ehk Kuidas ma omale uue pere sain ja sellest ka ilma jäin.
Nüüd, paar aastat hiljem, tuli see lause mulle meelde kui otsisin jälle igasuguseid asju soome kohta. Esitasingi siis oma küsimuse ja vastuseks sain … blogi: Perega soome.
Lugesin paar lugu suvalisest kohast ja siis alustasin lugemist päris algusest. Kohe esimeses postituses sattusin sõnale Googel - see tundus nii sümpaatne hellitusnimi, et tundsin veidike kadedustki, et mina ei olnud osanud seda välja mõelda.
Saatsin Gretele FB privasse sõnumi: Kuule, ma leidsin virtuaalmaailmast ühe blogi, kus kirjeldatakse oma otsust soome kolida ja ettevalmistusi selleks ja mille kõigega nad seal siis on kokku puutunud. Otsuse tegid 2010 detsembris, minek toimus 2011 jaanipäeva paiku. Ta läks oma mehe ja 2 lapsega aga kogemus on tõeline, lugemine on mõnus ja vahetu... Lugesin täna öösel nati siit ja sealt ja lõpuks otsustasin päris algusest pihta hakata - sest muidu jäi koguaeg midagi puudu... Loe ka! Niiii põnev!
Nii me siis lugesime, polnud aega enam ei tööd teha ega koduseid toimetusi toimetada. Igal võimalikul vabal hetkel jooksin jälle arvuti taha ja lugesin edasi. Unustasin söögi ja joogi (kohv oli igakord külm kui ta jälle meelde tuli või läksid kartulid pannil kõrbema) ja elasin Virxi pere tegemistele kaasa.
Mõne aja pärast uurisin kaugel Grete oma lugemisega on…
Rõõmustasime nendega koos esimese väljavalitud korteri saamise üle (olime ju igasuguseid kõlakaid kuulnud ja salajas loodame, et meil läheks ka see sama kergelt ja ikka ka see kõige esimene … väljavalitud koht).
Plaksutasime käsi kui naabrimutile tuule alla tegi – ise olen politsei … voh!
Kirusime seda panga värki ja jõulude ajal lisaväljamineku õudust. Milline kolgata tee, et asju jälle õigeks ajada. Meil oli päriselt kahju, et selline asi üldse juhtuda sai. Ka meis tekitas asjaolu, et võid lihtsalt jõuluvanale raha üle kanda hämmeldust. Samas veel ei ole me otsustanud lõplikult millist panka meile valida ja üleüldse milliste kriteeriumite alusel seda valikut teostada.
Järgmiseks meie arutelu teemaks sai kojusõit- kas tõesti peab laevapiletid juba nii varakult broneerima.
Siis tuli teemaks ajakirjandus … meil oli kahju, et pole seda artiklit lugenud ja internetis tuhnides sain teada, et selleteemaline artikkel on eemaldatud … Ja inimeste õelus!
Pole otsa ega äärt! Lõpuks diagnoosisime selle puhtaks kadeduseks …
Lohutuseks ütleks, et ära pane tähele … kuid, vaat meile poeks ka selline asi hinge ja teeks kurvaks. Lõpmata kurvaks ütleks kohe. Ja ikkagi: Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!
Kohtukeiss oli väga põnev lugeda ja tunnustasime asjaosaliste vaprust ja pealehakkamist. Samas leidsime ka, et oleme õigel teel, et üritame igasuguseid seaduseid selgeks lugeda.
Mis veel meil arutelu lahti võttis - kui pikalt te ikkagi sinna tegelikult jääte. Noooh? :D
Nii me arutasime nagu tõelised mutid ennemuiste, võõra pere tegemisi. Hangi või osta oma elu- ütleks ma, kui keegi peaks minu elu aruteluks võtma. Kuid Virge pere - see sai kui oma pereks! Janeli lasteaeda minek võttis hinge kinni ja pani südame muretsema. Asjata tean ma nüüd- emme laps, virk ja kraps! Karolini esimest koolipäeva võtsime siis kohe palju rahulikumalt – ja lapsele meeldiski seal nii väga, et oleks tahtnud sinna lausa ööseks jääda! No kas võib olla midagi toredamat kui lastel läheb hästi ja nad nii valutult on uude ühiskonda sulanud. Ja muidugi nüüd veel pere laienemine. Meil on siiralt hea meel teie üle! Ausalt!
Ühesõnaga, kogu minu jutu mõte on selline:
Aitäh, et olemas olete ja aitäh, et selle blogi kirjutasid. Meil oli sellest palju abi!
Kas saab midagi veel innustavamat olla!
Seda lugu pani kirjutama teadanne blogi sulgemisest. Aksepteerisin seda otsust kuigi südamest oli tuliselt kahju, et midagi nii toredat äkki otsa sai. . .
Nagu oleks oma perest ilma jäänud!
Päriselt!
Ja nüüd on seal siis uus teadaanne :
Vau, et üldsuse survele vastu tulles on blogi taas avatud.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Palavate tervitustega ja parimate soovidega tervele Teie perele.
Tupla ja Grete 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar