Lehevaatamisi

Teisipäev, 29. jaanuar 2013

"LIHTSA ELU" JÄLGEDES…

ehk kuidas Tupla mul närvid seest sõi ja pea halliks ajas.

Kui Tupla teatas, et oma talvepuhkuse veedab ta Muhumaal Amanda juures olin ma tükk aega keeletu. Mitte sellepärast, et Tupla sinna läheb - vaid, et Amanda oma elu peapeale pööras. Tal oli ju ometigi suurepärane töö suurepärase palgaga ja tema… mulle tundub see nii uskumatuna, kuid ega me inimese sisse näe. Tõsi on ka see, et ta oli ju kogu aeg tööga hõivatud. Mis sai viimaseks piisaks kannatuste karikas ei oska mina arvata. Ega ma peagi. Me oleme küll nende pikkade aastate jooksul tuttavaks saanud, kuid sellega on ka asi piirdunud. Amanda, alati ilus ja uhke proua - ja nüüd tegeleb ta loomakasvatusega!?
… ikka võtab sõnatuks küll.
Enne minekut Tupla teatas, et ta peab hakkama seal loomade eest hoolitsema, sest Amanda läheb kursustele. Olin kui puuga pähe saanud … see nüüd mingi nali või, Tupla peab 60 veise eest hoolitsema? (pärast tuli välja et neid oli hoopis 17- kuid olgem ausad, sedagi on ju palju!) Pluss kanad ja pardid ja küülikud… see ei saa ju tõsi olla. Tal pole ju mingit kogemust! Taimed jah- kuid loomapidamine! Tuli meelde ka aegade hämarusest Tupla jutustus sellest, kuidas ta ämm sundis teda lehma lüpsma ja ta selle isegi kuigivõrd selgeks sai ja ükskord siis pidi ta omapäi lüpsiga tegelema. Lehm olla sügavalt sisse hinganud sel ajal kui tema udarat näppis ning silmanurgast nähes, et piimaandja kere talle liiga kiiresti ligineb oli pingikeselt püsti karanud ja ukse poole tormanud. Laudauksel seisis ämm vastas - käed laiali : Ku-hhu nüüd!? 
Lüpsma ta küll ei pea, kuid heina ette viia 17-nele veisele! Ta ju kardab neid. OK, traktoril tunneb ta end ilmselt kaitstuna, kui sellega toimetab. Tema - linnalaps! Et ta mingi suvalise sõiduriista (Belarus?) juhtimisega hakkama saab, ma ei kahelnud. Näis mis edasi saab, hakkasin huviga ta pajatusi ootama, seda enam, et ta ütles, et võtab arvuti kaasa.
Ootasin esmaspäeva ja teisipäeva ja kolmapäeval ei pidanud mu närvid enam vastu ja siis kirjutasin ise:


Tegelikult ma mõtlesin ikka siiralt kuidas mul küll õnnestuks kõik jätta ja talle appi tormata…


Jessake, mul pidi hing kinni jääma, kui ta looduslikust valikust jahuma hakkas. Asi peab ikka väga karm olema. Mõtlesin juba tõsiselt, et mul tervisepäevad kasutamata, aga kuhu nimelt sõita? Tupla, vapper mutt, lihtsalt üritab head nägu teha…
kuidas tal küll tuju tõsta…:)



Selline valu pitsitas südant- tal peab vist väga raske olema kui juba uhkuse mängu toonud! Tal on vist kohutav koduigatsus…
Nati optimismi süsti talle vaja!



Ups, läksin vist veidi liiale selle optimismiga... 
Tundub, et ta siiski evaja mu abi. Ah, nii paks lumi koguni!? 
Vahi mutti! Ikka särtsu täis! 
No ta jõuab täna õhtul koju, siis ehk kuuleb hädaldamist ka nt.haiged kondid jne Pealegi selle telefoniga on ju päris jama kirjutada.


Kõik või? Polegi haige? Kuhu küll jäid valutavad ihuliikmed? Polegi!?
No tore , et ta elusalt ja tervelt tagasi.




Assa! Hakkab pihta! Mul ei ole ilmselt valikuvõimalusi...
nagu aru juba saite ilmusid me lood nihkes, siia-maani on 3-4 lugu valmis olnud, et oleks ikka iga nädal midagi üles panna, ka siis kui meil  pole aega olnud kirjutada.
Oleme ju ikkagi vanaemad ja käime täiskohaga tööl, lastega tahaks ka võimalikult palju veel enne äraminekut koos olla – nii seda aega kipubki kõige jaoks nappima.
Nii palju on ju  teha, veel vaja ju tööohutuskoolitusel käia ja oma koolitunnistused - diplomid – muud tunnistused apostillida ja loomulikult ka tööraamat. Kuid selle saame kätte alles siis kui töölt lahti. Karistusregistrist äkki ka tõend võtta, et oleme seadusekuulekad olnud – see ka apostillida ja vaja veel korralik CV koostada ja uurida haigekassast kas nad hoolitseks meie eest kuni seal tervisekaitse saame. Või teha koguni kindlustus? Ja ja korra veel soomes käia, muule lisaks kõnekaardid osta... jne jne
Äkki on hoopis soomes rohkem kirjutamiseks aega....
Igatahes ...
Tupla mustandit lugedes ei jõudnud ära imestada, kuidas üks inimene iga asja seikluseks jutustab ning see oli ka ühtlasi ajendiks nimelt selleks kirjatükiks.


Ilusat elu Teile kõgile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar