Lehevaatamisi

Esmaspäev, 18. märts 2013

ENNE STARTI …

ehk kuidas me kolmekesi Soomes käisime.

Või peaks pealkirjaks olema hoopis, et kuidas ma Lead laevast maha tahtsin jätta…
Ühesõnaga leppisime kokku, et me Gretega sätime ennast ühe bussi peale ja Leaga kohtume sadamas. Ah, et mis kell … 8.14 jõuab me buss sinna ju…. Lea kirjutab siis ilusti, et millegipärast ta sai aru, et laev pidi kell 8 väljuma… ?!
Appi!
Ma tahtsin ju kirjutada 7.14 aga miks ma nii tegin!??? Läks napilt, et ta oleks minu pärast laevast maha jäänud. 
Ma küll ei kujuta ette kuidas ma oleks sellise asja üle elanud!
Õnneks on ta tark tüdruk!
No, saimegi siis sadamas kokku. Piletid olid ostetud messipakkumisega – päevakruiis koos hommiku ja õhtusöögiga rootsi lauas. Sedasi me 8-ndale dekile suundusimegi… rootsi laud ikkagi…söök oli vägev…
Siis kondasime niisama laevas ja käisime end lõhnastamas ja väljas vaatasime kuidas jää hulpis ja sammusime ahtrisse tuulevaiksemasse kohta, et oma näokesed päikese suunas keerata, et oma patareid laadida nagu mu õde soovitas.
Grete ja Lea sammusid ees ja mina siis jäin sammukese tahapoole… laevatekil maas oli lund. Pahaaimamatult astusin ühe jalaga sellele ja nii ma maha sadasingi. Ei- ei – mitte matsuga vaid sedasi õrnalt libisedes, kostis vaid vaikne šahh… Grete keeras arusaamatuses  pead - mis see oli? Siis näeb mind maas ja küsib: mis sa teed?
Kas ta tõesti arvas, et teen kätekõverdusi!?
Lea istus hämmeldunult toolile … mine neid hulle mutte tea!
Kui te nüüd arvate, et ma sealt krapsakalt püsti kargasin à la sama kiirelt kui pikali viskusin, siis te eksite! Vesi ja metallpind – milline imeline kooslus! Isegi liuväljal pole nii libe! Käekott kõhu all liigutasin oma käsi ja jalgu nagu abitu kilpkonn … siis haarasin toolijalast kinni. Lea vist arvas, et tahan talt tooli alt tõmmata, lohistasin selle ligemale ja siis sain püsti. Grete küsib, et miks ma nii tegin? Ma küll ei taibanud esimese hooga mida ta mõtles, kas pikali viskumist või tooli tõmbamist... Halloo! Ma kukkusin… Ahh!  Hakkasid mind kuivatama ja puhastama ja muretsesid ega ma haiget saanud (ainuke mis haiget sai oli minu eneseuhkus) kuid mina ise ei saanud ega saanud naeru pidama… Püksid märjad tuletasime igasuguseid seiku meelde. Lõkerdasime ja tundsime end hästi. Õnneks nii külma ilmaga pole õues jalutajaid – peale meie. Väga imelik oli see, et kui püksid ära kuivasid olid nad ikka puhtad, kuid minu käed olid tahmased nagu oleksin korstnapühkija- pidin neid mitu korda seebiga pesema.

