Lehevaatamisi

Kolmapäev, 17. juuli 2013

KODU KESET LINNA

ehk Jutud sellest kuidas ära eksisin ja loomekriisist ja muust...


Jälle pole kaks nädalat piuksugi...
Mis piuksu?
Plaksutan oma ripsmeid ja mõtlen mille ma küll maha olen maganud?
AAAA, Blogi!?
Jessas kuidas küll aeg lendab, ma ju alles kirjutasin!?
Päriselt ka juba 2 nädalat tagasi ???
Nii, et Kati näol sain siis nüüd  utsitaja...
Mul nii igav elu, polegi nagu millestki rääkida, juhtunud pole ka midagi...
Kuidas ei ole!? Räägi näiteks sellest kuidas sa käruga trepist alla kukkusid...
Oi jah...
Need kärud - noh, sellised suured, kuhu on paigutatud  voodipesud ja rätikud ja vetsupaberid ja prügikotid ja puhastusvahendid ja ja ühesõnaga kõik eluks vajalik, mida läheb toa koristuseks vaja, lisaks ripub seal küljes veel suur prügikott  kuhu saan tubadest tuleva prahi visata.  Noh, nagu filmides. Tulen mina selle killavooriga ja lähen ühest tiivast teise, vahepeal on trepikoda kus tuleb ukse juures manööverdada. Kuna uks käib raskelt ja avanes minu poole ning lahti ka ei seisa, siis Kati hoidis ust lahti, et ma saaksin kergema vaevaga läbi minna. Need rattad käivad ka kärul nii nagu jumal juhatab ja veerevad siis kui ise tahavad - võtsin mina trepimademelt hoogu, et üle ukseläve lükata kui ... tea kas mina ise vääratasin või oli see käru mis kaotas tasakaalu ülemiselt trepiastmelt, kui kõik see kupatus hakkas trepist alla kukkuma. Mingil hetkel käis peast mõte läbi, et see käru litsub mu vastu seina laiaks või kui ma peaksin ikkagi pikali kukkuma siis jään sinna alla, seal oli küll vaid kolm astet kuid 
siis trepp pöördub ja on pikk teekond fuajeesse välja...
See oli hetk kus kogu oma jõud ja osavus sai mängu pandud. Mina pidasin alt käru kinni ja mul õnnestus isegi jalgele püsti jääda ja Kati oli haaranud ülevalt kärust kinni ja meeletut jõudu kasutades sikutas seda enda poole. Ei saanud me ka oma jõuvarusi ohkimise või karjatuse peale raisata.
Igatahes ära päästsime. Kati näost lubivalge. Mina veel ütlesin – hea, et kondid terveks jäid! Mõned mahapudenenud asjad üles korjatud ja läkski elu edasi.
Õhtul, ütlen Katile, et tea, kas olen täna mingi vale liigutuse teinud, et selg valutab...
Vale liigutuse!? Aga käru!?
Ups, ma olin selle juba unustanud!
Igatahes manööverdan ma nüüd palju-palju ettevaatlikumalt ega`s alati pole Katit mind päästmas.
Ja eile, jälle manööverdades, seekord teisele poole liikudes kukkus käru pealt mopp alla. Mitte maha põrandale vaid trepist alla, vaatasin veel ülevalt seda kukkumise teekonda ja palvetasin, et see kellelegi pähe ei kukuks. Teekond siis viiendalt korruselt kolmandani...                
Ma pean veel ettevaatlikum olema! 
Millest veel rääkida? See minu nii-nimetatud loomekriis...
Ma ju pole rääkinud kus ma praegu elan...
Hetkel elan - noh ühikaks võib seda vist nimetada... tegelikult on hostel.
Toas 8 voodikohta mis on omavahel seinaga eraldatud kuid boxi ukseks on kardin. (Algul oli üks teine box, kuid ma vahetasin, sest see oli nii väike ja voodil lamades ei suuda ma arvutit klõbistada.) Nüüd olen nariga voodis ja voodi all on laud ja tool ja väike kapp. Saan vähemalt laua taga istuda. See on ikkagi vaid ajutine lahendus- noh ei pea a`la kuuse all olema. Uks käib koodiga lukus. Kuna seal toas(boxis) pole midagi teha - klaustrofoobia tuleb sedasi peale, siis ma viibin seal võimalikult vähe. Vabal ajal kas istun kuskil pargis (kui olen väsinud) või käin linnapeal jalutamas või sõidan suvaliselt ühistranspordiga.
See nari on ka selline.... metallist. Esimene kord kui sinna ronisin oli õudne! See voodi värises ja nagises ja üleüldse tundus nii kipakas. Nüüdseks tean, et ka sääsk-kaalulistel võbiseb ja väriseb voodi ...
Sellest ka see minu kriis... ma ju püüan kodus võimalikult vähe olla, polegi ju nagu kuskil olla. Ülejäänud aja magan lihtsalt maha. Loomulikult otsin ka aktiivselt püsivat elukohta. Tähtis on see, et oleks suurepärane ühistranspordi ühendus. Et saaks igal ajal liikuda- hommikul vara ja õhtul hilja. Nagu siin. Esialgu lepiksin ka mingi eraldi toaga. Grete ju plaanib ka ikkagi sügisel siia üle tulla ja koos Jooksututtavaga (kes hetkel figureerib Vantaal) saaksime koopereeruda. Nüüd saate isegi aru, et ma lihtsalt ei saa enam arvutile eriti pihta.
