SUPERNOVA ...

 ehk     Sissejuhatus

Et kõik ausalt ära rääkida  pean alustama algusest.

Kevadel võttis mu sõbrants Ulla minuga ühendust-sõnum oli lihtne: „Tule mulle külla!“  Tema elab juba kolmandat aastat Helsingis ja sõbrannad millegipärast külla ei kipu. „Palun tule!“ No ok, lubasin siis minna,  eriti kuna mul pole olnud ligi 20 aastat sinnapoole  asja. Kõik oli tore ja oma elust rääkides ta ütles, et ainuke asi mida ta kahetseb on see, et ta juba varem sinna ei läinud. Mis veel jäi kõrvu kriipima- et ilmselt ei tule ta enam kunagi tagasi. Kui ta algul käis Eestis tihedamalt, nüüd juba kuskil kolme kuu tagant ja siis kiirustab ka tagasi- ta juba nii vana inimene, et tal kõrini sellest jamast mis Eestis toimub. No jah, no mis ma oskan selle kohta öelda. Ma tean, et ta sai naeruväärset palka ja kuna korter oli vaja eksmehele   välja maksta  siis oli ta väga kriitilises seisus. Ei ela ja ei sure. Niipea kui tal noorem laps koolid lõpetas ja  tööle läks, otsustas ta siinse elu jätta. Nii ta siis läks kaks kätt taskus otsustavus teed näitamas. 
„Ja kuidas sina?“  No jah, mis mulgi öelda, ma ju ka avalikus teenistuses - tõsi jah, minul küll palk tunduvalt parem kuid … ei, ei mina küll soome ei taha tulla! Noh, olen küll jah juba mitu kuud  raha korjanud uue diivani ostuks ja ilmselt läheb veel aega, kuid no mina küll ei kavatse kodunt ära minna! Pealegi oli just tööl mega koondamine ja järgijäänutele lubati tublit palgatõusu. Ma ootan selle ära ja jõuan veel äkki sel aastal oma diivani ära osta!
Loen mina Delfist meie härra rahandusministri sõnavõttu: Ärge te mitte unistagegi enne 2017 aastat palgatõusust… Mida!? Olin kui puuga pähe saanud. Issand, mul veel 15aastat tööl käia. Pensionile sellise raha eest pole küll võimalik jääda. Hea küll, 20 aastat truult riiki teeninud, tubli pensioni lisa kah välja teenitud kuid summad millest räägime on ju naeruväärsed! Jessake, ma tundsin äkki ahastust ja leidsin, et minu tulevik  on…. misasi? Must auk? Mitte-Midagi!? Appi! Isegi vanadekodusse ei saa selle raha eest! Põrgusse kõik! Helistasin  Gretele - „ Kas sa ikka veel tahad soome minna?“

Jaaaaa- ta tahab! Tema meil ju kah ametnik ja pole aastaid palgatõusu näinud. (ta kaks aastat tagasi tegi ettepaneku soome minekuks- mina ajasin tookord  sõrad vastu- noh, et loomulikult ta võib minna - aga ilma minuta.) Meil on lapsed suureks kasvatatud ja kodunt välja lennanud.  Meid mutte ei hoia enam miski siin  kinni! Ma  ikka  unistan, et jõuaks  oma pinsi eest  lastelastele vähemalt kommigi osta ja loomaaias käia ja kadrioru pargis jäätist limpsida. Mnjaa, praeguse seisuga jääb see ilmselt unistuseks.

alea iacta est – meie kolime soome elama!

Hoidke aga põdrad alt- siit tulevad rotid! ...
... kes need muud siis ikka on kes uppuvalt laevalt ... jne ...