Kõigepealt jäi meile H&M ette, Lea ostis omale uue mütsi, külm oli ju, tal oli müts isa autosse jäänud ja minule meeldis käekott ning Grete ostis omale päikeseprillid. Hästi varustatult sammusime trammile ja sõitsime Poliisiasema poole…ja leidsimegi selle viperusteta üles. Sealt vaja Maistraati minna… trammi peatuses, oodates, rebisin uuelt kotilt sildid ja ladusin oma kraami ümber. Kontrollisin veel kõik sahtlid ja taskud läbi, et midagi ikka silmavahele ei jäänud ja surusin , no ikka mitu korda pidin suruma oma vana kotti prügikasti. Grete naerab, et eemalt paistab see küll nagu ma hoopis sikutaksin seda sealt… Vahet pole!
Maistraadist Kela poole sammudes siras päike nii kenasti, et Grete otsustas päikseprillid ette panna. No ja nägigi välja nagu moodu mutt, kuid kõndida ei näinud … naersime natuke selle üle ja soovitasin tal teised prillid alla jätta või käed ette sirutada, et vastu posti ei jookseks… ega ta vastust võlgu jäänud - kuule, seal on veidi lund - mine astu õige sellele…  
Marsuut sai meil läbi käidud. Töö suhtes polnud meist keegi jõudnud midagi korda ajada. Me ju rabame viimaseid päevi tööd teha, no millal meil veel see aeg oli midagi konkreetset kokku leppida!
Niisamagi oli tore käia!
Ostsime kõnekaardid – Saunalahti Prepair. Kõigepealt pidasin müüjaga diskussiooni kõneaja ja levi ja hinna ja muu säärase üle. Ma ei jäänudki vestluse arendamisel hätta! Järgmine ostja (Grete) ütles vaid- sama ja Lea ka: samaa!
Nii me siis poode kammima hakkasimegi. Lõpuks oligi aeg niikaugel, et vaja sadama poole ennast sättima hakata.
Sadamas panin teise SIM kaardi ka telefoni sisse ja … no ei saa tööle! Lõpuks tegin telefonile restardi ja siis oligi OK. Salvestasin Grete ja Lea uued nr. ka teisele sim kaardile ja saatsin neile sõnumid, et ikka neil ka oleks minu nr. olemas.
Helistas Lea ema, ta läks õue rääkima, seal parem levi …
Üksi toolil istudes tuli meelde hommikune „kätekõverdus“ ja naer tuli vägisi peale, eks ma vist ikka kohtlane olen …
Juba saimegi laeva ja suundusime jälle rootsi lauda …
Alles siis saime aru kui väsinud me tegelikult olime. Laevapoest ostsin oma lapselapsele jänku ja Grete oma lapselapsele käekoti, mis oli ainukesena järgi jäänud juba minnes ja ta peitis selle minu jänkude alla. See oligi alles! Nagu ta käe sinna torkas, selle ka üles leidis!
Mul oli veel kohting tagasi tulles kokku lepitud - töökaaslase tuttavaga, kes soomes töötab. Sain temaga veel veidi rääkida ja siis juba jõudsimegi Tallinnasse.
Järgmine kord kui Soome läheme pole enam naljategemist vaid asi on ikka päris tõsine!
PS. Jänku sai omale nime: Nännu ja ööseks võeti kaissu ja emme torkas ta enne veel mikrouuni ka, oli teine selline mõnus ja soe... tõeline kaisuloom...
Käekott oli ka asja ette läinud, noor preili ei olnud sellest isegi söögilauas raatsinud loobuda...

Järgmise korrani !                         

Esmaspäev, 11. märts 2013

SABAKE


ehk miks mina soome lähen.


