Lehevaatamisi

Esmaspäev, 31. detsember 2012

KAS IGA ALGUS ON RASKE ...

ehk kuidas mu pere minust lahti tahab saada.


Lolli peaga andsin Tuplale lubaduse ka midagi kritseldada, kui ta küsis luba me tegemiste kohta blogi kirjutada. Ei tea kas arvasin, et ma ei pea seda kunagi tegema või, et ta ei avalda mulle survet. Me oma blogi lugedes on küll selline uskumatu tunne, et ups, ma ju kah seal osaline ...  Igatahes siin ma nüüd istun ja üritan midagi kirjutada.
Kas tõesti iga algus on raske?
Üritan koolisõpitut meelde tuletada, et millest iga kirjatükk peab lähtuma...

Sissejuhatus

Salajast plaani, midagi oma eluga ette võtta, olen juba kaua haudunud. Üksi tundus see nii hirmutav, kuigi olin juba selleks valmis. Siis helistas Tupla ja küsis: kas ma tahan ikka veel Soome minna!? Loomulikult vastasin jaatavalt. Sellest hetkest alates polnud enam miski endine. Kõik sai äkki uue hoo sisse: juba otsisime kortereid ja töökohti ja tegime plaane ja kalkuleerisime. Tuli ka sõit Soome. Just siis ma teadsingi, et mul algab päriselt uus elu...

Minu lugu

Soomest koju jõudes oli südames selline rahu ning valdas kindlustunne. Tunne mida ma polnud enam palju aastaid tundnud. See oli nii hea tunne, et jalavalu oli köki-möki.
Noorem tütar saabus järgmine päev Norrast. Andsin talle kommikarbi ja rääkisin soome käigust ja otsusest sinna elama minna. Teadaanne võeti õhinal vastu ja kiideti takka. Ta saab hakkama. Ma ka usun, et saab.
Lapselast hoidma minnes rääkisin ka vanemale tütrele oma plaanidest. Üldjuhul oli ta nõus, et nii ei saa enam jätkuda, kuid samas avaldas ka muret: aga kui ikka kõik ei lähe nii nagu plaanisime. Kas me ikka suudame vastu pidada, et kodu kaugel. Kas me äkki kahetsema ei hakka, et jätame korraliku töö ja läheme laia maailma õnne otsima... jne...jne
Tema ju meie pere pedagoog. Ma tundsin end kui laps kes peab ennast õigustama. Halloo! Mina olen ju ema! Nojah, tema ju ka …
Ühesõnaga hakkasin juba ise ka muretsema. Tupla õnneks oskas mu maha rahustada ja lisas veel: Kui 60 tuhat eestlast saavad seal hakkama no kuidas siis meie ei saa! No sellise trumbi vastu ei hakka küll miski. Onju?
Poeg hüppas üks õhtu läbi, andsin tallegi kommikarbi pihku ja rääkisin oma käikudest ja plaanidest. Ta arvas, et mul jah viimane aeg midagi ette võtta. Sellisel vaesusepiiril elamine ei ole miskit väärt. Tühja sest uhkest ametinimetusest kui peab iga päev sente näpuvahel veeretama. Siin küll niipea midagi ei muutu, kuid aeg jookseb ja minu kahjuks. Paraku.
Nii saabuski nädalavahetus ja lapsed tulid kõik õhtusöögile. Selleks ajaks olid nad ka omakorda Soome teemat uurinud. Ma suutsin kõikidele nende küsimustele adekvaatselt vastata ja jäi mulje, et enam nad ei arva sugugi, et hüppan pea ees tundmatusse vette …


Lõppsõna

Kas see on nüüd see koht:
kus ma peaksin tänama oma perekonda toetava suhtumise eest...
või koguni tänama oma riigiisa(seid), et nad on mu tõuganud nii meeleheitlikule sammule…
või õigustama ennast, et ma pole riigireetur, vaid üritan lihtsalt ellu jääda …
igal juhul
Tänan tähelepanu eest!


Esmaspäev, 24. detsember 2012

IKKA TÄHTEDE POOLE…

ehk Kuidas ma ütlesin oma perele, et kavatsen nad maha jätta.


Üldplaanid tehtud ja omavahel kokku lepitud, et vastu talve me kuskile minema ei hakka. Arutletud ja arvutatud, et probleemivabalt uude ellu astuda on meil vaja korjata 2tuhhi, siis saab ilma paanikata hakkama. Kevadeks me saame selle raha kokku - kui siht silme ees.
Meil ju on. Õnneks ei ole meil kummalgi võlgu kaelas.
Mõtlesime, et meie jaoks oleks aprill kõige loogilisem mineku aeg. Hakkab tasapisi soojemaks minema ja kui kohe ka planeeritud tööd ei saa, siis võib ju kasvõi linnahaljastusse muru niitma minna või rohima või lilli istutama või mis iganes. Paraku on see hooajatöö. Igatahes on palk suurem kui koristajal. Meeldivam ka- meie arust. Pealegi puhkusteperiood tulemas - küll me selle töö ka leiame! Vaadates tööportaale on selge, et tööpuudust ei ole. Iseasi … 
Pealegi meil mõlemal mitu diplomit taskus. Küll me hakkama saame.
Veel otsustasime, et me ei lähe sinna tööle vaid elama. Juba jõudsin ka nende pensioniseadust lugeda ning sain teada, et täispensioni saamiseks tuleb 15 aastat töötada. Nagu meilgi Eestis.
Üüriseadust lugedes sain teada, et kui korterivaldajal pole pretensioone korteri seisukorra kohta, siis on mul õigus tagatisraha tagasi saada. Vot see oli küll kena uudis.
Sedasi me plaanisime ja pidasime sõjanõu ja kinnitasime ikka ja jälle üksteisele, et oleme kindlalt minemas. Plaanisime ka, et kolm aastat on kannakinnituseks piisavalt pikk aeg ja siis kas kolime lahku või kui ikka koos tore elada, siis võib-olla kolime linnale lähemale- koos. Kolmkümmend aastat kestnud sõprus pagasiks peaks ikka olema piisav tagatis läbisaamisele. Vähemalt meie küll usume seda. Meil mõlemal kolm last, kes kõik elavad juba iseseisvat elu ja meil mõlemal ka üks lapselaps. Nii me siis olemegi kokku üks suur ja õnnelik pere.
Nüüd oleks paslik mõelda ka keele peale. Tegelikult me mõlemad oskame või on õigem öelda, et oskasime. Pole enam praktikat eriti olnud. Soome TV-d pole ka enam ammu vaadanud. Meenutasin, kui lapsed väikesed olid, siis jooksid need kõige põnevamad filmid just soome kanalitelt – ning siis olin mina see, kes neile soomekeelseid subtiitreid lugedes jooksvalt eesti keelde tõlkis. Valisin nüüd kohe telekasse lisapaketi kus soome kanalid kah. Noh kui muud ei vaata, siis võiks vähemalt uudiseid vaadata. Ikkagi midagi. Eks üritan netist uudiseid ka lugeda. Eestis kursustele minna - lõpp kallis lõbu... soomes odavam...
Õnneks pakub nett üht-teist.Vana õpiku leidsin kah üles. Ma ei usu, et hätta jääme. Eks seal läheme kursustele, õpime korralikult rääkima ja äkki saame õigekirja kah selgeks. Kindlasti tuleb seal sooritada keeleeksam - see on aluseks korraliku töö saamiseks.
No nii, sedasi hakkaski koitma see päev kui vaja peret ka teavitada oma plaanidest. Nii nad siis tulid kõik laupäeval külla ja võtsid ikka mu ema ka kaasa.
Lõunalauas siis käisingi oma pommuudise letti …
Vaikus tundus igaviku pikkune …
Ja siis hakkas tulema: Päriselt vä? Tädi Gretega – koos vää? Kuhu siis? - Helsingisse vääää?
Tead ka mis tegema hakkad vääää? Küsimusi sadas läbisegi …
Vää ja vää….
Noh, tegelikult nad räägivad mul korralikku eesti keelt (ei vää`ta ega kasuta muid parasiitsõnu), kuid mulle tundus, et just nii on kõige kergem ja vahetum seda hetke- emotsiooni edasi anda...
Tubli! Ammu aeg! Muidugi mine! Äh, mis kopitad siin! Miks alles kevadel ja mitte kohe?
Minu ema kah: Tubli tüdruk!
???
Nii, et mind ei jäägi keegi taga igatsema?
Sellega tundus asi niiiii lõplik.

