Lehevaatamisi

laupäev, 14. september 2013

TÖÖ J.A. TÖÖ vol.2


ehk Elu läheb edasi ...

Mõtetes mõlgub mopid üleüldse maha salata... lõpuks löön käega... tuleb mis tuleb...
Vaatan kodus, et koridoris tavaline elu. Pesutuppa ka ei julge niisama minna.
Haaran toast mõned asjad, mida ka vaja pesta (segan jälgi ju :) ja lähen jalgade nõtkudes pesutuppa. Avan ukse ja ... ja ei olegi seal maailmalõppu!
Minu mopid korvi tõstetud ja kellegi teise pesu masinas pesemas. Ahmisin uskumatusest õhku ja ei suutnud kuidagi uskuda, et see asi nii lihtsalt lahenes. 
Järgmine päev lähen kööki, et külmkapist piima võtta ja näen köögi põrandat lainetamas. Minus ärkas äratundmisrõõm. Keegi oli nõudepesumasinaga sama jama tekitanud, ainult, et pesumasin ei andnud ei vett ega vahtu välja...
Nii ma siis kahlasin seal pahkluudeni vees ja hoidsin laudadest kinni, et libeda veega mitte selili prantsatada. Tööl naabriplika küsis, kas ma nägin, et keegi loll oli nõudepesumasinasse  nõudepesuvahendit pannud, naersin ja rääkisin oma eelmise päeva äpardusest... nalja kui palju!
Sellega on nüüd siis see teema lõpetatud.
Korra käis peast läbi, et oleks pidanud teile jutuvõistluse korraldama, et originaalsemad lahendused  saavad auhinna :D (ärge küsige mis see oleks olnud)
Siis poleks Teil ehk olnud igav oodata minu „ellu ärkamist“
Ah jaa! Lõpetaks nüüd selle venelaste teema ka ära...
Kui hakkavad liikuma kõlakad, et Helsinkis saab vabalt vene keelega hakkama- isegi toakoristajad räägivad, siis nüüd te teate- selles olen mina süüdi....
Töömaraton sai läbi. See oli üks ütlemata huvitav aeg. 
Minu elu hullemad 25 päeva!
Tõeline Kolgata Tee! Mitte miski ei läinud nii nagu plaanitud...
Ma räägin sellest kõigest, natukese kaupa, sest ma otsustasin Kati nõu kuulda võtta.
Ma ei pea korraga kõik ära rääkima, siis on jälle aega iga nädal midagi postitada. Natukene.
Annan nati aimu oma juhtumistest (uskuge mind, väsinud inimene on tõeliselt hull inimene), millegipärast hakkavad mälestused juba tuhmuma, et päris ära ei unustaks siis annan märksõnad:
2x olin infarkti äärel,
2x tööluus, (Ema! Ära nüüd ehmata, kõik on korras! Minu 80aastane ema loeb ju ka seda blogi)
2x totaalne hilinemine, regulaarsest hiljaksjäämisest rääkimata, 
2x oli tunne, et kohe kukun surnult maha,
Võtmete kaotamine
Varguses süüdistamine
Äärepealt oleks pidanud veetma öö tänaval,
Türklase ajasime ka hulluks, pani põgenema tuimade eestlaste eest ja muud põnevad persoonid mu teel.
Kõigele lisaks tahtis taevataat mu ära uputada...
ja vandusin keset tänavat eesti ja soome keeli ise märkamata, et mul suur kuulajaskond ja kõik ei tule kohe meeldegi...
ah jaa! Ja „karunahka“ jagasin kah veel !
Ja valetasin oma tööandjale, nii, et silm ka ei pilkunud... jne
Takkajärgi hea naerda, kui randmepõletikust ja verevalumitest jalgadel mitte rääkida. Kõige selle jama juures oli 3 inimest kes mind toetasid ja turgutasid ja innustasid mind nagu oskasid. Kõige suurema töö tegi muidugi Kati, naabriplika innustas- sul on see raha juba koos, mõned päevad veel, siis saad puhata ja Grete- tema küll telefoni teel, sest arvutisse ma enam ei jõudnud ja 2x käisin tal ka Espoos külas, kust tulin jälle "väge täis" tagasi, kahjuks seda bravuuri ei jätkunud kauaks ...
Pealegi on nüüd tabanud mind veel Pavlovi refleks: nii kui voodit näen, nii magada tahan!
Ühesõnaga, kui räägitakse, et inimesed ei muutu, siis ärge uskuge!
Mina teen Soomes kõike seda mida ma Eestis iialgi ei teinud ... 
Inimesed muutuvad ja veel kuidas! Kahjuks mitte alati paremuse poole...


Järgmise nädalani! 

2 kommentaari:

  1. Rõõm näha, et oled taas ellu ärganud. :D Kuigi sellest lühidast ja löövast nimekirjast võib järeldada, et sa oled väga-väga-vägagi elu olnud kogu selle aja, lihtsalt interneedusest suure kaarega mööda käinud (või noh kujutan ette, et enne nimetet needuseni jõudmist kukkusid lihtsalt "surnult" voodisse). ma olen tegelikult väga rõõmus ka selle üle, et see üks hullumeelne periood ehk on nüüd lõplikult möödas... Ega's ei saa end tööga päris ära ka tappa (ja siis nad räägivad et Soomes on tööpuudus????).
    Üldiselt list annab aimu, et ma hakkab nüüd jälle igapäevaselt su blogilinki klikkima - sellisel puhul pole mu kannatlikkus väga kiita.
    Mis puutub asjadesse, mida inimesed Eestis ei tee ja siin on tegema hakanud - ma võiks ka päris pika nimekirja siin paari inimese kohta kokku saada. Ise viitsime ka ikka veel aeg-ajalt imestada. :D :D :D
    Jõudu ja edu ja jätkuvat positiivsust!!! Sulle kaasa elades ja põnevusest küüsi närides annyke. :)

    VastaKustuta
  2. Ma ju ütlesin, et ära ennast tööga ära tapa, ootan huviga uusi postitusi. Ah jaa, kui midagi ette ei tule, siis ehk kohtume Helsingis 26.okt., kui sa ikka veel elus oled.

    VastaKustuta