Tegelikult on mul Soome mineku plaan tükk aega mõtetes mõlkunud.
Võib-olla oleksin hakanud sügisel või järgmisel kevadel seda isegi teoks tegema. Siis aga sain teada, et tädi Grete läheb koos sõbrantsiga, et miks mitte sappa võtta. Enam paremat hetke selleks ilmselt ei tule!
Miks ma lähen Soome?
Mul pole kohustusi kellegi ees, ainult oma pepu toita. Koolitanud olen ennast, ning oma kvalifikatsioonile veel lisaks igasuguseid asju juurde õppinud. Töö tegelikult mulle väga meeldib ja töökaaslased on super kuid … kuid palk on selline, et ma ei saa omale midagi lubada. Pealegi on õppelaen ka kukil. Ma olen ju noor ja tahaks ühtteist!
Kui lähen, võin lubada endale reise, kulda-karda, autot jne … Isegi siis, kui mul ei ole seal diplomitega esialgu midagi teha. Ma siiski usun, et kui mitte kohe, siis mõne ajapärast, kui olen korralikult integreerunud ja keelt ka korralikult valdan, saan ma oma diplomile väärilise töökoha koos sellele vastava palgaga.
:DKodused olid juba nagunii teadlikud, et kavatsen minna – millalgi …
Emal oli suht suva – noh, viisakalt öeldes suhtus rahulikult, et tahan minna. Ütles, et ise tead mis teed! Ma täiskasvanud inimene ja pean oma valikute eest ise vastutama. Nüüd, kui on teada, et päriselt minema hakkan ja juba sel kevadel - sattus ema segadusse. Kuna meil on suur maasikakasvatus siis tekkis mure - kes suvel neid müüma hakkab!?
Isa hakkas kohe muretsema. Talle see mõte eriti ei meeldinud, kuid hoiab ennast tagasi. Eks ta püüab ennast rahustada sellega, et ma pole üksi vaid koos tädi Gretega. Keegi, kes silma peal hoiab, keegi omadest. :)
Vanaemale ma kartsin rääkida. See suht kriipi, ta hakkab üle mõtlema ja tema küsimustel ei ole lõppu ja nii oligi. Hakkaski kohe muretsema, isegi pisaraid nägin. (No ma ju ütlesin, et tõmbab kriipi!)
Kõik lähevad ära kaugele, kedagi enam ei ole ...
Kuidas sa küll seal hakkama saad...
Rahustasin ta maha, aga eks ta oma peas ketrab edasi neid mõtteid.
Mul on kahju oma vanematele südamevalu tekitada ja vanaema! Ohh !
Aga ma ei saa sedasi enam edasi elada, mul ei ole ju midagi ja ei saa ka olema kui siia jään!


Esmaspäev, 4. märts 2013

MÄRGID MEIE ÜMBER...

ehk Kuidas me lahkumisavaldused esitasime




TUPLA lugu:
Nii kui reede hommikul silmad lahti lõin, nii ma mõtlesin sellele, et täna annan lahkumisavalduse. Selline pidulik ja mõnus tunne. Ja siis korraga tundsin, et mul hammas valutab. Ei lastagi päeva nautida! Kaduski äkitselt see päevakangelase tunne. Panin igaks juhuks valuvaigisti ja kummelitee kotti ning mõtlesin, et oli siis nüüd seda vaja. Kindlasti on see märk, et ära nüüd põnnama löö – hambaarstile minekuks peab ju rahakott puuga seljas olema ja seda raha ma alles hakkan teenima.
Tööle jõudes oli õnneks hambavalu imeväel kadunud.
Tööl oli ju mul avaldus eelnevalt valmis tehtud. Panin ta PDF-i ja digistasin ta. Siis oli vaja ta saata ametisiseseid kanaleid mööda bossile. Arvuti jooksis kokku! Seda pole küll ei tea mis ajast juhtunud. Restartimine võttis millegipärast omajagu aega.  Hakkasin siis uuesti pihta ja siis blokkis arvutisüsteem mu totaalselt ära! Ma ei saanud ühestki arvutist enam süsteemi sisse! Alles tunni ajapärast läks blokeering lukust lahti ning sain jälle sisse logida. Boss ütles, et see on märk! Sa ei tohi ära minna - äkki mõtlen ikka ringi, et äkki ikka jään vähemalt sügiseni... nad ei leia kedagi asutusesiseselt ja väljast ei lubatud võtta ...  
Igatahes sai lõpuks avaldus saadetud ja antud kõigele ametlik käik .
Siis ma mõtlesingi tõsiselt märkide peale - sest mulle väideti, et see on märguanne, et ma ei tohi ära minna. Ma mõtlesin ja mõtlesin, mitte sellest kas minna või mitte, vaid kas tõesti võib igat märki nii lugeda nagu keegi heaks arvab ja jõudsin hoopis järeldusele, et äkki see ei ole mitte märk selleks, et paigale jääksin, vaid hoopis selleks, et kui ma oma elu juhtimist enda kätte ei võta siis jäängi vaid riiki teenima mittemillegi eest. Märk sellest, et head muutused tulemas! Ma olen väga rahul, et selle ikkagi ära tegin "märkidest" hoolimata. Mulle tuli päeva lõpuks meil, et 31. märts pean ma oma varustuse ja muu taolise üle andma sellele ja sellele. 1-sest aprillist olen prii! Ongi kõik! - 20 aastat avalikku teenistust ja mul pole isegi kahju, vaid südames on rahu. Öösel magasin üle aastate nagu kott. Ei valvanudki öö läbi kella. Süda vist nii rahul õige otsuse üle.