P.S
Ja minu korterit ei tahtnud ka keegi!!!   Sest et … Lasnamäel!
Meelitasin küll, et maksan ise maksud …
Tütar veel küsis, et kas mul kahju pole, et nägin nii palju vaeva, et omale ilus suur kodu soetada ja nüüd lihtsalt jätan maha. ….    On küll kahju.      Ausalt!
Kuid eesti pensionärina ma ei suudakski seda pidada.


Laupäev, 15. detsember 2012

KUI KUNINGAS KÄIB JALA ...

ehk Kuidas me Gretega väljamaal vetsus käisime




Metroost välja tulles nägime kõigepealt WC silte. Nende järgi minnes jõudsime metallusteni. Pane aga 20 senti sisse. Ronisin sisse … esimese hooga kohe ei taibanudki kuhu sattusin - poolhämaras imekitsas ruumis laiutas minu ees vähemalt meetrise läbimõõduga lehter. Pungitasin silmi ja tahtsin põgeneda. Ümber keerates seisin metalluksega silmitsi ja meenutasin, et käisin selle kogemuse eest ikkagi 20 eurosenti välja ning järgmine tualett võib vabalt mägede taga olla. No ok, pole midagi, küll hakkama saan. Uurin siis seda ruumi ja nuputasin mis valemiga see süsteem töötab. Haa- mingid vaevumärgatavad nupud seinal, vist mingi tekst kah peenikeses kirjas- no ma ei hakka ju ometi kemmergus lugemisprille ninale sättima ja nii ma siis vajutasingi esimesele nupule … jessas! seinast väljus uhke kaarega veenire – nagu Belgia poisike! Kuulid jooksid kokku. Vajutasin järgmisele nupule, prilllaud langes laest lehtri kohale, kuid Belgia poisiklutt siristas ikka edasi. Ma juba paanikas. Järgmine nupulevajutus vallandas orkaani- ehmatusega põrkusin vastu ust, enne põgenemist vajutasin veel kiiresti igasuguseid nuppe- uhh, vaikus majas, veenire jäi ka seisma kuid minu ees laiutas jälle lehter. No nii, selle nupuga vist sain  prilllaua kätte … toimiski. Voilaa! Püsti karates tahtis prillu mu jopet kaasa haarata ja lehter tegi meeletut häält- ja nagu oleks isegi krooksatanud! Esimesel võimalusel avasin ukse ning näost punetades teatasin, et see nagu raketiteadus! Grete ütles selle peale, et ta oligi mõelnud, et kellega ma seal kaklen!? Ja marssis uhkel sammul sisse ning siis sulgus ta selja taga uks. Jõllitasin ukse kohal olevat punast tuld ja meenutasin oma läbielatut. Mida aeg edasi seda punasem see tuli tundus. Juba arvasin kuulvat kuidas ta rusikatega vastu ust taob … Punane tuli uksekohal muutus aga iga hetkega ähvardamaks … Juba käis peast läbi, et see tohutu lehter on Grete endasse ahminud … püüan aga ennast rahustada, et olen liiga palju filme vaadanud … ei… see punane tuli on juba eriti punaseks muutunud ja mõtlesin mismoodi seda päästeaktsiooni korraldada ning jõudsin kahetseda, et polnud konserviavajat ridiküli visanud.  Ja siis avanes uks, Grete jumalast normaalse näoga ja tüüris välisuste poole. Sebisin end siis ta kõrvale, Mh? samm muutus meil kiiremaks, Mhh??  kui välisuksed ristseliti lahti kargasid hakkasime juba külg külje kõrval vaikselt jooksma. Trepil me kiirendasime veel sammu- juba me jooksime kontsaklõbinal trepist alla ise mingeid imelikke häälitsusi tehes. All olles hakkasime täiega naerma.                        
Lehtrit nägid? - Pommiauk!
Ikkagi Euro värk! No millesse me end küll mätsisime !!!

Tööl jutustasin oma elamusest pelleriga ja siis rääkis töökaaslane oma loo kuidas ta õega nädal tagasi Helsingis WC-s käis. Räägin teilegi:
Nägid nemad tänaval vetsu püstikut ja otsustasid ka „ära käia.“ Mu töökaaslane läks esimesena. Pani raha ja sisenes – kui uks sulgus jäi ta kottpimedasse. Oli ta siis seedinud seda asja, et tea kas valgus peaks tulema automaatselt või mis. Päris käsikaudu ka kobada ei tahtnud. OK, tema ontlik naisterahvas, loomulikult oli tal taskulamp käekotis. Õnnestus see isegi koti põhjatust sügavusest üles leida. Muidugi ei leidnud lülitit ja nii ta siis seal sahmerdas taskulamp hammaste vahel. Pugistas naerda ja möönis, et ei tea palju neid inimesi on kel taskulamp kaasas.
 Minul on, aga Sinul?        





Teisipäev, 4. detsember 2012

OMA SILM ON KUNINGAS ...

ehk     Kuidas ma Gretega Soomes käisin


Üürikorterite kuulutusi vaadates saime aru, et tegelikult me ei tea nende asukohtadest midagi. Otsustasimegi, et aeg on vaatama minna– ikkagi, oma silm on kuningas. Otsisime „magusamad palad” välja, et vaatame üle, kus meile kõige rohkem meeldiks elada. Mõeldud tehtud- päevakruiisist peaks aitama küll. Äkki saab pärast Ulla juurde lõunalegi.
No nii, Ulla juurde ei saa, ta on Eestis oma sõbranna 50ndal juubelil. Meile jälle muu aeg ei sobi. Mis siis ikka, võileivad kaasa ja käib küll. Me täiskasvanud inimesed, ei vaja ju lapsehoidjat. Tegin eeltöö internetis ära. Millise trammiga linna, kust metroosse minna, kuhu suunda sõita, kui tihedalt sõidavad, palju maksab, mis peatuses maha jne jne. Vaja veel osta päevapilet - kas kioskist või automaadist. Päevapiletiga saab sõita nii trammi, bussi kui ka metrooga. Asi klaar. Eelneval ärasõidu õhtul tuli mulle ärevus sisse ja ei lahkunud ka laeval olles. See eest Grete! Nagu vana rahu ise! Pole ta ka terve igavik Soomes käinud aga käitub nagu vana kala. Lihtsalt kadestamisväärne! Nüüd hakkabki nii olema – teatas ta mulle. Tema läheb koju. No jah, või läheb koju, kuid mina küll ei tea kuhu ma lähen. Elame näeme. Linnas kolistades otsustasime trammiga tiiru teha – vaadata – lihtsalt vaadata …  Linn on väga ilus, Aleksanteri katedraal  ja Linnanmäki – sellega me teadmised piirdusidki. Häbi-häbi! Sõime Kamppi platsil oma võileivad, rüüpasime kohvi peale ja läksime metroosse, Ulla sõnad kõrvus kajamas – metroos peab tähelepanelik olema, et valesse kohta ei sõidaks. Noh, vähe ikka pabistasin, perroonile jõudes ma teadsin, et olen õiges kohas ja just meie rong tuleb kohe ette. Ei hakanud enam WC kah otsima- pärast aega küll!
Kontulas metroost välja tulles nägime kõigepealt WC silte. Nende järgi minnes jõudsime metallusteni …. Siinkohal katkestan jutu ja pühendan sellele teemale eraldi peatüki. ... …
Eurovärgi üle naerdud sai kaart välja otsitud, kuhu me siis ikkagi üldse minema peame – haa, et üle tee minna  tuleb minna tee alla.  No jah hakkasimegi minema- küll teiselpool teed selgub kuhu edasi. 
