Lehevaatamisi

Teisipäev, 19. veebruar 2013

TÖÖOHUTUSKAART

ehk kuidas me Gretega kursustel käisime   

Roheline kaart- nagu foorumites tööohutuskaarti nimetatakse - peab olema kindlasti. Ükskõik siis millist tööd teed. Kui ka kohe ei küsita siis hiljem ikka. No selge, kui peab - siis peab … Hakkasin siis meile kursuseid otsima. Eestis täiesti olemas ja see meeldis meile. No kuulge! Koolitus ikkagi emakeeles ja test ka lõpus. Loomulikult tahan ma seda siin teha!

Mille järgi küll seda kursust valida? Kas hinna, asukoha või veel millegi järgi. Kuidas mõõta usaldusväärsust? Kust me teame, et petiste otsa ei satu? Tänapäeval on ju „kerge raha tagaajajaid“ absoluutselt igal alal. Egas midagi- jälle nett appi … otsisin siis kõigepealt koolitusekorraldajad välja, siis seadsin nad hinna ja toimumiskoha järgi pingeritta ja hakkasin erinevaid otsingusõnu kasutades komprat otsima ja tuleb tunnistada, et midagi sellist ma ei leidnudki. Iseenesest ju tore. Selgeks sai, et koolitustunnistus ja selle nr. peab ikka kindlasti olema väljastatud, sest siis saab seda tuludeklaratsioonis ära näidata.
No kena, valisimegi siis TVT koolituse. Kõige odavam hind. Toimub hotellis Metropol, toitlustus ja koolitusmaterjalid hinna sees. Registreerisime end koolitusele ja võtsime selleks lausa vaba päeva. Tähtpäev hakkas lähenema kuid keegi polnud tagasisidet andnud, kas me ikka oleme koolitusnimekirja lisatud või mitte ja arvet ka polnud saadetud.
Lohutasin ennast sellega, et kõik firmad ja inimesed ei ole arvutisõbrad. Meie läheme ikka kohale. Leppisimegi siis Gretega kokku, et sätime ennast ühe bussi peale, siis ei pea üksteise järel ootama. Kuna arvet meile esitatud ei olnud siis tuli sularaha kaasa võtta. Nii me siis sinna Hobujaama Swedbanga automaatide kallale läksimegi. Ikkagi 85€ sulas – raskelt teenitud raha! Grete käsi hakkas lausa värisema nii suurt summat arvelt võttes. Lugesime veel kohapeal raha üle ja arutasime, et see piskugi tekitab tunde, et oleme oma arved tühjaks teinud.
Hotelli leidmine raskusi ei tekitanud. Fuajees juhatati meid kenasti liftide juurde ja nii me siis esimestena kohale jõudsimegi. Õnneks oli õps juba kohal. Rahvast hakkas ka tasapisi juurde tilkuma. Kõik mehed … peast käis juba mõte läbi, et äkki oleme ikka valel koolitusel. Siis ilmus ka üks naine. Olime siis need 3 klimpi supi sees :)
Näidati videoid ja räägiti ohutustehnikast ja tehti sirutuspause. Mina olin oma telefoni hääletule lükanud kuid Grete polnud seda teinud. Ta ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks talle helistada. Igatahes, niipea kui paus oli välja kuulutatud tal see telefon helises. Helises ja helises ja tema muudkui tuhlas ja tuhlas oma käekotis kuni sai kõne vastu võetud. Siis näen, et läheb näost valgeks. Ütleb veel, et jah, ma tulen kindlasti läbi. Läksime konverentsiruumist välja ja küsin mis juhtus, kuhu sa veel minema hakkad? – Pangast helistati - ma unustasin oma kaardi automaati!  Appi! Küll on hea, et ta selle ikka tagasi saab, mitte ei pidanud uut tellima. UH! Vot mis tähendab „suurte rahade“ näpuvahel hoidmine – mõistus läheb sassi. Naersime õnneliku lõpu üle ja kontrollisin kas minu oma ikka alles.
Saime ka selle kolmanda „klimbiga” (loe prouaga) jutule. Tema ka planeerib pikalt ette - tal kavas sügisel minna ja tema sõbrannad ei kipu sugugi temaga kaasa. Loodan, et ikka leiab kellegi. Sedasi ju kergem. Vähemalt me arvame nii.
Siinkohal - Tervitused Sulle! 
Ma ju ka ei kippunud algul Gretega kaasa ja siin ma siis nüüd olen! Tal ka nn. korralik töökoht ja vanust meie kanti või vist ikka nati meist noorem. Tal ka tütar täiskasvanud ja  olevat arvanud, et kui ta nüüd ei lähe siis saab terve ülejäänud elu seda kahetsema.
Ah, jutt ju tööohutusest!
No mis sellest veel rääkida – näited videos olid ehitusekesksed, kuid ohutuse mõte kehtib ju kõikjal. Kohvipausil saime kohvi/teed ja küpsist ning lõunapausil hotelli restoranis korralikult süüa. Kui tuli testi tegemise aeg, siis küsisin: kas on väga raske? Vastusevariandid olemas, pane õigesse kohta märge - kas õige või vale ja võib olla mitu õiget vastust. Mis veel - keegi pole veel läbi kukkunud. Issand kui õudne kui mina peaks esimene olema! Ma vist seda isegi hüüatasin. Ma arvan, et kõigil käis see mõte peast läbi - mina olin lihtsalt ainuke kes julges seda välja öelda.
Noh, tegimegi siis testi. Mõned küsimused olid lihtsad, kuid mõned võis minu arust võtta nii ja naa. Üritasin siis kahtluste ja kõhkluste korral Grete pealt piiluda ja loomulikult võis ka koolitusmaterjale kasutada. Testi ära andes viskas õps sellele pilgu ja väljastas tunnistuse, et koolitus läbitud. Küsin veel, et kas ikka sain läbi? Õps hakkas naerma ja ütles - sul ju tunnistus käes - mis enam muretsed! Aitäh-aitähh!
Kuskil 20 päeva jooksul saadetakse postiga koju.
Pangas käisime ka ära ja Grete sai oma pangakaardi ka õnnelikult tagasi.
Lõpp hea – kõik hea!



2 kommentaari:

  1. Jutt hea. aga me saime Soome tööohutuskaardi Tondi Koolituskeskusest 80 euroga. Nii et on ka odavamaid kohti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, muidugi on. Kuna meil oleks olnud Tondile väga ebamugav sõita siis valisime ikkagi selle.

      Kustuta