MÄRGID MEIE ÜMBER...

ehk Kuidas me lahkumisavaldused esitasime

TUPLA lugu:
Nii kui reede hommikul silmad lahti lõin, nii ma mõtlesin sellele, et täna annan lahkumisavalduse. Selline pidulik ja mõnus tunne. Ja siis korraga tundsin, et mul hammas valutab. Ei lastagi päeva nautida! Kaduski äkitselt see päevakangelase tunne. Panin igaks juhuks valuvaigisti ja kummelitee kotti ning mõtlesin, et oli siis nüüd seda vaja. Kindlasti on see märk, et ära nüüd põnnama löö – hambaarstile minekuks peab ju rahakott puuga seljas olema ja seda raha ma alles hakkan teenima.

Tööle jõudes oli õnneks hambavalu imeväel kadunud.

Tööl oli ju mul avaldus eelnevalt valmis tehtud. Panin ta PDF-i ja digistasin ta. Siis oli vaja ta saata ametisiseseid kanaleid mööda bossile. Arvuti jooksis kokku! Seda pole küll ei tea mis ajast juhtunud. Restartimine võttis millegipärast omajagu aega.  Hakkasin siis uuesti pihta ja siis blokkis arvutisüsteem mu totaalselt ära! Ma ei saanud ühestki arvutist enam süsteemi sisse! Alles tunni ajapärast läks blokeering lukust lahti ning sain jälle sisse logida. Boss ütles, et see on märk! Sa ei tohi ära minna - äkki mõtlen ikka ringi, et äkki ikka jään vähemalt sügiseni... nad ei leia kedagi asutusesiseselt ja väljast ei lubatud võtta ...  

Igatahes sai lõpuks avaldus saadetud ja antud kõigele ametlik käik .

Siis ma mõtlesingi tõsiselt märkide peale - sest mulle väideti, et see on märguanne, et ma ei tohi ära minna. Ma mõtlesin ja mõtlesin, mitte sellest kas minna või mitte, vaid kas tõesti võib igat märki nii lugeda nagu keegi heaks arvab ja jõudsin hoopis järeldusele, et äkki see ei ole mitte märk selleks, et paigale jääksin, vaid hoopis selleks, et kui ma oma elu juhtimist enda kätte ei võta siis jäängi vaid riiki teenima mittemillegi eest. Märk sellest, et head muutused tulemas! Ma olen väga rahul, et selle ikkagi ära tegin "märkidest" hoolimata. Mulle tuli päeva lõpuks meil, et 31. märts pean ma oma varustuse ja muu taolise üle andma sellele ja sellele. 1-sest aprillist olen prii! Ongi kõik! - 20 aastat avalikku teenistust ja mul pole isegi kahju, vaid südames on rahu. Öösel magasin üle aastate nagu kott. Ei valvanudki öö läbi kella. Süda vist nii rahul õige otsuse üle.

GRETE lugu:
Läksin avalduse pärast varem tööle, et see korralikult ära vormistada, savesin ta oma dokumentidesse ning jäin ootama tööpäeva algust, siis digiallkirjastasin ära ning printisin veel ühe eksemplari paberkandjal välja, läksingi siis selle paberiga bossi juurde. Õnneks ta ei olnud üksi. Kusjuures, hommikul palusin endale ingleid appi, et nad siluksid ja kaitseksid ja pehmendaksid mu teed ja veel mõtlesin, et oleks väga kena kui boss poleks üksi oma kabinetis ning mõtlesin tol momendil ühele töökaaslasele. Ühesõnaga, boss oli kenasti kohal ning see töökaaslane ka seal !!! Oh taevas, arvake ise mida ma tundsin! :D  Panin paberi bossi lauale ja ütlesin, et näed, siin on mu lahkumisavaldus. Teate, ta ahmis õhku ja läks näost punaseks, ma ei jõudnud veel mitte midagi öelda, kui ta rääkima hakkas: tead, ma saan su palka tõsta aga praegu ainult 100 eurot !!!!! Ma olen oodanud palgatõusu 7 aastat ja siis pole selleks raha olnud ning nüüd ta räägib mulle palgatõusust! Suvel oli ta õnnelik, et näed, meie majas on ainult 2 inimest, kellel pole palka mitte iialgi tõstetud – mina  ja veel üks, kes ei käi ka pugemas ja nüüd seisan ma ta ees, minu lahkumisavaldus laual ja ta pakub mulle palgatõusu!! Kus ta varem oli??!  Küsis siis, et on see ikka kindel, et tahan ära minna. Mina, et jah - selle rahaga enam mitte kuidagi välja ei tule ja enam ei aita see 100 € ka. Irooniavari hääles küsiski ta, et kui see nüüd suur saladus ei ole, missugune töökoht ootab sind siis suurema palgaga. Mina et, ei ole see saladus, et ma lähen Soome! Pobises siis midagi, et see paberkanne ei kehti, et on vaja digiallkirjaga. Ma siis ütlesingi, et mul see valmis ja et ma saadan selle kohe talle. Ta veel rõhutas, pean seda tegema läbi asutusesüsteemi. Nagu ma ei teaks! Mu töökaaslane, kes kogu selle jutuajamise juures oli hakkas nutma. Osa töökaaslastest, kes on tugevad pugejad - need ei öelnud mulle isegi tere enam, vaatasid aknast õue või mis iganes nad tegid. Enamus olid minu poolt. Ja veel üks töökaaslane, meie toast, tule taevas appi, sisises, et nüüd siis lähen minema kui puhkuste hooaeg hakkab, et kas ma mõtlen ka! Ta palk on tunduvalt suurem kui minu, kuid hambaarstile tal ikka raha ei jätku! Ma ütlesingi talle kurjalt, et millal on siis õige aeg? Kas sina elaksid ära aastaid palk ainult 400€ !? Ah, see päev oli selline, et ei mäletagi nagu kõike. Nii pinges olin - nüüd vaikselt hakkab meelde tulema. Ja metsiku peavalu sain ka kõigele lisaks. Seega, arvan et pomm plahvatab edasi terve järgmine nädal  ja veel ja veel enne kui kõik otsa saab.