Nii, siin mitu võimalust, minna paremale, vasakule või koguni otse, milleks on vaja hakata mäest üles jalutama.  Otsustasime vasakule minna, see tundus kõige otsem olevat. Ilus tee, jalakäijate ja ratturite rajad ilusti tähistatud.  Asfalteeritud, hooldatud mururibad ja mõnes kohas kus oli murusse jalgrada tallatud oli see tee kiviklibuga  porivabaks tembitud. Mulle meeldis! Üldmulje oli väga hea. Pildilt vaadates tundusid need majad seal nagu … lasnamäel - kuid tegelikkuses nad sedasi ei mõjunud.  Tegemist kivise ja mägise maastikuga, kõrghaljastus tekitas hajutatuse tunde. Mõned majad jäid madalale, mõned kõrgemale.  Vaikne ja rahulik.  Iga maja juures oma lasteväljak, millele omakorda aed ümber ehitatud. Väga turvaline, kui mõelda, et see asub ju kivi otsas … Ka grillimiskohad ei puudunud.  Lilleklumbid ja hortensia põõsad nagu kutsusid meid. Oma väljavalitud maja nähes hakkas süda kiiremini lööma. Pildil paistis ta kuidagi pikk jurakas- tegelikkuses üldsegi mitte. Istusime siis mänguväljaku kõrval pingil ja üritasime oma aknaid ära tunda. Nii vaikne ja rahulik koht, nagu väikelinnas - vaid 15 min metroosõitu Helsingi kesklinnast. Ei tahagi enam kesklinnas elada! Jah siia me tuleme! Terviserajad ja puha! Ja ujula! Äkki teenime nii palju, et saame omale isegi ujumist lubada! Vau!
Grete hakkas rääkima, et ilmselt ta peab Polly (taksi) kaasa võtma. Tütrel pikad päevad – töö ja kool, jääb vist koerapidamisega hätta. Mina jälle ei mäletanud kas seal üüritingimustes oli lemmikloom sallitud või mitte. Kui ka ei ole siis otsime mõne teise maja kus võib looma pidada, kuid samasse rajooni. Me ju mõlemad tahtsime seal elada. (olgu siis siinkohal kohe öeldud, et jah - seal on koer lubatud.)
Läksime metroose ja arutasime kas tõesti kohe esimene maja ongi see kõige-kõige? No nüüd metrooga linna poole tagasi ja vaatame idakeskuses kah seda maja- metroo käib sinna ju iga 5 min tagant. Milline superühendus! Juba olime valmis uskuma, et äkki meile meeldibki siin igal pool. Idakeskuses metroost välja ronides tunnistas Grete, et tal on padjakesed juba päkkade all. Noh, me ei hakanudki siis seal kaugemale minema. Vaatasime niisama ringi. See koht küll linnale ligemal ja transpordiühendus veel parem kuid … mõjus kui tööstusrajoon ja massiliselt rahvast … äka- ei sinna me ei taha! See esmamulje võib ka vabalt petlik olla. Me ju ei läinud metroojaamast eriti kaugemale!
Sõitsimegi linna tagasi ise lõpp õnnelikud, kuid samas ka mures, kas me ikka saame kevadel sinna korteri. Raudteejaamas tulime metroost välja ja kobistasime sealsesse kommipoodi- me ju täna enam siia ei satu. Lastele kommid ostetud. Mis nüüd … vara veel sadamasse minna. H&M-is veel käimata… noh tramm viib otse sinna poe ette. Saime need ka läbi kammitud - ei ostnud midagi! Mis nüüd? Nüüd on kõht ka juba tühi- Kuhu minna?
