid tööle ei saanudki. Järgmine päev tuli telefoni sõnum, et tullakse nädala pärast ühendama. Veel üks nädal venis ja venis!

Nii, ühendamas küll käidi, kuid internetti ikka ei saanud! Õudus kuubis! Jamasime ja jamasime - no tundsin täiega Elioni poistest puudust…

Jooksututtavale oma kurba saatust kaeveldes pakkus ta oma abi. Olevat just selle kadalipu läbi teinud. Nii me teda laupäeval külla ootasimegi – küpsetasin talle pitsat ja unistasin õhtul internetis surfamisest.

Ei saanud ka tema tööle! Helistas siis klienditoesse. Seal siis tuldi Grete arvutisse, sest see oli parasjagu lahti. Tegi seal midagi, nägime kuidas ta Grete arvutis ringi sobras ja ta pildiga CV lahti jäi. Grete läks paanikasse. Issand, nüüd loeb võõras inimene tema CV ja pilt ka juures, tunneb veel äkki tänaval ära jne…

Lõpuks ta teatas, et tema tööaeg saab läbi, wifit tööle ei saanud kuid mingu me juhtmega internetti ja Gretel oligi internett olemas! Järgmine päev soetasin endale ka kirbukalt juhtme. Koju minnes olin õnnelik, nüüd saan netti…

Koju jõudes kohe juhtmed järgi ja arvuti tööle…

Mis tööle ei hakanud oli minu arvuti! Surnud mis surnud! Sai igasuguseid trikke tehtud, kuid ei väiksematki elumärki. Võite isegi ette kujutada, milline ahastus mind tabas!

Püüdsin ka erinevaid adaptereid arvutile klapitada, et äkki on viga selles. No ei olnud. Nii ta siis surnuks kuulutasingi, vanust tal ka ikka vägagi auväärselt…

 

Postitasingi siis Grete arvutist FB seinale nekroloogi :

Minu hea sõber ja pikki aastaid olnud truu kaaslane suikus igavesele unele. Just sel päeval kui me saime lõpuks ometi oma uude koju interneti. Minu kurbus on mõõtmatu, seda enam, et varjude riiki võttis ta kaasa mulle vägagi olulist teavet ja ilmavalgust ei näinud ka minu šedöövrid, sest meil ei olnud internetti - peale pikka jama ja takurahade maksmist siiski peeti mind nii usaldusväärseks, et usaldada interneti avarused minusuguse immigrandi kätesse. Nüüd ei ole teda, minu kallist Läpakat!

Kuna elu tahab edasi elamist, siis ma ei luba, et ma enam ühtegi teist arvutit ei vaata, kuid luban, et meenutan teda alati hea sõnaga. Koos on maid avastatud ja reisitud ja töötatud ja õpitud ja vallatusi tehtud... Ükskord otsustas ta koguni Taanimaal Arhuse linnas iseseisvalt bussiga sõitma minna, samal ajal kui mina teise bussiga lennujaama poole loksusin... siiski jõudis ta kuu aja pärast koju tagasi.

Mu kurbus on mõõtmatu!

Kaastunde avaldused ja lilled saata lähimasse elektroonika poodi…

Ja mis ma vastuseks sain? Hulga „Like“ Esitasingi siis küsimuse, et miks neile meeldib, et mul enam arvutit pole?

Kommentaarid siis sellised: Tunnen ikka kaasa. Mul on siin mürisev elukaaslane, aga sul oli ikkagi sõber - seltsimees ja vend.

Üks kommentaar oli eriliselt inspireeriv, seda lugedes prahvatasin sedasi suure häälega naerma, et Grete köögist tuppa tormas – mis juhtus?

