Lehevaatamisi

Pühapäev, 30. juuni 2013

MUTT HELSINKIS

ehk  Siia mina jään - nui neljaks!












Kuule, sa pole kaks nädalat midagi kirjutanud!
Juba 2 nädalat?
Mh, äkki mul on loomekriis? Millise loome? Kõik ju elust enesest...
Ok-ok! Alustan algusest, või õigemini sealt kus poolelei jäi...
Kõigepealt see kõige esimene kohtumine Katiga:
Ta tuli mu ööbimiskohta ja helistas: viska midagi selga ja tule välja!
Rabasin jaki ja tormasin välja...
Ma arvan, et ta teadis kohe kes mina olen, kuid mina, kahtlustav mutt, küsisin üle : Kati?
Kallistasime, jalutasime ja rääkisime ja rääkisime... leppisime ka järgmiseks päevaks kohtumispaiga ja kellaaja, et tööandja juurde minna.
Järgmine päev sai tööleping tehtud. Elamine on ka tööandja poolt. Ka oma töökaaslastega tutvusin. Mind tuldi kallistama ja öeldi: 
Tere tulemast meie sekka ...
Aww, klomp tuli kurku...
Ja siis tuli välja, et nad on kõik õpetajad ja mitme kõrgharidusega. Tunne oli äkki selline, et tea, kas mõni õpetaja kodumaale ka jäi!?
Sain ka kohe töötegemist proovida. No ei tundunud midagi hirmsat. Lõpuks ütlesin ka, et olen valmis järgmine päev iseseisvalt tegema- keegi ei pea minu kätt hoidma...
Saadaval oli ka rauapoe koristus 4xnädalas hommikuti kella 6 - 9.15ni. Kati - hea hing ütles, et kui Tupla tuleb, siis tema teeb. Nii nad siis olidki mind pikisilmi oodanud, sest tuli välja, et see on nii hirmus koht, et keegi seda teha ei taha. Kolmapäeval sain seal kokku sellega, kes rõõmustas, et lõpuks ometi võtab keegi selle objekti üle. Suur kauplus – riiulivahed mopiga läbi joosta, töökohad/kontorid korda- prügi, tolmuimejaga vaibad jne ja lõpuks masinaga saal ja riiulivahed üle käia. Ja garderoob, mis ei asu üldse seal. No nii, panime siis kahekesi, lõpuks masindamine... see on selline kus peal istuda – suuremat ja vanemat tüüpi, ja masin ise käib koristusruumis. Kas teate millised on koristusruumi uksed? Jah, sellised pisikesed nagu kapiuksed ja nüüd kujutage sinna ette veel paar meetrit koridori kus ühel pool tualeti uks ja teisel pool mingi ... elektrikapp või midagi sellist. See masin mahub täpselt sinna, kuid endale seal enam ruumi pole. Igatahes selleks, et sealt õigetpidi välja sõita on vaja ta enne tagurpidi sisse ajada. See jalg mis masinal taga on maksab hirmsat hinda ja vastu uksepiite teda sodiks sõita on keelatud. Nökerdasin masinaga sõita ja siis oligi kell niikaugel, et tööaeg läbi. Masin aeti sisse ja koristuskäru jäeti ukse ette. Järgmine päev teen juba iseseisvalt. Kolmapäeval oli mul hotellist vaba päev ja sain jalgu puhata. Väike hirm oli ikka nahavahel. Saabuski minu iseseisev päev...
Leidsin ikka õige ukse üles, tegin eluga, töökohad on ju erinevates kohtades, loen üle mitu tehtud ja no ei leia seda ühte kohta üles- juba uskusin, et lugemisega läks midagi sassi. Kui hakkasin tolmuimejaga tõmbama, siis ma ta üles leidsin- tunne oli selline nagu oleks lotoga peavõidu saanud!
Vaatan kella- kuskil tund poolteist vaja masindamiseks jätta- olen graafikus... oligi aeg masindama hakata. Sõitsin uhkelt välja. Lasen tallad ja jalad maha ja hakkan tööd tegema, riiulivahes keerates näen äkki, et must vesi masina all. Keerutan seal istmel nii ja naa ja ei saa aru kust see tuleb. Tõstan talda- ikka voolab edasi, tõstan jalga ja tagurdan, et vaja ju kokku korjata see vesi nüüd sealt maast – nagu tõmbab ja samas voolab juurde. Vajutan igasuguseid arusaamatuid nuppe- mõtlesin, et äkki tuleb vett liiga palju peale – igatahes vererõhk oli küll vist laes! Midagi ei muutu! Vajutan jälle igasuguseid nuppe ja siis ei teinud masin enam mingit häält. Appi! Ohkasin ja mõtlesin, et millise mehe juurde ma pean minema, et sorri – keerasin te kalli masina tuksi...Lülitasin masina võtmest kinni. Ronisin masinalt maha ja mis ma näen.... see voolik kust must vesi välja lastakse oli oma kinnituskohast lahti tulnud ja vastu põrandat pudenedes ka korgi pealt lahti löönud. Panin kõik omale kohale ja ronisin uuesti masina selga. Sättisin kõik nii nagu tööd alustades ja masin hakkaski tööle. Uuh! Tänasin õnne, et ikka abi ei pidanud paluma ja sain kõik vee maast jälle kätte ja kihutasin mööda riiulivahesi ringi.
