"LIHTSA ELU" JÄLGEDES…

ehk kuidas Tupla mul närvid seest sõi ja pea halliks ajas.

Kui Tupla teatas, et oma talvepuhkuse veedab ta Muhumaal Amanda juures olin ma tükk aega keeletu. Mitte sellepärast, et Tupla sinna läheb - vaid, et Amanda oma elu peapeale pööras. Tal oli ju ometigi suurepärane töö suurepärase palgaga ja tema… mulle tundub see nii uskumatuna, kuid ega me inimese sisse näe. Tõsi on ka see, et ta oli ju kogu aeg tööga hõivatud. Mis sai viimaseks piisaks kannatuste karikas ei oska mina arvata. Ega ma peagi. Me oleme küll nende pikkade aastate jooksul tuttavaks saanud, kuid sellega on ka asi piirdunud. Amanda, alati ilus ja uhke proua - ja nüüd tegeleb ta loomakasvatusega!?

… ikka võtab sõnatuks küll.

Enne minekut Tupla teatas, et ta peab hakkama seal loomade eest hoolitsema, sest Amanda läheb kursustele. Olin kui puuga pähe saanud … see nüüd mingi nali või, Tupla peab 60 veise eest hoolitsema? (pärast tuli välja et neid oli hoopis 17- kuid olgem ausad, sedagi on ju palju!) Pluss kanad ja pardid ja küülikud… see ei saa ju tõsi olla. Tal pole ju mingit kogemust! Taimed jah- kuid loomapidamine! Tuli meelde ka aegade hämarusest Tupla jutustus sellest, kuidas ta ämm sundis teda lehma lüpsma ja ta selle isegi kuigivõrd selgeks sai ja ükskord siis pidi ta omapäi lüpsiga tegelema. Lehm olla sügavalt sisse hinganud sel ajal kui tema udarat näppis ning silmanurgast nähes, et piimaandja kere talle liiga kiiresti ligineb oli pingikeselt püsti karanud ja ukse poole tormanud. Laudauksel seisis ämm vastas - käed laiali : Ku-hhu nüüd!? 

Lüpsma ta küll ei pea, kuid heina ette viia 17-nele veisele! Ta ju kardab neid. OK, traktoril tunneb ta end ilmselt kaitstuna, kui sellega toimetab. Tema - linnalaps! Et ta mingi suvalise sõiduriista (Belarus?) juhtimisega hakkama saab, ma ei kahelnud. Näis mis edasi saab, hakkasin huviga ta pajatusi ootama, seda enam, et ta ütles, et võtab arvuti kaasa.

Ootasin esmaspäeva ja teisipäeva ja kolmapäeval ei pidanud mu närvid enam vastu ja siis kirjutasin ise:

Tegelikult ma mõtlesin ikka siiralt kuidas mul küll õnnestuks kõik jätta ja talle appi tormata…

Jessake, mul pidi hing kinni jääma, kui ta looduslikust valikust jahuma hakkas. Asi peab ikka väga karm olema. Mõtlesin juba tõsiselt, et mul tervisepäevad kasutamata, aga kuhu nimelt sõita? Tupla, vapper mutt, lihtsalt üritab head nägu teha…

kuidas tal küll tuju tõsta…:)

Selline valu pitsitas südant- tal peab vist väga raske olema kui juba uhkuse mängu toonud! Tal on vist kohutav koduigatsus…

Nati optimismi süsti talle vaja!

Ups, läksin vist veidi liiale selle optimismiga... 

Tundub, et ta siiski ei vaja mu abi. Ah, nii paks lumi koguni!? 

Vahi mutti! Ikka särtsu täis! 

No ta jõuab täna õhtul koju, siis ehk kuuleb hädaldamist ka nt.haiged kondid jne Pealegi selle telefoniga on ju päris jama kirjutada.

Kõik või? Polegi haige? Kuhu küll jäid valutavad ihuliikmed? Polegi!?

No tore , et ta elusalt ja tervelt tagasi.

Assa! Hakkab pihta! Mul ei ole ilmselt valikuvõimalusi...

nagu aru juba saite ilmusid me lood nihkes, siia-maani on 3-4 lugu valmis olnud, et oleks ikka iga nädal midagi üles panna, ka siis kui meil  pole aega olnud kirjutada.