Räägin siis nüüd kohe selle ka ära kuidas ma suures linnas ära eksisin.
Tulen mina hommikul rauapoe töölt, käisin kodus söömas ja pesemas ja sõidan hotelli tööle. Mingi hetk vaatan, et tramm sõidab valesti. Püüan end maha rahustada, et küllap olen segaduses, eelmisel õhtul sai ju sihitult ringi sõidetud. 
Tramm on äkki Kamppis- seal kus ta üldse olla ei tohiks! Siis teadustas trammijuht, et seoses remonttöödega on
trammiliiklus ümber suunatud. 
Kobisin maha, et ok, siit ei ole ka pikk maa jalgsi minna. Esimene kord läksin Katiga koos, küll ma kohale jõuan... 
hakkan minema. Teekond tuleb tuttav ette ja siis ühel hetkel seisan ma ristmikul ja saan aru, et kõik on nii võõras ja tundmatu. Lähen natuke tagasi ja püüan teisele poole minna- jälle täiesti võõras koht. Juba kahetsesin, et linnakaardi olin käekotist välja visanud... jälle tagasi ja uuele katsele ... ühesõnaga ma enam ei teadnud kus ma asun. Vaatan siiapoole ja vaatan sinnapoole- kõik on võõras... no täiesti võõras. 
Äkki ei tulnud mul hotelli tänava nimi ka meelde. Nii ma seal 
siis seisin – üksi suures võõras linnas ja totaalselt eksinud! Kellele siis veel helistada kui ikka Katile! Ma olen eksinud! Kirjeldan mida ma näen ja siis ta ütleb, et keera paremale ja sealt poe eest mööda kolme kivini ja sealt vasakule ja oledki õigel tänaval! Ja nii oligi! Uskumatu! Ja saingi jälle päästetud! Muidugi jäin veel tööle natuke hiljaks kuid vabandasin, et liiklus ümber tõstetud ja lisaks eksisin ära kah! Mul ju pole ei telekat ega raadiot kust vaadata - kuulata tähtsamaid teateid.
Katil on ikka käed-jalad minuga tööd täis! 
Ise ta tõmbas minunimelise nuhtluse endale kaela ;)
Nii, millest veel rääkida? Äkki sellest kuidas meid naabriplikaga kaks korda bussist välja visati?!
Oli vaba päev ja palav päev ja tahtsime ujuma minna. Korra me naabriplikaga juba käisime ja seekord otsustasime uuesti minna. Ujumas käidud ja tagasi tulles lobisesime ja jäime
bussipeatusesse seisma. Buss tuli, istusime peale ja räägime ikka juttu edasi. Kaks peatust sõidetud ütleb bussijuht, et kas jäätegi siia istuma või?! Minge välja- lõpppeatus!
Jesper- me sõitsime valele poole! 
Kuskil 10 min pärast saime bussi tagasi.
Nüüd paar nädalat hiljem jälle mõlemil vaba päev. Otsustasime, et lähme vaatame mis Linnanmäki`l on ja reedeti on kella 16-st Kansallismuseom`is vaba sissepääs. Ma tahtsin teada kas seal on Valamo mungakloostri aarded mis venelaste käest ära päästeti ja millised nad siis ikkagi on. Kas aare on ikka aare või omavad nad lihtsalt muud väärtust. Ma olen seal kloostrivaremetes käinud ja giidi jutust sain aru, et nad nutavad neid aardeid ikka täiega taga. Nad oleks võinud siis ikka kloostrigi säilitada... kuigi peale Nõukogude Liidu lagunemist olevat klooster taastatud.
Käisime veel hotellist läbi ja siis asusimegi Linnanmäki poole teele, et Opera peatuses istume ringi ja mida tegi buss!? Sõitis
ilusti sinnapoole ja kui olime jälle kahekesi bussi jäänud teatas bussijuht, et kobige välja, jalgsi jõuate kiiremini kui temaga tiirutada. 
Nägite! 
Jälle visati meid bussist välja! On see siis normaalne!???
Linnanmäkil tegin mõned pildid ja nende vaateratas sai 62 aastaseks. Selleks puhuks oli laupäeval tasuta sõit välja kuulutatud. No kuulge, mina küll niiiii
vanale ilmarattale ronida ei julge! Ja tasuta sain hoopis kliendikaardi. Ikka võtsin, et õde tuleb taanimaalt külla ja võtab oma lapselapse ka eestist kaasa.
Järgmine aasta oskab ka äkki minu Präänik sellest rõõmu tunda. Siis läheb ju see asja ette! Pealegi kui antakse, siis tuleb ju vastu võtta! Onju? ... aga ostsin
Meremaailma poest Präänikule kalapoeg Nemoga hambaharja. Loksub teine seal sinise olluse sees...
Kuid muuseumi ajaks olid jalad juba
väsinud ja ei viitsinudki enam kuskile minna. Muudkui kõnni mäest üles ja alla. Ma ju ikkagi lausmaa inimene .... Järgmine reede uus katse.... vist.