Tunne oli selline, et kui ma sellega sain hakkama, siis nüüd pole enam midagi millega ma hakkama ei saaks. Kõigest jamast hoolimata püsisin graafikus. Küll ma olin enda üle uhke!
Tormasin koju- pesema, vahetasin riided, sõin nati ja 11neks hotelli tööle. Teen ja teen ja saan aru, et voodite tegemine võtab kauem aega kui lihtsalt koristamine ja põrandate pesemine. Tuletasin igasuguseid õpetussõnu meelde mida mulle oli lahkelt jagatud. Püüdsin neid järgida ja ühel hetkel oli tunne, et minu soovidest hoolimata käivad minu käed nagu aegluubis... Pärast Kati ütleski, et see tuleb vedeliku puudusest...
Hädaldasin ka, et ma ei ole veel nii osav kui tahaks, kuid mulle öeldi, et sul ju alles kolmas päev- no mida sa tahad... no kui nii võtta siis jah.
Ja mis veel: kui mind algul hirmutati, et hotellitöö on raske ja kiire-kiire, et ühed pole veel välja kolinud kui teised sisse tahavad, siis nii hull see asi ka pole. Kui tuba valmis, siis annan piipariga märku, et see tuba on valmis. Keegi ei käi piitsaga, et kiire-kiire! Ma pole veel piisavalt kiire. Ja tekkide kotti ajamine- naeran, et see ju puhas võimlemine- käed üles ja raputan ja nii palju kordi. Hommikul jooksen mopiga- igatahes sedasi olen varsti väga peenike mutt.
Nüüd olen seal rauapoes juba 2 nädalat käinud ja võin öelda, et ma olen väga rahul, et see mul on. Täiesti jõukohane. Me võisime seda Karumetsamustika tööd kiruda kuid selliseid väärt oskuseid poleks me ilmselt mujal saanud omandada! Jutt siis suurtest pindadest. Ja kontoritest ja kõigest taolisest.
Rahul olen ka sellepärast, et see pood on kindel ots. Hotellis ei ole igapäev tööd ja ka ajaliselt mitte piisavalt. Nüüd saan järgmisest nädalast veel kaks kindlat objekti juurde. Need on õhtuti 2x nädalas. Jälle ju OK- on ju! Ja see kõik tänu Katile- nagu haldjast ristiema olen saanud! Ma tean küll, et mõned ütlevad, et sõnud sedasi ära, kuid mina pooldan, et head asjad tuleb välja öelda ja pahad asjad võid ütlemata jätta. VOT!
Muuseas, ma käisin pühapäeval Gretel ja Leal Espos külas!
Gretele lugesin sõnad peale, et ta peab mulle kindlasti bussipeatusesse vastu tulema. Bussis istusin kohe esimesse pinki ja Espoos sõites ma äkki märkasingi Gretet. Ma kohe ei tea, mis ma seal bussis äkki tegin... kargasin püsti ja vajutasin nuppu ja hüppasin esiukse juurde ja vaene bussijuht pidi pidurdama ja tegi ka esiukse lahti ja midagi ta isegi nagu ütles, ausalt mind isegi ei huvitanud mis ta pomises, kuid kui juba uksest väljas olin siis tuli meelde, et esiuksest minnakse sisse – mitte välja... rõõm oli igatahes tohutu!
Nad elavad nii ilusas kohas. Lea veel magas, ta on hästi sotsialiseerunud ja käis jaanipäeval. Me siis olime tasakesi kuni noorel daamil uni otsa sai. Jällenägemisrõõm! Tuletasime omi ühiseid seiku meelde kuidas Helsingis ”ilma” tegime ja rõõmustasime, et tegelikult on meil ju ikkagi kõik hästi läinud. Küsisin ka Lealt kaugel tema oma kirjatükiga on. Ta oli oma teose ära kustutanud- temal nii igav elu... Ise veel käis Juhhannuspäival !
No mis sellisega teha? 
Kes lootis temast midagi täpsemat kuulda – siis...
Aga homme sõidan korraks supsti Tallinnasse! Mu pisipoja saab homme 24 aastaseks! Ma ju lihtsalt pean minema! Teisipäeva õhtul tagasi... saan jälle oma kallikesi kallistada! Vot just see on see mida ma alati tahtsin, et saaksin korraks ära käia, kui tahtmine tuleb. 
Gretegi tahab seda, tema plaanib septembris siia üle tulla.
Tänaseks aitab kirjutamisest – mul on ju loomekriis.
Sellest kriisist räägin teinekord miks see mul on ...
Aitähh, et Te kõik olemas olete! 