Oleme ju ikkagi vanaemad ja käime täiskohaga tööl, lastega tahaks ka võimalikult palju veel enne äraminekut koos olla – nii seda aega kipubki kõige jaoks nappima.

Nii palju on ju  teha, veel vaja ju tööohutuskoolitusel käia ja oma koolitunnistused - diplomid – muud tunnistused apostillida ja loomulikult ka tööraamat. Kuid selle saame kätte alles siis kui töölt lahti. Karistusregistrist äkki ka tõend võtta, et oleme seadusekuulekad olnud – see ka apostillida ja vaja veel korralik CV koostada ja uurida haigekassast kas nad hoolitseks meie eest kuni seal tervisekaitse saame. Või teha koguni kindlustus? Ja ja korra veel soomes käia, muule lisaks kõnekaardid osta... jne jne

Äkki on hoopis soomes rohkem kirjutamiseks aega....

Igatahes ...

Tupla mustandit lugedes ei jõudnud ära imestada, kuidas üks inimene iga asja seikluseks jutustab ning see oli ka ühtlasi ajendiks nimelt selleks kirjatükiks.

Ilusat elu Teile kõgile!

„LIHTNE ELU” JÄTKUB...

ehk   Jätkuvalt armunud

Kolmapäev

Kell oli pool üheksa kui silmad lahti lõin. Amanda juba läinud. Tunne oli küll selline, et magasin sisse ….Öösel oli jälle lund sadanud. Koerad sain viperusteta kinni. 
Kanala ukse tegin lahti...

prääk- prääk  –
kaua sind ootama  peab! 
Läksin ukselt eest -
nende veekausis paks jääkiht, üritasin siis jalaga seda katki lüüa - järgmise korraga lõin tugevamalt- vett lõi kahte lehte laiali- pardid said naerda - no mis muu see ikka oli. Ja kogunesidki kausi ümber – siis tuli meelde, et pidin hoopis sooja vett sinna peale valama. Tuppa vee järgi, kõik läks nende kaussi. Veelkord vee järgi- kanade jooginõu oli ka ümber aetud. Pruun kana keerutas kah jalus. Söök ette. Jänesed- söök ette. Jalg juba külmetab ja üks püksisäär kah kahtlaselt tardunud. Riided   kuivama pandud, nüüd teed rookima, puud tuppa. 

Tänane sms: Täna tulid pardid ka välja, pruun kana - vana sõber kippus sülle, jäneseidki sain näha. Ühesõnaga kõik ok. Enam sa koju tulema ei pea.

Vatipükstega majapidamist tehes imestasin kuidas ma nendega küll 5 kilti suutsin  läbida. Enam mina neid pükse jalga ei pane! Nii kangest materjalist riideese ei saagi mugav olla. Olgu pealegi tuule ja vee ja külmakindel!!! Haa, käimiskindel kah! Hea, et lihased haigeks ei jäänud...

Vaprad ja ilusad vaadatud ja edasi lund rookima. Amanda helistas: ta saab äia ja traktoriga veiseid vaatama minna, kas tahan ka tulla. 

Ei tahtnud, nii ta siis otse sinna läkski…

Pealtnägijat vaadates käis meil mõlemal pea jonks ja jonks… 

                                   homme jälle päev…

Neljapäev

Jälle sajab! No kaua võib! Sedasi võib kõhnaks saada! Amanda juba läinud. Koerad said viperuseta välja. Nüüd olin nii tark, et võtsin kohe suurema ämbriga vee kaasa. Söök teises käes. Mitte mingeid vahejuhtumeid! Ülla-ülla! Rookima ja puud tuppa. 

Kõik käis juba eriti kärmelt.    

Tänane sms: Tänane saak: 1muna. Täna pardiaias nähtud: hall jänes. Tänane päevatöö: lumi ja lumi ja veelkord lumi… Tahan tsivilisatsiooni! Muidu on ikka veel kõik elus- isegi mina.