Kõik ju räägivad, et Soomes on väljas söömine kallis. Gretel tuli meelde, et ta nägi trammiga linnatiiru tehes McDonaldsi reklaami- burks 2€. Noh, see ju küll odav. Tuleb sellesama trammi peale ronida. Trammi oodates tuli kohalik kõõrdsilmne vanamehenässakas paksude prilliklaasidega minu juurde, et tema tahab muuseumi minna - mitme minuti pärast tramm tuleb. Vabandasin, et ma ei tea milline tramm sinna sõidab. Pobises seal midagi omale nina alla ja ronis aegade ekraani ette. Grete sai aru, et ta olevat seitsmendast trammist mõmisenud. Haa, ütlen siis talle, et tramm nr. seitse tuleb 1 minuti pärast. Selle peale kostitati mind mingi tigeda jõuramisega. Ta näeb küll, ega ta pime ole! Ma lollike ei saanud isegi aru mis mind tabas! Grete naerab südamest: Ega ta silmist pime pole, hoopis peast nõder! Mis –Mis!? Mis mina siia puutun - tema ju küsis!?
Trammiga sõites nägimegi Mc Donaldsit- oo... ja mõlemal pool tänavat – ei hakkagi väga kaugele sõitma. Ronisime maha ja sisenesime majja. Viidad muudkui juhatamas teed. Jõudsime lõpuks mingisse pimedasse urkasse kus kõik sõid kuid müügiletti polnud. Ronisime keerdtrepist üles kah ja avastasime, et see väljakuulutatud hind kehtis vaid selle kõige väiksema burksi kohta- ilma joogi ja friikateta. Vaatasime eine hindu- 9€ - ai, kallivõitu… Mul tuli meelde, et internetis kolades vaatasin mis Helsingi Nehatu hinnad on - kõige odavam eine oli 4€ ja kui mu mälu mind ei peta siis oli Rautatieasemassa Nehatu täiesti olemas. Kuidas küll sinna saada? Läksime ligemast uksest välja ja tardusin – arvake ära mis üle tee oli - raudteejaam! Mis valemiga me sinna saime – pole õrna aimugi! Grete teatas, et temast enam käijat pole. Lähme sadamasse (Katajanokan terminaali), seal saab ka kindlasti süüa. Läksimegi, sadamas käisime veel käsi pesemas kuid söögikohta ei näinud- ainult kiosk kust saime kohvi osta. Seda me tegimegi ja ronisime õue tagasi. Ühtegi pinki ka polnud. Sadamatrepil istumine ei tulnud kõne allagi - sest see asus varjus kui ometigi oli nii ilus päikesepaisteline sügisilm. Haa, üle tee oli mingi trepiga maja ja trepi juures nool, et sissepääs ümber nurga. Vot sinna me ennast istutasimegi. Arutasime maailmaasju, jõime kohvi ja sõime kommi peale ning ootasime oma valget laeva.
No muidugi- uuesti sadamahoonesse sisenedes avastasime, et kolmandal korrusel siiski oli söögikoht! Laeva minnes läksime kohe bistroo kahese laua juurde. Poetasime oma üleriided toolile ja läksime sööki otsima. Valik missugune- kartulipuder ja juurde valisin täidetud paprika - kuigi silmad õgisid hoopis kala  ja mingid juurikad maisitõlvikute ja bambusevartega ladusin ka omale taldrikusse. Kassas tuli kogu kupatus taldrikuga kaalule panna. 17€, Gretel 14€- tema võttis vaid kartulipudru lihapallikastmega. Toit maitses superhea! Järgmine kord pane kartuliputru vähem ja võta kala rohkem kõlas mulle soovitus. Seda ma teen, võib-olla võtangi ainult kala!
Igatahes me läheme järgmine kuu uuesti … 