Esmaspäev, 17. juuni 2013

VEEL ÜKS LÕPP...

ehk ikka ja jälle on asju mida lõpetada...




Pühapäeva õhtul helistas Brigadir, mine uuele inimesele bensiinijaama  vastu. Ta on rohelise bemariga ja ootab. Kihutasin siis sinna, ikkagi Grete aseaine.
Kuhu magama – minuga ühte tuppa. No ega ma vaimustuses polnud, kuid vaid nädal veel. Hakkasime tööst rääkima ja siis selgus, et ta ei tulegi mulle appi vaid Kaiele. Kes see veel on? Ikka meie firmast aga elab kuskil 8 km kaugusel. Miks ta siis sinna ei saadetud? 
Noh, käsk ju kõrgemalt poolt- mis minulgi siis vastu vaielda.
Esmaspäeva hommikul helistab Boss, tule siia, tal on seal 2 tüdrukut ja vii nad koju. Kuhu koju ja kuhu nad magama panen? Vaid üks voodi on veel korteris vaba Seeteise toas. Siis ei saanud Boss aru millest ma räägin. Ma pean tüdrukud oma tuppa majutama. Kordan, et mu tuba on täis. Tema ei saanud aru- kuidas täis... Nii ma siis tutvustasin talle eelmise päeva sündmusi. Tüdrukud minu tuppa ja see eilne korterist välja ja mina Seeteise tuppa. No kui nad koos siis loomulikult ühte tuppa, ma ju nagunii minemas.....
Kui sinna jõudsin, siis selgus, et tüdrukud on oma autoga. Miks ta neid siiapoole ei saatnud- kasvõi kah bensiinijaama - nüüd ma sõitsin lihtsalt 20kilti sinna ja samapalju tagasi. Milline mõttetu raiskamine...
Tüdrukud noored, nii 30ne kanti või veel natsa nooremad. Sättisid ennast sisse ja ütlesin,  et kella 16-neks läheme tööle. Nemad tahtsid kohe paberimajanduse kallale minna. Viisin nad siis politseisse ja maistraati ja juhendasin mis edasi teha ja lugesin nende jutust välja, et plaani sinna Karumetsamustikale igavesti jääda neil ei ole.
Tuleb tunnistada, et tüdrukud olid tublid. Kõike tegid mis vaja. Minu 12tunnine tööpäev sai 4 tunniga valmis. Olin hämmelduses ja rõõmustasin. Tüdrukud taipasid kiiresti, et kahekesi tehes tunde ei tule, ühele on jälle nagu palju jne aga nemad tahtsid kõike koos teha...
Terve nädal sai nendega tööl käidud ja kõik näidatud. Uurisin ka Bossilt mis minu töötatud tundidest saab, kas pean selle nüüd kolmeks jagama. Ei, nemad jagavad ja mina saan täie tambiga tunnid kirja. Nagu õpetustasu või nii. See mulle meeldis.
Nüüd oli Seeteine mossis, et peab minuga tuba jagama. Tema privaatsus sai ju otsa.
Sain ka teada, et ma esmaspäeval ei pea seal viimast tööpäeva tegema. Küll rõõmustasin- saan nädalavahetusel ära ja isegi koju hüpata. Oh kuidas ma seda ootama hakkasin. Plaan oli selge, laupäeva hommikul bussile, siis oma ööbimispaika, viskan oma kodinad maha. Saan veel natuke shopata ja siis ükskõik millise laevaga koju. Öö kodus ja järgmine päev tagasi ja saan emale veel üüriraha jätta ja veel natuke äkki elamiseks ka.
Tuligi viimane tööpäev – pooled objektid tehtud ja siis hakkas auto kütusenäidikul tuli põlema. Mõtlesin sellele, et meie alustasime täis paagiga ja otsustasin 20€ eest neile kütust osta. Pealegi oli ju palgapäev. Võtan soome pangakaardi, et tasuda. Vastab mulle kogu aeg, et pole heaks kiidetud. Võtsin siis eesti pangakaardi ja kõik sobis. Istusin autosse ja ütlen plixidele, et huvitav, mis selle kaardiga lahti on. Seal peab ju raha olema, täna pidi palk laekuma ja nüüd on juba õhtu. Otto automaat paar kilti tagasi või kannatada koduni, et seal siis 4km kaugusele linna minna. Tüdrukud arvasid, et käiksin sealsamas ära. Ots ringi ja sõitsingi siis pangaautomaadini. Panen kaardi sisse.... minu arvel on 16€. Tunnistasin teist ikka tükk aega ja ei saanud aru kuidas see võimalik on. Istun autosse ja ütlen, et mul pole raha! ... Mul pole üleüldse raha!
Tüdrukud ei osanud kah musta ega valget öelda. Helistasin Bossile...
Kas täna pidi palgapäev olema?
Miks siis minul pole palka?
Kuidas kõigil on üle kantud ja minul ei ole!?
Tema on ju Boss!
Lubas mulle tagasi helistada.
Helistas tagasi, jaa, kõik palk on üle kantud ja nemad ei tea miks minul ei ole.
Raamatupidaja ütles ka, et tema kandis kõik üle... see on panga viga...
Oma sellenädalase teenitu saan järgmisel palgapäeval...
Ütlesingi siis, et ma tahtsin veel koju minna kuid nüüd ma ei saa sealtki minema, sest mul ei ole raha, seda raha mida nad pidid mulle täna välja maksma!