Vaprad vaadatud. Kas see lumesadu kunagi järgi ka jääb? Ah, lähen teen veelkord kõik rajad puhtaks muidu on hommikuks kõik umbes. ...

Amanda tõi vee tuppa ja siis kuulen teda telefoniga rääkimas: jaah, see linnavurlest sõbranna ikka siin …naerab…no mis ta ikka…kantseldab…lund roogib…
pole mul mingit ajukahjustust!     ???        

Kommentaarid on ilmselt liigsed...

Kuna ilmateade lubas nädalavahetuseks tuisu tugevnemist siis otsustasime, et ma peaks homme õhtul kodupoole minema. Meretagune asi ikkagi- äkki ei saa pärast liikuma...

Telefonist uurisin bussiaegu ja rõõmustasin mineku üle, ning leppisime kokku, et kui ta kursustelt saabub (kursuste viimane päev ju), siis olen mina stardivalmis...

Ikkagi viimane õhtu koos... ei raatsinud kohe magama ka minna... veel viimased jutud rääkida. Vaatasime miss Fisheri mõrvalugude esimest osa – imetlesime selle ajastu rõivaid ja lubasin, et vähemalt korra aastas ikka tulen talle külla.

Enne magamaminekut käisin veel väljas ära. Suur paha lumi tahtis mu jalanõusi endale ja rebis sokke jalast. Otsustasin, et kui tuleb mõni lõplikult jalast koos papuga, siis mina teda otsima ei hakka - küll kevadel üles leiab... Selline sadu! Minu lahtilükatud teest polnud jälgegi! Ma tegin ise jäljed- sinka-vonka. Ei oska mina silmad kinni otse astuda...

Elusalt tuppa jõudes raputasin sokist lund (oli teine mu suure varba külge ikka pidama jäänud) ja arutlesin, et kas peaks teed lükkama minema... kuidas ta küll hommikul saab..

Amanda arvas, et ma lolliks läinud.

Reede

Täna siis viimast korda kõike teha. Sadu on peaaegu järgi jäänud- sellised üksikud helbed langevad taevast- see on nii ilus! Amanda jalajäljed pole ka sirgemad kui minu omad õhtul. Naeratus suul tegelen majapidamisega- kõik läheb lennates, mitte mingeid vahejuhtumeid. Tänane sms: Tegin diili: mina roogin ta teed ja tema lubab mu korraks oma sauna. Nime unustasin küsida.

Lumi oli täna kuidagi raske- ah, täna viimast korda ju. Kõik vaja ära teha. Amandal pole ju pärast aega, vaja mind bussile viia ja siis läheb oma veiseid ka vaatama.     

Natuke kahju hakkas, et pean juba minema, siin nii ilus ja rahulik. Ma tulen kindlasti veel siia tagasi! 

Viimast korda vaatasin Vapraid. Ei tea küll mis aastal edasi vaatan. Vahet pole! Nagunii olid kõik uued tegelased. Vanadest olid alles vaid Bruuk ja Stehvanii... ega ma millestki aru saanudki...

Amanda jõudis koju koos tuisuga, toppis veel igasugust nänni mulle kotti, metssea hakkliha, põdra liha, pohli ja praetud metsaseeni ja isegi mune tahtis mulle kotti suruda. Keeldusin nii katekooriliselt munade peale, et sellest ta siis loobus ... lõua värisedes...

Bussi oodates tuli kurbus peale. Üha tihenev tuisk ja rahvas peatuses tegid mu ärevaks. Äkki ma ei mahugi bussi... rahvas ootas õnneks midagi muud... kallid ja siis istusin juba bussis...

Praamilt saatsin oma viimase essemmessi: Meri on täielik jääsupp aga praam sõidab nii, et asigi pole... Tsau kallis Amanda, aitähh, et mu vastu võtsid - see oli tõeline talvepuhkus!

Laupäev

Kõnnin mööda korterit teadmata mida teha. Aknast välja vaadates näen kuidas kojamees lund lükkab... tahtmine tuleb tal labidas käest rebida ja näidata kuidas tegelikult peab asi käima ....

Ahh, ... ma tahan tagasi . . .