Pühapäev, 2. detsember 2012

HARJUTUSED SABALE ...

ehk    Ettevalmistused emigreerumiseks

No nii, otsus tehtud- millest üldse alustada. Teadagi, internet!Ossaa, selle jaoks lausa omad infoportaalid tehtud. Uskumatu! Küll eesti ja soomekeelseid. Ainult lugemise vaev …  Infopankki  ongi tõeline info pank 

1.)Ma ei vaja Soome elamisluba, kui olen EL riigi kodanik:   olen 
2.)Nii, mis veel vaja on? Tööd? Loen ja loen ja leidsin, et asjad on ju nii lihtsad (vähemalt paberil), miks ma küll arvasin, et kohutav asjaajamine võib mu hulluks ajada. Nüüd ma peaks panema asjad ikkagi järjekorda. Kas enne on vaja tööd või korterit või hoopis isikukoodi. Natuke sassi läks see värk. Ja mis jama veel selle pangaga on!? Loen ja loen edasi …Saan teada, et : Mis tööd need eesti naised põhiliselt Soomes teevad? Ah koristavad? Ups, mul küll ei ole midagi koristajate vastu kuid – see ei ole minu amet! Noh, hädapärast küll võib ju ajutiselt teha kuid vaid niikaua kuni midagi paremat saan. Nii, mis need koristajad siis teenivad kah? Hm, kaks minu praegust palka. Pole paha peaks ütlema, kuid igavesti seda teha - aiii, ma ilmselt ei suudaks - see tapaks mu vaimu (nagu rahata elamine mu vaimu kallal ei käiks).   Ah, lähen vaatan mis minu erialal palgad on? Appi!!! – viis minu palka! Nagu eesti minister! Uhh, ma tahaks ka sellist palka! Vaatame, kuidas sinna tööpakkumistega lood on … Mnjaa, selleks peab olema soome riigi kodanik, nojah, tingimused nagu meilgi, seal ma immigrandina küll löögile ei pääse. Kindlasti on veel töid kus saab head palka. Peab hakkama avarama pilguga ringi vaatama.  
3.)Mis järgmiseks, kus elada? Loen vanasõna: "Korteri otsimine on küll tülikam kui kala ostmine, aga mitte võimatu." Noh jah … ah, et võrdleme kodu otsimist kalaostuga … aga ma ju ei kavatse seda va korterit osta! Neil ka kinnisvara portaale jalaga segada. Hm, tuleb vist selgeks mõelda millist korterit tahaks ja saaks lubada. Ilmselt 2-toalist ja köögist meie ühine ruum- telekaga ja laua ja toolidega, võib-olla isegi diivaniga. Mis vahe on omistusasuminen või asumisoikeusasunto`l? Polegi niisama- ma pean kõigepealt omale mõisted selgeks tegema. Ja hinnad-appi! Tagatisraha sama suur kui üür, mõnel rohkemgi.
*  Omistusasuminen (omandikorter e. erakorter) - osta ei jõua üürida küll ja on ilusti sisustatud ka kuid tagatisraha kuni 3X üürist suurem. Jääb ära! 
*  Osaomistusasunnot (osaomandkorter) - maksan alguses ainult osa korteri maksumusest. Ja siis on osa korterist minu oma. Korteris elatakse üüril ja hiljem võib selle välja osta. No kus mul see raha!? Jääb ära! 
*  Asumisoikeusasunto (elamisõiguskorteri) - maksan korteri hinnast alguses 15-30% ja peale seda maksan kasutustasu, mis ongi korteri üür. Selle saamiseks on järjekord. Jälle on küsimus rahas … Jääb ära! 
* On olemas veel õppurikortereid ja noorsookortereid. Erivajadustega rühmadele, näiteks puudega inimestele ja vanuritele. Pole sihtgrupp- jääb ära! 
*  Työsuhdeasunto (töökorter) - halvaks küljeks on see, et kui vahetad töökohta, pead tavaliselt ka korterist välja kolima. Vabalt võib see olla ka midagi sellist kus sada matsi pead-jalad koos elavad- jääb ära!
*  Vuokra-asunto (üürikorter)- kortereid üürivad näit. linnad ja kohalikud omavalitsused jt. Elanikud valitakse riigi poolt doteeritud korteritesse vastavalt nende sotsiaalsele olukorrale (no milline see minu olukord olema peab, et saaks üldse korterit üürida?)

Noh, nendega tulebki ligemat tutvust teha. Arusaamatuks jääb mulle see, et 2-toal. korteris on  magamistuba ja avatud elutuba. Kas neil siis polegi kahetoalisi kus köök eraldi? No ei leia! Hinnavahe 3-toal nii väike, et valimegi hoopis selle. Üürimajas korter möbleerimata. Köögis õnneks kõik vajalik olemas. Külmkapp, mikrouun, pliit, enamustes ka nõudepesumasin ja loomulikult köögimööbel. Küll on hea, et kõigis majades on pesutuba ja kuivatusruum (ei pea siis pesumasinat soetama- kasutus on üüri sees)  ja saun (mõnedel majadel eraldi maksustatav) ja  panipaigad, mõnedel eraldi ruum jalgrataste jaoks ja paljudel majadel on klubituba. No misasi see veel on? Uurisin siis googlest- erinevad otstarbed neil- jalgpallisõpradele? telekaga, mõnedel piljardilauaga ja peoruumid või veel misiganes otstarbega. Mitte ei saanud aru kas nad on saunaga komplektis või eraldi. Noh, ega me korterit selle järgi vali, nii, et vahet pole! ... Parklakoht käib kõigil tasu eest. Mõnedel korteritel ilusti kaapeli TV ja 2MB lairiba (mis see veel on?) internetiühendus üüri sees kuid TV maks tuleb ilmselt eraldi maksta. (käisin nende kodulehel uurimas) No ja kus meil see telekas kohe.  Küll saame selle mööbli ka sinna korterisse soetatud, kasvõi kasutatud. Voodi ostaks ikka uue ja see oleks ka ilmselt esimene ost. Kuskil toanurgas täispuhutaval madratsil me lihtsalt keeldume magamast. Mida ma tean Helsingi linna elurajoonidest? Vean kaardil näpuga järge ja ei oma absoluutselt mingitki ettekujutust. Nüüd ei ole küll muud, kui vaja koha peale vaatama minna, siis saab edasi mõelda...