Lootsin salajas, et pakub siis nati avanssi ja arvestab järgmisel palgapäeval maha...
Tema ei saa midagi teha, pangad on kinni ja esmaspäeval tuleb mu raha kindlasti üle.
Kuidas ma siis koju saan!?
Esmaspäeval lähed....
Viskasin toru ära.
Tüdrukud küsisid, et mis ta ütles..... - et esmaspäeval lähen siis koju!
Passin terve nädalavahetuse siis Karup.... ja alles esmaspäeval saan minema!
Ma ju tahtsin koju minna! KOJU!
Ja siis ma hakkasin nutma, sedasi nutma, et enam pidama ei saa ...
Nutan ja nutan, tüdrukud ka lohutada ei oska.
Üks ütles, et ta istub ise rooli. Kobisingi siis kõrvalistmele ...
Sõitsime kahele viimasele objektile, need suhteliselt kõrvuti. Üks väike maja ja teine suurem. Pakkusingi, et ma teen üksi väikese ja nemad kahekesi selle nati suurema, muidu oleme selles väikeses üksteisel jalus. Ja lõpetame ilmselt üheaegselt. Teadsin, et seal on ühesugused võtmed. Pliksid said ühe, mille keeramist sai kohe kontrollitud ja mina teise, kuhu pidin nati veel vantsima.
Olen värava ees ja mis ei keera on võti!
No ei keera!
Tüdrukud juba kaugel ja helistada ei saanud, neil telef autos ... hea, et mulle autovõtmed jäeti.
Nüüd oli muidugi aeg uuesti nutma hakata...
Siis helistasin tütrele ja poegadele ja Gretele. Mõtlesin, et äkki nemad laenavad. Üks poeg oli kättesaamatus kauguses, teine Tartus paadimatkal ja tütar oli rocksummerile piletid ostnud et esmaspäeval saavad jälle raha. Nii, et kellelgi ei olnud raha! Grete ütleski, et ta sõitis neljapäeval koos tütre ja koeraga eestisse. Teadis ka, et reedel palgapäev, käis lapselapsega linnas ja pangakontoris ja sai teada, et raha pole. Ta oli nii nördinud, eriti kuna lubas lapselapsele, et Mamma ostab talle linnast midagi ilusat. Ta suutis ainult õhupalli osta...
Tagasi vaja ju ka tulla...
Hakkasin jälle nutma, ma pole veel kojugi saanud!
Aga siia ma ei jää!
Tüdrukutel oli suitsupakk ka autos - tegin siis ühe suitsu - et lööb äkki uimaseks, läheb äkki nutt üle. 
Tühjagi! See ei hakanud isegi pähe mitte!
Juba tulidki tüdrukud – kui ikka mõnel peab viltu vedama siis ikka täiega....
Läksime koos teist maja tegama, sest nende võti keeras seda väravat ka. Maja oli iseenesest korras, ainult prügid korjasime kokku ja kuna tolmuimejat ei viitsinud välja vedada siis haarasin maast vaiba, kloppisin seda sealsamas õues, panin tagasi ja uksed lukku ja minekut. Selline haltuura! No meie teame ja nüüd teie ka ... aga nemad ju ei tea, visuaalsel vaatlusel oli ju kõik korras.... endal süda kripeldas, et lubasin ju olla sama tubli edasi...
Koju jõudnud uurisin netist palju mul veel eesti arvel raha on... 
Noh, sealt ära saan ... Helsingis saan veel mõne korrapileti osta ja siis on kõik...
Vaim oli valmis paar päeva piskuga läbi ajama ja ronisin FB-sse
Endine töökaaslane kirjutab: Kuidas su noor vahetus on ? Kas nüüd on pakid koos ja istud kohvri otsapääl? Loodan , et uus koht pakub meeldivamaid elamusi.
Vastan siis: Noored on nagu Duraselli jänesed, ma ei jõua ringigi vaadata kui juba kõik tehtud. 
Täna oli viimane tööpäev ja ka palgapäev ja mida polnud oli minu palk. Boss vandus, et kõik on üle kantud aga mida pole on minu raha! Eks ma nüüd esmaspäeval saan, kuid jõudsin siin veel peatäie nutta, et ma ei saagi siit karumustikalt minema. Nii lootsin veel laupäeval korraks koju tulla ja pühapäeval tagasi, et esmaspäeval uus töö, aga pole midagi teha- ju siis peab nii olema.
Ja siis teatab tema, et niipalju tal ikka kapijala all peidus on ja kandiski mulle 100 € üle.
Ma saingi koju!
Kui lapsed kallistatud ja väike Präänik ka lõpuks opale tahtis, siis tundsin sellist rahulolu, et võin või kohe tagasi minna ja tükk aega endaga jälle hakkama saada.
Pühapäeval saime Gretega laeval kokku, rääkisime ja rääkisime ja ta ütles, et see seal ei ole ikka ka õige asi – puhkust ei anta, loetakse tema puhkepäevad kättesaadud puhkuseks.... Tahab ikka ka Helsingisse, ikka ligem koju hüpata. Nagu näiteks mina... (ta isegi ei tea kus ma ööbin...)
Mina alles hakkan uusi kogemusi saama...
Sain õnnelikult oma ööbimiskohta ja sain veel Katiga ka kokku ....
Sellest järgmine nädal, äkki teen mõne pildi kah ...