LEA lugu:
Nii... mul ka nüüd see tehtud. Kõik möödus rahulikult, sest olin juba eelnevalt juhatajaga pikalt sellest rääkinud, ta mõistis mind ja saab aru, et palgad nirud, olen veel noor, aga ikka kahju, et lähen. Püüdis mind küll veenda maini tööl olema, et vaevalt praegu kedagi leiab. Nüüd hakkas mul endal ka kahju, kujutan juba ette milline nutupäev see viimane päev tuleb. Tegelikult on mul töökaaslastega väga vedanud ja mul on väga kahju sealt ära minna.

Nii me siis saimegi oma teod tehtud. Siht on silme ees! Oma praegused saavutused oleme seega ära nullinud. Elu algab otsast peale. Iga järgnev samm on uus ja seni kogenemata.

Jutustasin (kirjutasin) sellest kõigest oma õele, tema elab juba pea 20 aastat taanimaal. Sain vastuseks nii ilusa ja mõtlemapaneva kirja, et otsustasin seda teiega jagada.

KIRI Tupla õelt :
Nonii, nüüd panid sina mind järgi mõtlema. Märkide üle. Üks mu tuttav oli ca 3 aastat tagasi ühel hommikul üsna haige, aga otsustas ikkagi tööle minna. Töökoha parkimisplatsil selgus, et süütevõti käib  lõdvalt ringi ja autot suretada pole vöimalik. Töökaaslane läheb mööda ja ütleb, et ah, mine teenindusse, mis siin muud ikka teha. Haige pealekauba, võta vaba päev. Aga ta helistas teenindusse ja lasi neil autole järgi tulla. Läks tööle ja sai vallandamisteate.  Kui ta poleks ilmunud, oleks keegi teine vallandatud, sest see teade ei tohi tulla kaude ega selja taga, ja keegi pidi vallandatama. Oli mõnda aega töötu, sai siis töö Kopenhaagenis, koliski sinna, ja nüüd on nii rahul, et ei oska paremat tahtagi. Olid ju ka märgid, ja alguses ta ahastas. Aga miski sundis teda ometi sellele teele! Sinu mõtteviis imponeerib mulle, müts maha! Ja loomulikult hoian ma mõlemaid pöidlaid! Aga väike ebausklik hirm hakkas minugi rinnakorvis urgitsema, kui su maili lugesin. Ja äkki tundsin, et tõesti - see pole nüüd küll asi, millel lasta end kursist kõrvale kallutada! Vanaema keeles kõlaks su kogemus niimoodi, et saatan tahtis kaikaid kodaraisse loopida. 

Ja Gretel lõhkes siis tõesti pomm! Mul on kahju nendest nutvatest ja mitteteretavatest inimestest. Nad on ohvrid kohe mitmes mõttes. Et viinamarjad on hapud, tuleb niii harva niii selgelt esile. Jõudu teile, mu kallid tüdrukud! Teid ootab üks päris raske kuu. Või äkki ainult Gretel? Jääb loota, et talle sigadusi kokku ei keerataks (á la klaasikillud taskus või kingades jne). Muidu võtku lihtsalt haigusleht ja asi ants, nagunii viimane kuu. See veel puudub, et lasta oma närvid kadedate pärast krussi keerata.

Ohh, ma tahan teile juba külla tulla!

Olge siis tublid edasi. Sööge sibulat ja küüslauku (haa, nüüd ei loe hais ka enam!), võtke ekstra doos D-vitamiini ja keerake näokene igal võimalusel päikese poole! 

Täis patareid töötavad alati hästi! 

Te olete kindlasti õigel teel, sest see on teil läbi tunnetatud, ja tunded ei peta.

Sellega võtan meie loo sedasi kokku:

                                             See on meie Restart!