MUTT HELSINKIS

ehk  Siia mina jään - nui neljaks!

Kuule, sa pole kaks nädalat midagi kirjutanud!

Juba 2 nädalat?

Mh, äkki mul on loomekriis? Millise loome? Kõik ju elust enesest...

Ok-ok! Alustan algusest, või õigemini sealt kus poolelei jäi...

Kõigepealt see kõige esimene kohtumine Katiga:

Ta tuli mu ööbimiskohta ja helistas: viska midagi selga ja tule välja!

Rabasin jaki ja tormasin välja...

Ma arvan, et ta teadis kohe kes mina olen, kuid mina, kahtlustav mutt, küsisin üle : Kati?

Kallistasime, jalutasime ja rääkisime ja rääkisime... leppisime ka järgmiseks päevaks kohtumispaiga ja kellaaja, et tööandja juurde minna.

Järgmine päev sai tööleping tehtud. Elamine on ka tööandja poolt. Ka oma töökaaslastega tutvusin. Mind tuldi kallistama ja öeldi: 
Tere tulemast meie sekka ...

Aww, klomp tuli kurku...

Ja siis tuli välja, et nad on kõik õpetajad ja mitme kõrgharidusega. Tunne oli äkki selline, et tea, kas mõni õpetaja kodumaale ka jäi!?

Sain ka kohe töötegemist proovida. No ei tundunud midagi hirmsat. Lõpuks ütlesin ka, et olen valmis järgmine päev iseseisvalt tegema- keegi ei pea minu kätt hoidma...

Saadaval oli ka rauapoe koristus 4xnädalas hommikuti kella 6 - 9.15ni. Kati - hea hing ütles, et kui Tupla tuleb, siis tema teeb. Nii nad siis olidki mind pikisilmi oodanud, sest tuli välja, et see on nii hirmus koht, et keegi seda teha ei taha. Kolmapäeval sain seal kokku sellega, kes rõõmustas, et lõpuks ometi võtab keegi selle objekti üle. Suur kauplus – riiulivahed mopiga läbi joosta, töökohad/kontorid korda- prügi, tolmuimejaga vaibad jne ja lõpuks masinaga saal ja riiulivahed üle käia. Ja garderoob, mis ei asu üldse seal. No nii, panime siis kahekesi, lõpuks masindamine... see on selline kus peal istuda – suuremat ja vanemat tüüpi, ja masin ise käib koristusruumis. Kas teate millised on koristusruumi uksed? Jah, sellised pisikesed nagu kapiuksed ja nüüd kujutage sinna ette veel paar meetrit koridori kus ühel pool tualeti uks ja teisel pool mingi ... elektrikapp või midagi sellist. See masin mahub täpselt sinna, kuid endale seal enam ruumi pole. Igatahes selleks, et sealt õigetpidi välja sõita on vaja ta enne tagurpidi sisse ajada. See jalg mis masinal taga on maksab hirmsat hinda ja vastu uksepiite teda sodiks sõita on keelatud. Nökerdasin masinaga sõita ja siis oligi kell niikaugel, et tööaeg läbi. Masin aeti sisse ja koristuskäru jäeti ukse ette. Järgmine päev teen juba iseseisvalt. Kolmapäeval oli mul hotellist vaba päev ja sain jalgu puhata. Väike hirm oli ikka nahavahel. Saabuski minu iseseisev päev...

Leidsin ikka õige ukse üles, tegin eluga, töökohad on ju erinevates kohtades, loen üle mitu tehtud ja no ei leia seda ühte kohta üles- juba uskusin, et lugemisega läks midagi sassi. Kui hakkasin tolmuimejaga tõmbama, siis ma ta üles leidsin- tunne oli selline nagu oleks lotoga peavõidu saanud!

Vaatan kella- kuskil tund poolteist vaja masindamiseks jätta- olen graafikus... oligi aeg masindama hakata. Sõitsin uhkelt välja. Lasen tallad ja jalad maha ja hakkan tööd tegema, riiulivahes keerates näen äkki, et must vesi masina all. Keerutan seal istmel nii ja naa ja ei saa aru kust see tuleb. Tõstan talda- ikka voolab edasi, tõstan jalga ja tagurdan, et vaja ju kokku korjata see vesi nüüd sealt maast – nagu tõmbab ja samas voolab juurde. Vajutan igasuguseid arusaamatuid nuppe- mõtlesin, et äkki tuleb vett liiga palju peale – igatahes vererõhk oli küll vist laes! Midagi ei muutu! Vajutan jälle igasuguseid nuppe ja siis ei teinud masin enam mingit häält. Appi! Ohkasin ja mõtlesin, et millise mehe juurde ma pean minema, et sorri – keerasin te kalli masina tuksi...Lülitasin masina võtmest kinni. Ronisin masinalt maha ja mis ma näen.... see voolik kust must vesi välja lastakse oli oma kinnituskohast lahti tulnud ja vastu põrandat pudenedes ka korgi pealt lahti löönud. Panin kõik omale kohale ja ronisin uuesti masina selga. Sättisin kõik nii nagu tööd alustades ja masin hakkaski tööle. Uuh! Tänasin õnne, et ikka abi ei pidanud paluma ja sain kõik vee maast jälle kätte ja kihutasin mööda riiulivahesi ringi.