Tuletan veelkord meelde, et pildil klikates lähevad nad suuremaks.
Kui juba heietamiseks läks siis räägin veel ühe loo. Oma täditütrest.
Kui ära sõitsin, siis lubasin Lottale, et kui eestisse tulen siis võtan ühendust. Noh, ei võtnud kui esimene kord käisin. Helistasin talle nüüd kui poja sünnal käisin.
Tere tere – ta maal. Kahju, et ei näe. Ta tunneb minust puudust jne. Siis rääkis ta loo:
Istub tema ja mõtles minu peale, et kõik on kaugele ära kolinud ja tema üksi jäänud. Tuleb ta mees ja küsib, et mis mõtled...
Tupla kutsus mind kuuks ajaks soome tööle. Ta ei tea kas saab minna ja kuidas nad siis hakkama saavad.(Tal ju 4 aastane poiss peres kasvamas.)
Mees hakkas rääkima pereväärtustest ja et nii ikka ei saa, et ta kuuks ajaks ära läheb jne. Lotta oli seda kõike rahulikult kuulanud. Lõpuks mees küsib, et mis tööle? Haljastusse? Palju siis palka ka lubati? Lotta vastab, et 2tuhat €... nädalas.
Muidugi mine, ära kohe üldse muretse, küll me hakkama saame!
Loo moraal siis selline - kui rahanumbrid silme ees, siis unustatakse pereväärtused kus seda ja teist!
Karmid naljad- eksole!?
Mis mul veel rääkimata? Räägiks siis teile kohe paljast venelasest kah?
Olen mina tööl, tööde nimekiri silme ees ja osadele toanumbritele taha L täht kirjutatud, et on juba välja läinud ja neis võib juba kohe koristama hakata. Muidu on välja kirjutamine kell 11.
Lähen siis mina pahaaimamatult oma killavooriga selle ukse taha. Kuna ma teadsin, et tuba on tühi siis ei hakanud koputama ka. Avan ukse ja näen prouat paljalt voodil istumas. Jessake! Mul käis ikka uks pauguga kinni, ise veel hõikan Sorry- Sorry! Kati oli ligiduses ja tuleb lähemale, et mis juhtus. Siis ta nägi ise ka mis juhtus - proua avas ukse. Lina oli nüüd ikka ette tõmmatud. Hakkab rääkima, et nad on otsustanud siia veel üheks päevaks jääda. Vahetage pesud ära! Ütlen, et receptionis tuleb seda vormistada. Tema, et ta maksab... kuna ta rääkis inglise-vene segu, siis küsisin kas ta räägib vene keelt. Noh, korraks tunnistas meid ja läksimegi siis vene keelele üle. Tahtis ikka pesu vahetamist kuid maksmisest polnud enam juttugi! Noh, ega me seda tahtnudki, sest mõte toas äkki ka paljast meest kohata, ei olnud sugugi ahvatlev. Nii, et käskisime tal tellida toakoristuse. Nüüd oli ta juba nõus ise oma pesu vahetama. Andku me aga talle puhas pesu kätte. Vot, ei andnud!
Naistest räägitud, kas räägime meestest ka?
Uh! Kohe ei teagi kuidas alustada...
Siin soomes elab ikka väga palju.... misasju? Lagritsapoisse! Oi, neid ei ole ju enam lagritsa peal ka mitte, mingid õiguslased ju käskisid ära koristada. Noh, teate küll kellest ma räägin, neid ei või ju õige nimega nimetada. Ühesõnaga, alailma tuleb mõni mulle Moi ütlema. Mina, kui viisakas inimene ütlen ikka moi vastu kuid panen kiiresti silmad kinni, et kui need uuesti avan, siis teda enam pole. Mida nad must tahavad!? Ise veel noored mehed! Et mutt ta kostile võtaks vää? Prrrr...
Noh, kõigele lisaks ujus mulle nüüd üks filipiinlane ka külje alla. Igakord kui trehvame siis ta lehvitab. Temale aga minu ”silmad kinni” taktika ei mõju! Õudne!