Otsustasin, et kui Soomemaast midagi välja ei tule siis lähen hoopis Muhumaale...

lund rookima ?

Õhtul helistas Amanda ja ütles, et ma olin kui taevakingitus ...

nrrr...

lausa muusika mu kõrvadele...  
kuigi me kõik teame, et ta oleks ka ilma minuta suurepäraselt hakkama saanud ...

                               

MINU "LIHTNE ELU"...

ehk Armastus esimesest silmapilgust

Kui Amanda kuulis, et mul tuleb nädalane talvepuhkus teatas ta, et 
ma pean talle külla tulema. Muhumaale- sinna kus tema oma uut elu alustamas on. Kevadel ta sinna läks ja sinna tema ka jäi. Tema - asfaldi lilleke, otsustas lihtsalt lihaveiseid kasvatama hakata. Ma tookord küll arvasin, et ta on pea peale kukkunud, kuid tundub, et tema ise on oma praeguse eluga rahul. 60 lehma ja kanad ja pardid ja küülikud ja kaks koera ja jumal teab mis veel... ma pean tulema ja vaatama enne kui Eestist jalga lasen. Mees oli tal ka merele sõitnud, ta niiii üksi.

Ta tuleb bussile vastu. Paar päeva enne sõitu teatas mulle, ups, ta sai mingitele kursustele. Just sel ajal kui mina seal olen ja majapidamine jääb minu õlgadele. Me tunneme üksteist aegade hämarusest alates ning olles mõlemad peaaegu terve oma elu kalamajas elanud ei tundu ju ükski asi ületamatult raske olevat.

Bussipiletit ostes tegin valiku selle järgi, et bussis wifi oleks.

Esmaspäev
Bussis seda kohta küll ei olnud kuhu arvutit seina torgata! Paraku mu aku ei pea 3,5h vastu! Kuidas nii saab? Taanis näiteks võin igal pool ta seina torgata. Noh, seal ma olen käinud kõige tihedamini. Õde elab seal. Hea, et mp3 kaasas. Praamil olles ma mõlgutasingi mõtteid sellest, et viimasel ajal olen ikka väga tihedalt laevaga sõitma hakanud.  Õiges peatuses maha ronides nägin kõigepealt Amandat ja autosse istudes koeri. 

Ma ei saanud rihmagi kinni panna kui mõlemalt poolt „pesti“ mu nägu puhtaks. Armastus esimesest silmapilgust ju! Ma usun, et peale tervitustseremooniat lõhnasin nagu nemad.      Ikkagi oma! 

Nii siis kõik algaski, kõigepealt sõitsime kuskile jupipoodi traktorile voolikut otsima. Ma ju pean lehmadele heina ette viima! Ah? Traktoriga? Ah ahh! No ei olnud õiget voolikut, pidi tellima. Sellega jääb minu panus veisekasvatusse andmata. Naaber panustab.

Vaatasime ka ta kanad, pardid ja küülikud üle. Tuppa jõudes vahetasime „linnariided“ soojemate vastu. Panin vatipüksid jalga, soojad sokid ja isegi kaks mütsi topiti mulle pähe ja lambanahksed labakud anti ka sõrmikute otsa panemiseks ja sall - Olin ehtne kubujuss! Sedasi me sõitsimegi siis lehmi vaatama. Hakkas tuiskama ja hämarduma. Auto jätsime iks kohta, me peame jalgsi edasi minema, muidu võib juhtuda, et jääme kinni. Silmaga olukorda hinnates tundus see tõenäoline. Traktori rööpad ees hakkasime astuma. Paraku ei jätkunud neid kauaks, tal ju kooles traktor ära. Poolel teel arvasin, et kui tahan ellu jääda, siis peaksin kohe tagasi pöörduma. Tuisk läks aina tihedamaks ja päevavalgusest polnud ka enam midagi järgi … Edasi! Komberdasin juba põlvist saadik lumes - no kuhu kaugele ta need oma kariloomad ajas!? Enam ei ole kaugel …