GRETE lugu:
Läksin avalduse pärast varem tööle, et see korralikult ära vormistada, savesin ta oma dokumentidesse ning jäin ootama tööpäeva algust, siis digiallkirjastasin ära ning printisin veel ühe eksemplari paberkandjal välja, läksingi siis selle paberiga bossi juurde. Õnneks ta ei olnud üksi. Kusjuures, hommikul palusin endale ingleid appi, et nad siluksid ja kaitseksid ja pehmendaksid mu teed ja veel mõtlesin, et oleks väga kena kui boss poleks üksi oma kabinetis ning mõtlesin tol momendil ühele töökaaslasele. Ühesõnaga, boss oli kenasti kohal ning see töökaaslane ka seal !!! Oh taevas, arvake ise mida ma tundsin! :D  Panin paberi bossi lauale ja ütlesin, et näed, siin on mu lahkumisavaldus. Teate, ta ahmis õhku ja läks näost punaseks, ma ei jõudnud veel mitte midagi öelda, kui ta rääkima hakkas: tead, ma saan su palka tõsta aga praegu ainult 100 eurot !!!!! Ma olen oodanud palgatõusu 7 aastat ja siis pole selleks raha olnud ning nüüd ta räägib mulle palgatõusust! Suvel oli ta õnnelik, et näed, meie majas on ainult 2 inimest, kellel pole palka mitte iialgi tõstetud – mina  ja veel üks, kes ei käi ka pugemas ja nüüd seisan ma ta ees, minu lahkumisavaldus laual ja ta pakub mulle palgatõusu!! Kus ta varem oli??!  Küsis siis, et on see ikka kindel, et tahan ära minna. Mina, et jah - selle rahaga enam mitte kuidagi välja ei tule ja enam ei aita see 100 € ka. Irooniavari hääles küsiski ta, et kui see nüüd suur saladus ei ole, missugune töökoht ootab sind siis suurema palgaga. Mina et, ei ole see saladus, et ma lähen Soome! Pobises siis midagi, et see paberkanne ei kehti, et on vaja digiallkirjaga. Ma siis ütlesingi, et mul see valmis ja et ma saadan selle kohe talle. Ta veel rõhutas, pean seda tegema läbi asutusesüsteemi. Nagu ma ei teaks! Mu töökaaslane, kes kogu selle jutuajamise juures oli hakkas nutma. Osa töökaaslastest, kes on tugevad pugejad - need ei öelnud mulle isegi tere enam, vaatasid aknast õue või mis iganes nad tegid. Enamus olid minu poolt. Ja veel üks töökaaslane, meie toast, tule taevas appi, sisises, et nüüd siis lähen minema kui puhkuste hooaeg hakkab, et kas ma mõtlen ka! Ta palk on tunduvalt suurem kui minu, kuid hambaarstile tal ikka raha ei jätku! Ma ütlesingi talle kurjalt, et millal on siis õige aeg? Kas sina elaksid ära aastaid palk ainult 400€ !? Ah, see päev oli selline, et ei mäletagi nagu kõike. Nii pinges olin - nüüd vaikselt hakkab meelde tulema. Ja metsiku peavalu sain ka kõigele lisaks. Seega, arvan et pomm plahvatab edasi terve järgmine nädal  ja veel ja veel enne kui kõik otsa saab.