Noh ja prantslane kah veel... Milline rahvuste paabel! Tema küll ei kimbutanud mind tänaval vaid hotellis. Seal toimus mingi konverents või koolitus, ma ka täpselt ei tea. Ühesõnaga nad olid meie hotelli paigutatud. See sai just enne Juhannuspäiva läbi, üks oli toast välja läinud ja teine veel sinna paariks päevaks jäänud. Ühesõnaga läksin selle väljaläinu koikut ja tuba koristama. Tema oli toas, istus laua taga arvuti ees. Küsin kas võin koristama tulla. Muidugi, tule tule! Küsin veel, et kumb voodi vaba, sest mõlemil olid asjad peal. Näitab siis milline tema voodi ja korjab teiselt voodilt asjad, et ma saaks selle ära teha. Teen siis voodit ja tema küsib kas ma temaga dringile tuleksin. – Vastan, et ma ei joo!
Aga õhtul jalutama, teil on ju siin täna suur püha. -- Ma pole soomlane!
Korraks, vaid korraks välgatas ta silmist selline pilk mida mina tõlgendasin kui ”vaene slomaalane” – see rikkus kõik ära!
Aga linna vaatama? -- Ma andsin allkirja, et külastajatega kohtumas ei käi!
Pakkus veel mulle oma taarat...
Issake küll!
Grete ütles, et ma olen ikka eriline pipar, teisel äkki veinimõisad ja puha...
No mis mul sellest veinist!? Ma ju ei joo ! Ise ütlesin...
Aga eile jäeti mulle kiri tuppa!
Teil on tore hotell jne ja nad väga vabandavad, et jätsid toa halba seisukorda. Päev läks kohe rõõmsamaks!
Lõpetuseks räägiks lühidalt sellest ka, et töökaaslane käis mul külas.
Pidin sadamasse vastu minema, kuna ma just hommikul tulin rauapoest siis käisin veel kodus pesemas ja alles siis läksin talle sadamasse vastu. Trammiteed kohendati ja tramm muudkui seisis ja seisis - helistan, telefon tal levist väljas. 
Ühesõnaga jäin hiljaks. Õnneks ta ikka ootas mind.
Käisime Ikeas, sõitsime selle tasuta bussiga Vantaasse kohale. Nii suur pood! Sisse saad kuid välja enam ei saa! Lõpuks pidin ikka juhatust küsima. Tagasi tulime Idakeskuse kaudu. Muuseas, kas te teate, et Idakeskuses pandi paar nädalat tagasi Soome esimene kõnelev Otto sularaha automaat. Vot, ei ole veel seda ilmaimet näinud. Mõtle kui teatab üle kogu Itisekeskuse, sinu saldo on NULL ! Äkki ta mitte ei kõnele vaid naerab kah!
Sealt sõitsime metrooga raudteejaama kus põikasime veel sinna odavasse kommipoodi. Käisime veel rõivakauplustes ja 1€ poes ja minu juures.
Ta küll ei julenud mu tagasihoidlikku elamist kommenteerida. Laenasin veel naabriplikalt tooli. Sai temagi mu voodi all istuda. Tahtsin veel siia-sinna minna, kuid ei jõudnud - päev sai nii kiiresti otsa – lõpuks saatsin ta sadamasse ja oligi mul see kõige esimene külaline käinud.
Ausalt, nüüd ma olen küll kõik ära rääkinud...

Virtuaalsete kohtumisteni! 
Veel mõned linnapildid...







2 kommentaari:

  1. https://www.vvo.fi/uuteenkotiin/vuokraasunnot/vapaatasunnot/default.aspx
    Kui kolme peale otsite, siis saaks sealt päris normaalse hinnaga korteri, oleneb piirkonnast muidugi. Plussiks on see, et nad soovivad tagatiseks vaid 250 eurot, mis on 2 kuu yyriga vorreldes olematu summa. Paljudes kohtades on ka vesi ja internet yyrihinna sees.

    VastaKustuta
  2. Pipi. Hästi kirjutad! Tekst ja kirjeldus on sul kaasahaarav :)

    VastaKustuta