Nägin heinarulli- kallistasin seda ja ütlesin, et jään teda siia ootama … Edasi! Komberdasingi siis edasi ja arutlesin kas ma ikka olen suuteline tagasi ka tulema. Peale lume ei näinud ma juba ammu midagi. Sa ei ole ju niii saamatu!? No mis ta siis peidab oma veiseid maailmaservale … Igatahes olime lõpuks kohal ja mul hea meel, et enam ei pea sammugi astuma. Lehmad juba pididki tulema. Ma ju kardan lehma! Äh, ega ühest juttu pole - tervest karjast räägime ikka! Nad on ju nii suured! Otsisin siis taskust seebika välja- eks katsu pilti teha kui ei näe mida pildistad isegi kui objekt on suur. See mille pildile püüdsin nägin alles ekraanilt. Esimene pilt võttis kohe kõhedaks- kari lähenes läbi tuisu meie poole - silmad peas hiilgamas …. õäöü …

Tõmbusin Amanda selja taha … järgmised klõpsud haarasid vaid tühjust … ja siis oli kaadris kellegi suur terav sarv just minu poole sihitud!       Appi! 

Luges veised üle-17- kõik alles. Aaa, ta plaanib karja kasvatada 60-ni. Siis kõmpisime söödad üle – raius neid lahti – mis iganes tööriistaga. Käisime veel elektrikarjust võpsikus üle vaatamas, et oksad ei oleks vastas ja lund sai ka raputatud ja kontrollis kas ikka vool on sees. Ja lõpuks algas tagasitee …

Kallistasin uuesti armsaks saanud heinapalli … siia mina jään … silme ette hakkasid kerkima mälupildid raamatust loetust ja filmidest nähtust. Tuli meelde ka koolis õpitud „loodusliku valiku“ teema … Tunne oli selline, et mina küll see „tugevam jääb ellu” ei ole ... Kange tahtmine oli vahepeal lumehange istuda, kuid ma kartsin, et nende paksude vatipükstega ei ole ma enam suuteline püsti tõusma ... kujutlus sellest kuidas ma käpakil auto poole rooman oli õõvastav. Palju veel maad on? Siinsamas, juba paistab! No punnitasin mina oma silmi nii ja naa - no ei näinud midagi peale tuisu. On ta ikka kindel, et see on auto mitte järjekordne heinapall?  
...

Amanda tegi süüa ja rüüpasime šampat- ikkagi jällenägemine ja rääkisime tema plaanidest. Tuleb tunnistada, et plaanid on tal vägevad, teda tundes usun ma ka, et ta need teoks teeb! Kõht täis otsisin ka arvuti välja, tal internetipulk, installisin siis selle arvutisse- no pole netti! Proovis siis oma arvutis- pole jah ... .

Näitasin siis niisama lapselapse pilte ja vaatasime loomulikult ka tema reisipilte.

Teleka vaatamiseks olime liiga väsinud ja kobisimegi magama. 

Teisipäev

Et see välikemmerg ka nii kaugel peab majast asuma!

Enne tuleb püksi kui jõuan joped-mütsid-püksid selga ja sinnapoole rühkima hakata. Eelmise päeva tuisk oli tee matnud- vaid Amanda jalajäljed juhiseks, muidu eksin veel kahe puu vahel ära.

No nii, kohvi joodud- eluvaim sees, päevavalgus ka tärkamas, nüüd võib toimetama hakata. 
Garderoobi valik oli kah paras peavalu. 

Koerad- Käsklus oli, et nad tuleb ketti panna. Muidu aja terve päev neid mööda küla taga.  Nihverdasin siis ennast jälle uksest välja sain ühe keti pihku ja penist kinni hoides saingi ta ketti. Teine nügis ennast vägisi uksevahele - ikka suutsin teda tagasi tõrjuda kuid - kus pagan see teise keti ots on!? Koban ja koban läbi lume- pole! Nii kui pilgu koeralt pöörasin nii tema ka minu haardest pääses. Tegin paar kiiret sammu koera poole- loomulikult hüppas ka tema eemale- no nüüd läheb mõnusaks tagaajamiseks. Mu vererõhk tõusis momentaalselt! Kuidas ma ütlen, et sorri, su koerad läksid nelja tuule poole. Seisin ja juurdlesin kuidas targalt talitada. Kõigepealt vaja see kett üles leida … koertel nalja kui palju kui ma seal käpakil lund kaapisin. Tulid kah kraapima. Aga kui kätt koera poole liigutasin nii tema eemale kargas. Pole ketti! Pole! Leidsin lumelabida ja hakkasin majaesist rookima. Koerad arvasid, et mängin nendega lumeloopimise mängu… Lõpuks leidsin teise keti ka üles. Niipea kui seda liigutasin nii tema plehku pani… Mul turgatas, et külmikus on ju kohupiimakooki. 