LEA lugu:
Nii... mul ka nüüd see tehtud. Kõik möödus rahulikult, sest olin juba eelnevalt juhatajaga pikalt sellest rääkinud, ta mõistis mind ja saab aru, et palgad nirud, olen veel noor, aga ikka kahju, et lähen. Püüdis mind küll veenda maini tööl olema, et vaevalt praegu kedagi leiab. Nüüd hakkas mul endal ka kahju, kujutan juba ette milline nutupäev see viimane päev tuleb. Tegelikult on mul töökaaslastega väga vedanud ja mul on väga kahju sealt ära minna.

Nii me siis saimegi oma teod tehtud. Siht on silme ees! Oma praegused saavutused oleme seega ära nullinud. Elu algab otsast peale. Iga järgnev samm on uus ja seni kogenemata.
Jutustasin (kirjutasin) sellest kõigest oma õele, tema elab juba pea 20 aastat taanimaal. Sain vastuseks nii ilusa ja mõtlemapaneva kirja, et otsustasin seda teiega jagada.

KIRI Tupla õelt :
Nonii, nüüd panid sina mind järgi mõtlema. Märkide üle. Üks mu tuttav oli ca 3 aastat tagasi ühel hommikul üsna haige, aga otsustas ikkagi tööle minna. Töökoha parkimisplatsil selgus, et süütevõti käib  lõdvalt ringi ja autot suretada pole vöimalik. Töökaaslane läheb mööda ja ütleb, et ah, mine teenindusse, mis siin muud ikka teha. Haige pealekauba, võta vaba päev. Aga ta helistas teenindusse ja lasi neil autole järgi tulla. Läks tööle ja sai vallandamisteate.  Kui ta poleks ilmunud, oleks keegi teine vallandatud, sest see teade ei tohi tulla kaude ega selja taga, ja keegi pidi vallandatama. Oli mõnda aega töötu, sai siis töö Kopenhaagenis, koliski sinna, ja nüüd on nii rahul, et ei oska paremat tahtagi. Olid ju ka märgid, ja alguses ta ahastas. Aga miski sundis teda ometi sellele teele! Sinu mõtteviis imponeerib mulle, müts maha! Ja loomulikult hoian ma mõlemaid pöidlaid! Aga väike ebausklik hirm hakkas minugi rinnakorvis urgitsema, kui su maili lugesin. Ja äkki tundsin, et tõesti - see pole nüüd küll asi, millel lasta end kursist kõrvale kallutada! Vanaema keeles kõlaks su kogemus niimoodi, et saatan tahtis kaikaid kodaraisse loopida. 
Ja Gretel lõhkes siis tõesti pomm! Mul on kahju nendest nutvatest ja mitteteretavatest inimestest. Nad on ohvrid kohe mitmes mõttes. Et viinamarjad on hapud, tuleb niii harva niii selgelt esile. Jõudu teile, mu kallid tüdrukud! Teid ootab üks päris raske kuu. Või äkki ainult Gretel? Jääb loota, et talle sigadusi kokku ei keerataks (á la klaasikillud taskus või kingades jne). Muidu võtku lihtsalt haigusleht ja asi ants, nagunii viimane kuu. See veel puudub, et lasta oma närvid kadedate pärast krussi keerata.

Ohh, ma tahan teile juba külla tulla!
Olge siis tublid edasi. Sööge sibulat ja küüslauku (haa, nüüd ei loe hais ka enam!), võtke ekstra doos D-vitamiini ja keerake näokene igal võimalusel päikese poole! 
Täis patareid töötavad alati hästi! 
Te olete kindlasti õigel teel, sest see on teil läbi tunnetatud, ja tunded ei peta.

Sellega võtan meie loo sedasi kokku:
                                             See on meie Restart!