Aga ikkagi on elu ilus!


Laupäev, 8. juuni 2013

ÜKSI

ehk  Olen kui kass kes kõnnib omapead.


Kõik sõitsid ära ja olin nädalavahetuse üksi. Aeg-ajalt vestlesin FB-s Gretega. Et kuidas korter ja magamine ja uus Boss jne. Talle näidati ka tööplaani. Grete sai algul aru, et tema on ka kodukoristuses nagu Lea, kuid võta näpust!
Tal on peamiselt asutused, ainult ühel päeval on 2 kodukoristust ka. Ühes asutuses on ta ülepäeviti  ja teistel päevadel erinevates kohtades. Vaatas tööplaani ja sai aru, et sellist ajaga võidujooksmist nagu siin Karumetsamustikal, seal ei ole. Nüüd on tal nädal töötatud ja tema muljed on sellised:  Talle meeldib. Ajaga võib vabalt ringi käia, kõik jõuad teha mis vaja ja õhkkond on kuidagi kerge, pole pinget ega midagi. Kuigi tegelikult on ka seal üks maja mida ta pole veel selgeks saanud. Suur maja ja on välja renditud erinevatele firmadele. Seal on koridoride rägastik, ei tea kas kunagi saabki selgeks, kardab, et äkki jääb miski ruum koristamata. Mitte nii nagu meil siin oli, et suured ruumid ja vähe tunde. Selles majas oled kohal ja koristad 6,5 tundi ning kopikas jookseb, muidugi mölutada ei saa, sest ruume suht palju aga kui ruumid selged siis läheb juba lennates.
Kasutada on ametiauto ja kütust oma raha eest ostma ei pea. Isiklikud sõidud pole ette nähtud. Sõitis ise autoga, see olevat olnud täiega õudukas, nii palju erinevaid teid ja asju, mõtles, et iialgi ei saa ta seda selgeks - kuidas oma objekte üles leida. Autos on küll navi sees aga ikkagi... Lea on koos naviga korra ka ära eksinud...  Seepärast ta seda kardab, et need kiirteed ja nendest maha ja pealesõidud - sedasi võib ju kes teab kuhu sõita ... need teed on talle nii segased.
Reedel oligi olnud selline juhus, et sõitis navi abil x-kohta kodu koristama, oli juba et kohe-kohe kohal, kui vaja teha autoga veel vaid parempööre ja .... siis kukkus navi akna küljest maha ja kohe auto põrandale, üles võttes nägi, et oh jumpsus küll, navi pime ja kõik andmed kustunud, polnud aega enam ülesse sättida, aga õnneks juba see kodu paistis kuhu oligi tal vaja minna.
Nüüd see nädalavahetus tuli tal noorim tütar koos koeraga külla. Ai kui mõnus!
Ah, kuidas ma ootan, et ka mulle saaks lastest keegi külla tulla.... ja lapselaps! Ohhh!
Nüüd siis mina ise:
Käisin nädalavahetusel jalutamas, tegin mõned pildid ja pühapäeval tuli kõigepealt Seeteine ja paar tundi hiljem Blondiin.
Rääkisin, et Grete läinud ja ma ise ka minemas, et kardan Bossi jutule minna jne jne
Ta arvas, et kui mind peaks tõesti jalameheks jäetama, siis ta tuleb mind päästma - Jessss!
Ja ärgu ma üleüldse muretsegu  nende pärast nii palju. Nende hingerahu küll minupärast rikutud ei saa.
Kui Blondiin kuulis, et lähen ka ära Helsingisse, siis vajus ta mossi ja ei rääkinud minuga paar päeva.
Esmaspäeval viisin töölehed, Boss oligi kontoris ja teavitasin teda kohe, et mul on talle üks jutt. Boss ajas silmad suureks kui ütlesin, et mul on uus töö leitud ja ma tahan ära minna. Ütlesin, et Helsingisse ja suurema palga peale. Sellepeale ei liigutanud ta kulmugi. Rääkisin ka dilemmast äraütlemisaja kohta ... Tema tänas, et ma kohe ära ei jookse .... kuid ... täna ütlesin töökohast üles ja homsest hakkab minu 2 nädalat jooksma! 17-ndal olen siis viimast päeva tööl!
Ah, ma ei tahtnud vaidlema ka hakata. Ja mis ta veel ütles:
Te olite väga head töötajad, seda oli kohe alguses näha. Päriselt! Tal vedas meiega. Ta arvas kohe, et meiesugused siia kauaks ei jää - aga, et me nii kiiresti omale uued tööd leiame, seda ta ka ei uskunud.
(Muusika mu kõrvadele!)
Ta loodab, et ma teen sama head tööd edasi, kuigi olen lahkumas. Tänasin ja ütlesin, et teisiti polekski mõeldav. Teen või kella 2ni öösel kuid kõik teen ära. Ta ütles, et jah, hommikud on vabad ja saad ju magada. 
Polnudki mingit „tormi“... Helistasin siis kohe Katile ka, et kuidas asjalood ja kas nad peavad ikka vastu... 
Esmaspäevast alustasin siis üksi. Hommikupoolsed objektid jäid mul ära, et saaksin puhata ka.
Tööpäev algas 16.00
Kõigele lisaks oli esmaspäeval üks autohall veel masindada. Kahekesigi oli hull halli pühkida aga üksinda... paar korda seisatasin ikka harja najale ja ohkasin... siis hakkasin masindama...
Kui sellele objektile jõudsin kus koristaja Mees kellegi pooliku võileiva ja olematud banaanid nahka pani, hakkas juba hämarduma. Kuna see on suur maja ja kahekesi tehes, oli meil maja jaotatud, tavaliselt ma sain enda poole enne valmis (seal läkski vähem aega, kontoreid polnud ju) ja siis läksin Grete poolele appi. Tema tegi tavaliselt seal teises pooles kontoreid- mis asusid neljal erineval tasandil, nurgatagustes  ja käikudes ja isegi kaks kabinetti oli kui läksid keerdtrepist üles. Ühesõnaga seal ikka väga-väga palju töökohti. Mina tavaliselt tulin ja tegin veel alumise korruse kontoriruumid ja siis lõpetasime üheaegselt.
Nii...
Tegin enda poole ära ja hakkan seda osa tegema siis mida Grete tegi. Esiteks ei hakanud halli tuled tööle. Liikumisanduriga. No avariituli niipalju ikka valgustas, et millelegi otsa ei jooksnud. Ei saanudki ma mõne mersu kapotile viskuda.  Seal autohallis on kaks kontoriruumi taolist asja ka. Ma ikka kõik seinad kobasin läbi- no ei leia lülitit. Lõpuks käsikaudu kobasin kas kirjutuslaua all ikka prügikorv on ja kas sellel ka midagi sees on. Teine niisamuti. Kirusin, et ridikul kodus, kus mul taskulamp olemas. Oi kuidas ma sellest puudust tundsin!  Kui keerdtrepist üles ronisin, siis ei leidnud jälle lüliteid. Siis ma tundsin Gretest kah puudust ! Kobasin seal ka käsikaudu ja imestasin, et miks neil küll laualampe pole. Kui uuesti trepile sain, siis nägin, et lülitid asusid hoopis seal...
Koju jõudsingi kuskil kaheajal öösel. Kuna päeva-algus venis, sest inimesed tegid ikka veel peamaja kontorites tööd, siis järgmine päev läksin kohe tund aega hiljem tööle. Õhtujaheduses kergem töötada ja töökohal ei koperdanud ka keegi enam jalus. Nii oligi – jõudsin enne 1 öösel koju. Rekord kojujõudmisel on nati enne 3. Täielik ööloom või hoopis tööloom? Päevad ei ole ühesugused, mõnedel päevadel on veel palju erinevaid asutusi veel lisaks. Taskulamp õnneks käepärast. Nii ma siis ööpimeduses muukisingi väravalukku, taskulamp hammaste vahel. Kodupoole sõites oli ainuke mure, et metsloomi mu teele ei kargaks. Enne maanteele keeramist korrutasin nagu mantrat: Loomad, palun ärge tulge mu teele, ma ei taha teid isegi näha mitte.
Noh, mõned jänesed on küll ära nähtud, kuid õnneks ohutus kauguses...
Nädal veel tööl käia, Brigadir ka helistas mulle, et kas ma tõesti lähen ära ja vist tuleb järgmine nädal 2-3 uut inimest.
Teistega ma ka õieti kokku ei puutu. 
Kui nad lähevad tööle, siis mina veel magan. 
Kui ma tulen töölt, siis nemad juba magavad....

No jah, eks siis näis mis järgmine nädal saama hakkab...

Siin siis koduümbruse pildid...

 
Murukatus
Kõik kohad on lupiine täis, see on tanklas

Enamus majad näevad sellised välja, isegi sama värvi


Küll need padjand-leeklilled on ikka ilusad!

Kiigele- taaskasutus...

Vaade koduteelt

Ikka kollased majad

Üks paat ka aiakaunistuseks

Lahendus

Kivid igal pool

Ülejäänud majad näevad sellised välja

Võrgendkoi oi oi

Isegi sellised kukeharjad kasvavad siin metsikult

Päike kallab oma valgust

Ka peotäiel mullal on elu

Kõik kuivab

Sirelid ja nende hurmav lõhn on palavaga lausa uimastav



Laupäev, 1. juuni 2013

NÄDALALÕPP

ehk vaikus enne tormi...



Täna hommikul saatsin siis Grete ära. Proua, kes oli siin ka esimesel nädalal, võttis ta lahkelt kaasa. Sadamas siis pidi ta oma uue Bossiga kokku saama. Lea ei tulnud, sest tal oli võimalus juba neljapäeval koju minna ning ta ei tahtnud seda kuidagi kasutamata jätta. Hommikul kella 5 ajal siis saatsingi Grete teele, endal klomp kurgus. Kallistasime ja lubasime, et varsti kohtume.

Nii ma siis tuiasin üksi mööda korterit ja ei suutnud omale kuidagi tegevust leida. Vahelduseks küll päris mõnus üksi olla – lihtsalt teha ei ole midagi. Homme lähen jalutan veel ümbruses, teen ka mõned pildid. Hakkasin siis pesu pesema ja otsisin enda kohvri ka välja, et asjad kokku pakkida. Ainult vajalikud asjad jätsin välja.
Jah, mu blogi fänn Kati helistas ja pakkus hotellikoristaja kohta Helsingis. Saatsin sinna firmasse motivatsioonikirja ja see koht saigi mulle! Kas või 1.juunist. Ma võtsin selle vastu, kuid hoiatasin, et ei saa kohe tulla. Kaks nädalat ju etteütlemise aeg.
Mind küll nati hirmutab see hotell, olen kuulnud, et see tekkide kotti ajamine ja muu pidi ikka väga raske olema, samas Kati ütles, et tehaste koristamine pidi veel hullem olema. No vot, mina ka ei tea, mul pole ju võrdlusmomenti. Minu arust tehas ja autode komplekteerimishallid küll konti ei murdnud. Nagunii tuleb ju kuskilt alustada. Vahet ju pole kust – vist.... igatahes, mulle meeldib väga, et see on Helsingis.
Mulle tehti selgeks, et kuna ma olen siin nii vähe töötanud siis seaduse järgi on mul õigus kasvõi päevapealt lahkuda. Sellest hoolimata, et mul on tähtajatu leping ning, et lepingus on kirjas, et etteütlemise aeg 2 nädalat.
Minu südametunnistus hakkas hirmsasti vaevama. Samas soov siit lahkuda on nii suur. Nii, ma siis plaanisingi neljapäeval Bossi jutule minna. Keda polnud oli Boss, isegi telefon välja lülitatud. Pikal nädalalõpu puhkusel, seda ütles Brigadir. Temale ei tahtnud ma ka rääkida, mis asjus ma Bossi jutule tahan pääseda. Pealegi Brigadir ju sõitis ka täna kaheks nädalaks eestisse.
Proua rääkis lugusi, kuidas Boss on vihastanud, kui tema juurest tahetakse ära minna ja on siis käratanud, et mine siis heti... see oleks ju hea võimalus, eksole? Selleks puhuks pakkisingi kotti kui peaksin kohe lahkuma. Aga kuna kontor on 20 km eemal, siis loodan, et mul ikka lubatakse sealt autoga lahkuda, et jätan selle korteri juurde. Kati arvas, et ta ehk ka leiab kellegi kes mu sealt Karumetsamustikalt ära transpordib. No kas näete! Universum on abivalmis inimesed mu teele saatnud! VAU!
Nüüd, ma ei teagi mis mind ootamas on. Kas visatakse kohe välja, hoitakse 2 nädalat kinni või vaid nädala. Imeliseks teeb selle asja see, et mulle seda uut kohta hoitakse, juhul kui ma ikka ei saa kohe tulema, teevad Kati ja veel üks tema tuttav niikaua minu eest tööd! No millega ma küll nii lahked inimesed olen ära teeninud!? Uskumatu! Päriselt... lausa hinge võtab kinni!
Ja siis niinimetatud sõbranna Ulla- pea 40 aastat ... kas võib veel teda sõbraks nimetada? Ei taha ta minust midagi kuulda!
Kui oma õele rääkisin, et näe, võõrad inimesed ulatavad mulle oma abikäe, arvas ta, et see oli mul ikka üks õnnelik mõte blogi kirjutama hakata.
Kuna mul sõpru ja tuttavaid ja sugulasi ja muud rahvast on üksjagu siis ma ilmselt varsti tüdineksin kõigile ühte ja sama rääkimast, sedasi alustasingi blogi pidamist. Keda päriselt huvitab, see loeb, kes vaid viisakusest pärib, saan kohe aru kas on lugenud või mitte. Siis tean ka mina kuidas arupärimisele vastata. Eksole ju? Kuna me ei ole siin oma õigete nimede all ja ka kohti ei nimeta õigete nimedega, siis seepärast ma saangi neist asjust ausalt rääkida. Muidu on alati keegi kes tunneb kedagi ning see võib kurjalt kätte maksta. Või siis võib keegi koguni mind laimus süüdistada  Minu omad inimesed teavad ja tunnevad mind. Nende pärast ma ei muretse, nemad ju teavad mis ma olen või ei ole.
Nii ma siis üritan ennast tähtsaks jutuajamiseks ette valmistuda. Kuidagi imelik on et lahkumisavaldust ei pea kirjutama. Mõtlesin, et loen nati ka tööajasedust jne et ikka olla kindel mida ma suust välja ajan. Igaksjuhuks peaks ka bussi/rongi aegu vaatama juhul kui mind kohe jalameheks jäetakse. Bussi/rongijaamast on veel 4km koduni jalutada. Eks ma siis jaluta, mis teha. See on muidugi juhul kui ...
Homme õhtul peaksid Blondiin ja Seeteine tulema.
Ei tea kas julgen neilt abi paluda? Juhul kui...



Viimane nädal! Kas tõesti?  Uskumatu, aga ongi. Päevad lendasid kosmilise kiirusega, mis muidugi minu seisukohalt oli hea, aga Tupla kohapealt.... 
Ausalt, mina poleks tahtnud olla tema asemel. 
Jääda sinna „karutagumikku“ üksi koos orjapidajast bossiga.

Olen olnud seal täpselt 1 kuu ja selleks ajaks on saabunud selgus, et see boss ongi päris ehtne orjapidaja.  
Brigadir käis veel reedel meie korteris, luges igasugu sõnu peale, muidugi ka mulle, et nad loodavad, et ma mõtlen ümber ja äkki juhtub, et tulen ikka tagasi jne, et seal pealinna kandis korterite üürid kallid ja palgad samad... ta „unustas“ vist, et meie endised riigitöölised oleme harjunud seadust lugema ning nüüdseks on meile selgeks saanud, et see firma „lüpsab“ töölisi, teevad palju sahker-mahkerit. Brigadir korrutas korduvalt, et ma kindlasti helistaksin, kui ma olen otsustanud, et äkki mõtlen ringi ja tahan tulla tagasi.  Nad hoiavad mulle koha seal asutuses. Lubasin, et helistan kindlasti. Hea, et sain sealt tulema ning peagi saab Tupla sealt tulema, see pole koht kus olla ja elada, veel vähm töötada.

Laupäeva hommikul ärkasime varakult, jõime rahulikult kohvi. Viimased asjad said veel ülisuurde kohvrisse topitud ja trepist alla. 
Kallistasime Tuplaga, meil mõlemal nutuklomp kurgus, Proua käivitas auto ... veel viimased lehvitused, pisar silmanurgas.
Nii kurb oli vaadata Tuplat seal parkimisplatsil lehvitamas.