Tunne oli selline, et kui ma sellega sain hakkama, siis nüüd pole enam midagi millega ma hakkama ei saaks. Kõigest jamast hoolimata püsisin graafikus. Küll ma olin enda üle uhke!

Tormasin koju- pesema, vahetasin riided, sõin nati ja 11neks hotelli tööle. Teen ja teen ja saan aru, et voodite tegemine võtab kauem aega kui lihtsalt koristamine ja põrandate pesemine. Tuletasin igasuguseid õpetussõnu meelde mida mulle oli lahkelt jagatud. Püüdsin neid järgida ja ühel hetkel oli tunne, et minu soovidest hoolimata käivad minu käed nagu aegluubis... Pärast Kati ütleski, et see tuleb vedeliku puudusest...

Hädaldasin ka, et ma ei ole veel nii osav kui tahaks, kuid mulle öeldi, et sul ju alles kolmas päev- no mida sa tahad... no kui nii võtta siis jah.

Ja mis veel: kui mind algul hirmutati, et hotellitöö on raske ja kiire-kiire, et ühed pole veel välja kolinud kui teised sisse tahavad, siis nii hull see asi ka pole. Kui tuba valmis, siis annan piipariga märku, et see tuba on valmis. Keegi ei käi piitsaga, et kiire-kiire! Ma pole veel piisavalt kiire. Ja tekkide kotti ajamine- naeran, et see ju puhas võimlemine- käed üles ja raputan ja nii palju kordi. Hommikul jooksen mopiga- igatahes sedasi olen varsti väga peenike mutt.

Nüüd olen seal rauapoes juba 2 nädalat käinud ja võin öelda, et ma olen väga rahul, et see mul on. Täiesti jõukohane. Me võisime seda Karumetsamustika tööd kiruda kuid selliseid väärt oskuseid poleks me ilmselt mujal saanud omandada! Jutt siis suurtest pindadest. Ja kontoritest ja kõigest taolisest.

Rahul olen ka sellepärast, et see pood on kindel ots. Hotellis ei ole igapäev tööd ja ka ajaliselt mitte piisavalt. Nüüd saan järgmisest nädalast veel kaks kindlat objekti juurde. Need on õhtuti 2x nädalas. Jälle ju OK- on ju! Ja see kõik tänu Katile- nagu haldjast ristiema olen saanud! Ma tean küll, et mõned ütlevad, et sõnud sedasi ära, kuid mina pooldan, et head asjad tuleb välja öelda ja pahad asjad võid ütlemata jätta. VOT!

Muuseas, ma käisin pühapäeval Gretel ja Leal Espos külas!

Gretele lugesin sõnad peale, et ta peab mulle kindlasti bussipeatusesse vastu tulema. Bussis istusin kohe esimesse pinki ja Espoos sõites ma äkki märkasingi Gretet. Ma kohe ei tea, mis ma seal bussis äkki tegin... kargasin püsti ja vajutasin nuppu ja hüppasin esiukse juurde ja vaene bussijuht pidi pidurdama ja tegi ka esiukse lahti ja midagi ta isegi nagu ütles, ausalt mind isegi ei huvitanud mis ta pomises, kuid kui juba uksest väljas olin siis tuli meelde, et esiuksest minnakse sisse – mitte välja... rõõm oli igatahes tohutu!

Nad elavad nii ilusas kohas. Lea veel magas, ta on hästi sotsialiseerunud ja käis jaanipäeval. Me siis olime tasakesi kuni noorel daamil uni otsa sai. Jällenägemisrõõm! Tuletasime omi ühiseid seiku meelde kuidas Helsingis ”ilma” tegime ja rõõmustasime, et tegelikult on meil ju ikkagi kõik hästi läinud. Küsisin ka Lealt kaugel tema oma kirjatükiga on. Ta oli oma teose ära kustutanud- temal nii igav elu... Ise veel käis Juhhannuspäival !

No mis sellisega teha? 
Kes lootis temast midagi täpsemat kuulda – siis...

Aga homme sõidan korraks supsti Tallinnasse! Mu pisipoja saab homme 24 aastaseks! Ma ju lihtsalt pean minema! Teisipäeva õhtul tagasi... saan jälle oma kallikesi kallistada! Vot just see on see mida ma alati tahtsin, et saaksin korraks ära käia, kui tahtmine tuleb. 
Gretegi tahab seda, tema plaanib septembris siia üle tulla.

Tänaseks aitab kirjutamisest – mul on ju loomekriis.

Sellest kriisist räägin teinekord miks see mul on ...

Aitähh, et Te kõik olemas olete!