Lõikasin tüki ja siis meenus, et koeri on kaks. Seisin  uksel kaks koogitükki käes, kõigepealt viskasin sellele kes kinni oli, teine sai haisu ninna ja tuli oma tükile järgi ja nii ma ta kätte saingi. Süda oli nii rahul nagu oleks ei tea mis vägitükiga hakkama saanud.

Nii, nüüd vaja veel pardid välja lasta. Sumpasin siis kanalani… tegin ukse lahti… nemad prääk-prääk- välja ei lähe. Astusin eemale.. prääk-prääk … ei tule välja! Seisab part uksel kael minu poole ja muudkui hurjutab. Kartsin, et kui hakkan neid kanalas taga ajama siis lähevad kanad kah. Haa, veenõu ka tühi. Võtsin selle, ma lähen ju nüüd piisavalt kaugele- tuppa vett tooma - küll nad siis välja julgevad minna. No ei läinud välja! Kanad hakkasid kohe vett jooma. Paningi siis kanala ukse kinni, kopitagu seal kui tahavad! Nii, kas jänestel heinu on? Peitsid need ka end mu eest … terve heinapakk ees- nendega korras. Tatsun maja poole tagasi … Labidas pihku ja teed rajama …kemmerguni ja kanalani ja kuurini- puid on ju vaja. Õnneks ei pidanud lõhkuma. Nii käru täis – puud tuppa virna - veel pliidi alla puid. Süda ei andnud nende partide pärast rahu…

Prääk-prääk ja siis keeras ta veel mulle selja nagu öeldes, et mis passid siin - pane uks kinni! Paningi.

Läksin siis auto kohta lumest rookima, siis mõtlesin, et tal alailma käib keegi siin, teen laiemalt. Äkki taipasin, et see on narrimine ja rookisin terve platsi puhtaks. Siis veel sissepöörangu ja lõpuks tee kah. Tuppa tulles oli nii hea tunne. 

Telefonis vastamata kõne –Amanda. Ilmselt oli vaheaeg ja muretseb - saatsin sõnumi: minuga kõik korras, koerad alles, pudulojused elus, rajad puhtad, võid koju tulla, ainult kaevu pean küll vist vitsaga otsima.

Sõin nati ja vaatasin telkust Vapraid ja Ilusaid … 

Pagana pardid !! 
No ei andnud hing rahu! Kanad olid end juba õrrele sättinud. Tundsin end lausa Sille-Trillena  „Lihtne elu“ saatest. 

Saagem tuttavaks: mina ... Tulle! 

Amanda ütles, et ta mind kaevu kallale ei lase…?! 

Mingi eri süsteem… ah, ega ma tahagi…

Õhtul ei näinud me isegi telkut…

                        Järgneb juba järgmisel nädalal....

TULD TOOMAS ...

ehk  Kuidas me teist korda Soomes käisime.

No nii, otsustatud, läheme veelkord neid elurajoone vaatama, kuid seekord teisele poole Helsinkit kah. Praegu on sooduspakkumised Lindaliini laevadel vaid 38€ edasi-tagasi. 1,5h sõitu ja olemegi kohal. Lasin Gretel otsustada mineku ja tuleku. Küll siis selle järgi päevaplaani koostan. Kell 8 Tallinnast väljasõit ja 14 tagasi. See on küll nagu „tuld toomas“, kuid ei vaidlustanud seda. Töökaaslased veel hoiatasid, et sügisesel ajal on katamaraaniga sõit kui loteriivõit. 

