MEID ON KOLM !

ehk kuidas me Gretega lapse saime

Nädal on veel jäänud lahkumisavalduse esitamiseni. Naljakas küll kuid hirmu pole - on vaid ootus. Töökaaslased teavad mu äramineku plaane ja üks neist veel ütles, et küll mul ikka peab olema julgust end mugavustsoonist välja murda. See pidi lausa imetlusväärne olema. Loodan, et see ikka oli kompliment ja mitte varjatud ootus. No mis teha, ma ju pean - lihtsalt pole muud võimalust.  Pole! Pole ka onu Sam`i kellelt ilmatuma pärandust oodata ja lotoga ka pole veel vedanud! Ups! Võitmiseks ikka peaks pileteid ostma, kuid mina …  heal juhul tuleb kord või kaks aastas meelde ja siis korrutan ikka endale, et „õnnele“ tuleb ju ikkagi võimalus anda. No paraku see õnn ei kipu kuidagi juhust kasutama, ning pärast on mul kahju raisatud rahast.

Pealegi Grete õetütar (saab kah riigilt palka, kuid elab Pärnus) otsustas meiega kampa lüüa. No mis siis ikka, meid on nüüd kolm! Egas see me plaanides muuda muud midagi kui, et üürida tuleb suurem korter. Hindasi uurides tundub 4-toal kamba peale isegi soodsam. Meie lemmikkohta praegu kortereid pole. Eks otsime edasi. Praegu veel nati aega on. Ta noor inimene on nõus meiesuguste muttidega koos elama. Mu õde kommenteeriski siis, et no nüüd te küll saite omale lapse keda hoida ja kantseldada ja hellitada, äkki siis polegi koduigatsus nii suur. Tore, kui Lea me hingehaavu ravib – onju?! Iseasi kuidas tema „emmedesse“ suhtub … ja siis tuleb ta päris emme ka külla ja-ja … liiale ei lähe või!? Pealegi näis siis kes keda kantseldab!

Proovisime omale CV-d ka koostada. Mina, kes pole seda kunagi teinud. Noh- ma pole oma elus päevagi ilma tööta olnud ja sel ajal kui ma noor olin läksin oma esimesele tööle hoopis suunamisega. Hiljem töökohta vahetades jalutasin vaid kaadrite osakonda ja teatasin, et soovin nende juures töötada ja nii mind tööle võetigi. Vist ikka kirjutasin mingi avalduse ka. Praegusele töökohale esitasin vaid lühida elulookirjelduse ja tehti taustakontroll ja vist ikka avaldus ka – edasi … on lihtsalt … edasi läinud. Mingist CV-st polnud ma sel ajal kuulnudki! Samas, ma vana inimene - kus ma siis enam igat nüanssi mäletan - oleks mingid probleemid olnud, mäletaksin ilmselt paremini. A`la eit mäletas, aga suri ära... Ma olen ju praeguses asutuses terve igaviku töötanud - juba möödunud sajandil olin "vana kala"... issake, mul vist sammal seljas :)

Niisiis! Proovisime siis Gretega mulle CV koostada. Kirjutasime ja tuletasime aastaarve meelde ja arutasime, kuidas märkida kooli mida enam ei eksisteeri jne. Sellele lahtrile, kus tuli märkida IT oskused – ossa - no see tuli küll pikk! Naersime, et seda nimekirja eemalt vaadates peaksin ma vist arvutispetsi mõõdu küll välja andma. Ha haa! Ja koolitused! Issand! Ma ei mäletagi kõike ja osad neist on tavaelus täiesti tarbetud. Aga tunnistused on kõik kuskil täitsa olemas! Mõtle - kandideerin … koristaja? kohale ja tööandja ei julge mulle otsagi vaadata, et äkki rihin hoopis tema ametiposti? Nali naljaks- tegelikult ikka pole üldse naljakas. Ühesõnaga, lõpuks märkisin sinna, et otsin tööd tööstuses ja pilti lisades jäi My Pictures mu karnevali pilt ette – noh, see kus mul lillad juuksed pulstis üles puhvitud. Küll pärast ilusama pildi panen … ja ei teinud end ei avalikuks ega midagi … Kas te väidate et Eestis on raske tööd leida? Hee! Järgmine päev oli juba 2 pakkumist – keevitajaks või töödejuhatajaks!

Naersin südamest selle üle ja kuulutasin Gretele, et ma saaksin keevitajana tööd ja siis käis vilksamisi mõte peast läbi – ei tea kus sellist asja küll õppida saaks? Noh – mu jutt kisub jälle ulmeliseks …

Igatahes tööportaale lapates jäi erinevaid töökohti vaadates silma, et peab olema hea AT- taju. Kuna ma ei tea mis see tähendab, siis hakkasin otsima selle tähendust. See peaks tähendama arvuti kasutamisoskust. Foorumites kolades sain teada, et soome mehed arvavad, et naised ja arvutid ei käi kokku – üks võrdles isegi naist arvutiga nagu meest õmblusmasinaga. Ometigi me teame, et õmblusmaailma kõige vägevamad on just mehed! Nii, et - no mis ma oskan kosta. Ühesõnaga AT-taju peaks mul east hoolimata väga tugev olema, kuid tööd ma ikkagi ei saaks, juhul kui ma peaksin ka kirjutama! Ma ju ei oska soome keeles kirjutada! Mul on vaja seda veel õppida! Ja ma õpingi - aga seal … Ühesõnaga andmesisestajat minust ei saaks - kui ma just ainult numbreid ei peaks sisestama.

Nii siis – ise ka ei tea mis tööd ma otsin. Mingid mõtted küll on, kuid neid ma ei saa veel jagada … Sama Grete ja Leaga.

Kui te nüüd tahate teada kas me oleme ärevil ka- siis ütlen ausalt- see kõik on juba läbi põetud ja järgi on jäänud vaid ootus. Üks suur-suur ootus. Enam ammu ei kahtle me oma otsuse õigsuses. Sellel nädalal anname kõik samal päeval lahkumisavaldused. Minu ja Lea omad teavad, et me minemas, kuid Gretel plahvatab pomm! Grete „pomm” on veel nii suure võimsusega, et ta suisa kardab seda. Nagu mäletate, ta töötab ka riigiasutuses. Sealses asutuses on tööl 75% pensionäre, kes ei liigu oma tööpostilt enne kui vist jalad ees.

Vot- järgmisel nädalal siis kuuletegi kuidas meil läks. Märtsi keskel on meil plaan veel üks trett Helsingis käia. Turismimessil oli Viikingil hea pakkumine – päevakruiis koos hommiku ja õhtusöögiga rootsi lauas 39€. Seda me siis nüüd kasutamegi ja naerame ikka Gretega kuidas me esimene kord tahtsime igat senti kokku hoida ja 9€-st sööki, no mis söök- burks ju! pidasime liiga kalliks, kuid siis käisime laevas näljastena 17€ letti ja ei teinud teist nägugi.

Nüüd oleme vähe targemad ja kogenenumad ...

ma arvan ...

vist ...

P.S. Tööohutuskaardid saime ka kätte!