Nii ta siis luges:

Minu sügav ja südamest tulev kaastunne sulle, sinu korvamatult suure ja sügava kaotuse puhul. Saan aru, et see murdis su ellu, nagu jäämägi Titaaniku kerre. Kaotuse suurust on ilmselt võimatu hinnata. Aga nagu siin ilmas ikka, möödub aeg ja haavad paranevad (kuigi armid jäävad ), ning lõpuks loksub kõik jälle oma kohale. Kuigi - täna pole me need, kes olime eile ja homme pole me need, kes oleme täna. Soovin sulle jõudu ja meelekindlust raskuste ületamisel!

See inspireeris mind sedasi, et järgmisel vabal hommikupoolikul läksin arvutit ostma. Loomulikult olin eelnevalt reklaame ja pakkumisi vaadanud. K-Pluss kaardiga sain supersoodsalt uue arvuti vaid 299€ - Super ju!

Grete tõi arvuti koju ja mina läksin edasi tööle, ise hirmsat moodi koju kibeledes.

Veel öösel sättisime ta töökorda. Sain ka internetti mindud ja mis ma esimese asjana tegin… Loomulikult läksin jälle Facebooki ja  hakkasin kuulutama:

Täna on siis see tähtis päev kui sain omale uue sõbra- Läpaka! Ta on nii puhas ja ilma kriimudeta ja nii - nii minu oma!!! Saime kohe esimese hooga sõpradeks! Loodan et me sõprus kestab pikki aastaid!

Uut blogipostitust ei olnud ma võimeline veel uuesti kirjutama. Leinasin ikka veel vana taga, ei olnud ma ka suuteline sama lugu taastama.

Jooksututtav lubas nädala pärast jälle meile külla tulla, et ta teab nüüd kuidas wifi tööle saab. Tegin jälle söögid, et suure vaeva nägija tühja kõhtu ei peaks tundma. Tuli ja sõime ja läksime arvutite kallale. Mis te arvate kelle arvuti pildi taskusse pani!? Loomulikult minu oma!

Tuliuus ja pilti enam ette ei võtnud. Ainult mingi ikebana kujutis. Võite arvata millist õudust ja ahastust ma tundsin! Igasugused esmaabi võtted nagu restardid ja akude tagantvõtmised ja muud trikid ei aidanud…. Masendus oli totaalne!

Uue nädala algul läksin poodi tagasi, ei nad ei saa kohe ringi vahetada ja raha ka kohe tagasi ei anna… oodaku ma nädal kuni nad kindlaks teevad milles asi…

Loomulikult oli vaja jälle FB-s jälle kuulutus üles sättida, et miks ma nendega ei suhtle:

Kas te arvate, et olen nüüd õnnelik arvutiomanik!?

Haa!
Arvake veel üks kord!

Mõtlesin, et olen "lubjakas", et ei saa selle win8-ga hakkama... terve nädal püüdis minu niinimetatud sõbrake minuga kohaneda. Niikaua püüdis kuni viskas pildi lõplikult taskusse!
Ühesõnaga, andsin ametliku lahutuse sisse!

Uue saamist pean natuke veel ootama - asemele valisin kallima mudeli. Äkki on ta hinnale vastavalt ka kohanemisvõimelisem...

Ausõna, probleem ei olnud minus vaid temas...

Iseloomude sobimatus, või kuidas sellist asja põhjendataksegi...

Oh jaa! Jälle üks nädal- nagu polekski soomes muud ajaühikut!

Jah, nad vahetavad ringi aga mina enam samasugust ei tahtnudki, valisin kallima puutetundliku ekraaniga, et win 8-t on sellega kergem ohjata.

Öösel lugesin uuele arvutile sõnad peale, ootasin ka strateegilise kriitilise nädala ära. Jah, seekord funkabki.

Kogu see jama on võttis ilmatuma aja, nii need kuud lendasid…

Püüan nüüd jälle blogisse kirjutama hakata. Rõhk sõnal püüan….

Siiralt Teie Tupla

Andku küünlavalgus te südametele soojust ja hellust hingele, siis alati on ruumi õnnele!

Rahulikke jõule!