Kindlasti läheb meil õnneks, arvasin ma…

Eelmine päev loen Facebookist, et kella 8-ne sõit on tühistatud. Kodulehelt veel kontrollisin- no ongi! Loen veel, et nad peaksid minuga ühendust võtma… ootan ja praen ja juba mõttes mõlgub kõik kellaajad ümber tõsta. Pean veel Gretega nõu ja siis helistasin… ja teate mis- ma ju ei oska lugeda!  Kirjas oli, et Helsingist kell 8 väljuv… tegin vist ennast totaalselt lolliks ja vabandasin, et ma kirjaoskamatu nende kallist tööaega raiskasin. Järgmine kord ma loen kindlasti hoolikamalt. Lubjakas ju!

Noh, laev oli OK, istusime akna all - kohvitasime ja tutvustasin ka päevaplaani. Tugeva tuule tõttu kestis sõit hoopis 2h ja sõnum tuli ka … kella 14-ne väljasõit Helsingist tühistatud ja piletite vahetuseks pöörduda kassasse. No tore on! Saime piletid 17-neks.

Sadamast välja astudes tervitas meid vihm. Sontikud lahti ja hakkasime üle munakivide minema kui Grete ütleb: Piletid! Mina, et nendega on ju nüüd kõik korras ja vantsisime trammipeatuse poole edasi. Tramm kah oodatud ja peale minnes kargas mul äkki pähe- Piletid! - nii ma siis seda röögatasingi....

Grete lööb käega, et ahh! Sikutasin ta poole trepi pealt tagasi, et ei, nii me ei lähe! Pole veel ennast sissegi möllinud kui juba teostame haldusõigusrikkumist või mis iganes nimetusega seda seal maal kutsutakse.

Noh, nii see tramm siis ilma meieta ära sõitiski ja meie lonta-lonta terminaali tagasi. Ei tea miks arvasin, et ta laevapiletitest räägib ja samas usaldas ta mind niipalju kui ütlesin, et nendega ju kõik korras ja kus seal veel see piletiautomaat on - vot ei näinud!?

Oli jah mingi roosa kast, mis, nagu selgus, võttis vaid münte vastu. Sain oma 7euri kokku ja ostsin päevapileti ära. Gretel polnud nii palju. Loen enda raha ka sinna hulka- täpselt 40 senti jäi puudu. No ei leidnud maast ka! Väljas oli sularahaautomaat, Grete võttis siis sealt raha, väiksemat kupüüri polnud kui 20€! Võttis siis sellegi, et sees kassad, saab lahti vahetada. Ei, neil vaid kolikot ja nii palju neil ka ei ole, et niiii suurt raha ümber vahetada. Ahh!  Seisimegi seal siis nõutult, kuni taipasin, et korra pileti ju saame osta - 2€ - ikkagi võimalik sealt „jeehet tõmmata” ja linnas siis ostame talle ka päevapileti. Loomulikult võtsimegi seda nimetust „korrapilet“ sõna-sõnalt. Pärast netist uurisin, et see kehtib tervelt 2 tundi ja selle aja sees võib mitu korda ringi istuda. Vot!

Rautatieasemalla ostsimegi siis Gretele päevapileti. Tema sai sellise ilusa rohelise kaardi, nii et minu kassatšekk oli väga õnnetu selle kõrval. Tema sai metroose ja trammi sisenedes valideerida (või ma ei tea kuidas seda soomes nimetatakse) minul aga ei olnud paberilipakaga kuskil vehkida.

Alustasime siis kõige kaugemast nurgast- kuna meile see metroosõit nii väga meeldis siis võimalikud tulevased elukohad valisin metrooliini vahetusse lähedusse.

* Kõigepealt Ruoholahti - metroost välja ronides kallas vihma nagu oavarrest. Koht ise oli nagu…kuskil kesklinnas peatänava ääres, palju rahvast, kõrged majad, natuke jalutades võimaliku elukoha suunas, sattusime kanali äärde. Koht on ilus ja super ja need sillad üle vee- ühesõnaga vaade aknast oleks hunnitu kuid… valutuks sotsialiseerumiseks ei ole see hea paik.

* Kalasatama- metroost väljudes sattusime kohe suure tee äärde. Arusaamata kuidas üle tee saada vaatasime ka nõutult teisele poole teed. Suured ja kõrged plangud ja aimata oli ehitustegevust selle taga. Lõpuks me vist ikka taipasime kuidas üle tee saada, kuid ei näinud sellel tegevusel mingit mõtet. Me ju ei kavatse sinna minna. Nii me siis sõitsimegi liftiga metroopeatusesse tagasi- see oli üleval. No nii, sealt saimegi parema ülevaate- isegi plangu taha nägime. Korralik ehitustegevus käis. Ehitatakse muuseas uut prestiišikat elurajooni, kunagine tööstus on jäänud unustusehõlma. Mere ääres, Mustikkamaa saar paistmas. Tundus, et maju ei ehitata ükshaaval vaid korraga.  Pärast netist uurisin, et infrastruktuur on juba paika pandud koos kaubanduskeskuste, koolide ja lasteaedadega. Promenaadid ja jahisadam. Eramud ja madalamad majad mere äärde. Eramutel terass veekohal, võid vabalt jalad likku panna. Mida kaugemale merest seda kõrgemaks muutusid majad. Et ikka kõigile jätkuks kaunist vaadet. Vähe kaugemale tulevad sinna pilvelõhkujad vingete treppide, voolava vee ja kohvikute ja vabaajakeskustega. Plaanid on küll uhked. Kuid meie ju aprillis sinna mudaauku küll ei lähe.

* Herttoniemi- see Abraham Wetterin tiel asuv maja jäi ikka  metroo jaamast päris kaugele. Noh ja ega seal need üüridki eriti odavad pole.

*  Siilitie - me ei roninud isegi rongist välja- nii troostitu ja kõle tundus seal. Kuigi üürid on seal kõige soodsamad.

*  Itäkeskus- korra me juba olime seal käinud tutvumas, nüüd siis otsustasime kaubanduskeskuses ka tiiru teha. Aega ju oli. Noh, laske jah meid poodi, aeg kippus vägisi käest kaduma. Kõigele lisaks sõime ka sealses Nehatus. Siis vaatasime ka rahvast. Väga palju oli seal – no mina ei tea mis rahvusest, mustlaste moodi nägid välja- äkki olid hoopis ungarlased või hoopis moslemid? Vahet pole meie jaoks. Karja lastega nad seal ringi tuiskasid kirjud seelikud lehvimas. Mõnedel jälle mustast sametist seelikud ning nii krousi ja puhvi aetud ja valged sitsi-satsilised pluusid üll. Kas tõesti mingi vorm? Me ju ei tea!

Takseerisime ja mõtlesime, et see kõige esimene väljavalitud kodu on ikka kõige südamelähedasem. Kui ainult võimalik siis sinna me läheme!

Muidugi käisime ka kõikides toidupoodides mis teele ette jäid. Jogurti leti ees seistes ütles Grete: ma tahaks neid kõiki proovida. Loomulikult käis sinna juurde veel see „laia käe” liigutus. Mina oskasin selle peale nii igatsevalt ohata.

Seal oli ka stevia, mida käes keerutasin. Kuna see maksis 5€ ja kaalu oli tal ka üksjagu, siis kohe esimesest poest ei tahtnud ära osta. Et kui me kappamised on lõppenud, et siis ostan kaasa. Muidugi ei olnud seda enam kuskil ja lõpuks enam ei mäletanud sedagi kus neid müüdi.

Aga kaasa ostsime kilo kohvi 6 €uro eest ja igale lapsele veel uhke kommikarbi ja oma emmele ikka ka - noh, ikka sealt rautatieasema makupala poest ja oligi aeg hakata sadamasse tagasi minema.

Kas ma ütlesin, et terve päev sadas? No võib öelda, et aeg-ajalt lausa kallas.

Grete veel ütles, et tegelikult ta ei tahagi tagasi minna. Mina vaid kehitasin õlgu. Tallinnas maale astudes said mu jalad esimese 3 meetriga märjaks! No kuidas on võimalik, et seal trampisin terve päev ringi kuivade jalgadega!? Müstika ! 

No vot siis sai mul mõõt täis!

Tagasi!

Ma tahan tagasi!!!