ehk kuidas me kolmekesi Soomes käisime.
Või peaks pealkirjaks olema hoopis, et kuidas ma
Lead laevast maha tahtsin jätta…
Ühesõnaga leppisime kokku, et me Gretega sätime
ennast ühe bussi peale ja Leaga kohtume sadamas. Ah, et mis kell … 8.14
jõuab me buss sinna ju…. Lea kirjutab siis ilusti, et millegipärast ta sai aru, et laev
pidi kell 8 väljuma… ?!
Appi!
Ma tahtsin ju kirjutada 7.14 aga miks ma nii
tegin!??? Läks napilt, et ta oleks minu pärast laevast maha jäänud.
Ma küll ei
kujuta ette kuidas ma oleks sellise asja üle elanud!
Õnneks on ta tark tüdruk!
No, saimegi siis sadamas kokku. Piletid olid
ostetud messipakkumisega – päevakruiis koos hommiku ja õhtusöögiga rootsi
lauas. Sedasi me 8-ndale dekile suundusimegi… rootsi laud ikkagi…söök oli vägev…
Siis kondasime niisama laevas ja käisime end
lõhnastamas ja väljas vaatasime kuidas jää hulpis ja sammusime ahtrisse
tuulevaiksemasse kohta, et oma näokesed päikese suunas keerata, et oma patareid
laadida nagu mu õde soovitas.
Grete ja Lea sammusid ees ja mina siis jäin
sammukese tahapoole… laevatekil maas oli lund. Pahaaimamatult astusin ühe
jalaga sellele ja nii ma maha sadasingi. Ei- ei – mitte matsuga vaid sedasi
õrnalt libisedes, kostis vaid vaikne šahh… Grete keeras arusaamatuses pead - mis see oli? Siis näeb mind maas ja küsib: mis sa teed?
Kas ta tõesti arvas, et teen kätekõverdusi!?
Lea istus hämmeldunult toolile … mine neid hulle
mutte tea!
Kui te nüüd arvate, et ma sealt krapsakalt püsti
kargasin à la sama kiirelt kui pikali viskusin, siis te eksite! Vesi ja
metallpind – milline imeline kooslus! Isegi liuväljal pole nii libe! Käekott
kõhu all liigutasin oma käsi ja jalgu nagu abitu kilpkonn … siis haarasin
toolijalast kinni. Lea vist arvas, et tahan talt tooli alt tõmmata, lohistasin
selle ligemale ja siis sain püsti. Grete küsib, et miks ma nii tegin? Ma küll
ei taibanud esimese hooga mida ta mõtles, kas pikali viskumist või tooli
tõmbamist... Halloo! Ma kukkusin… Ahh! Hakkasid
mind kuivatama ja puhastama ja muretsesid ega ma haiget saanud (ainuke mis
haiget sai oli minu eneseuhkus) kuid mina ise ei saanud ega saanud naeru pidama…
Püksid märjad tuletasime igasuguseid seiku meelde. Lõkerdasime ja tundsime end
hästi. Õnneks nii külma ilmaga pole õues jalutajaid – peale meie. Väga imelik oli
see, et kui püksid ära kuivasid olid nad ikka puhtad, kuid minu käed olid
tahmased nagu oleksin korstnapühkija- pidin neid mitu korda seebiga pesema.
Kõigepealt jäi meile H&M ette, Lea ostis
omale uue mütsi, külm oli ju, tal oli müts isa autosse jäänud ja minule meeldis käekott ning
Grete ostis omale päikeseprillid. Hästi varustatult sammusime trammile ja
sõitsime Poliisiasema poole…ja leidsimegi selle viperusteta üles. Sealt vaja
Maistraati minna… trammi peatuses, oodates, rebisin uuelt kotilt sildid ja
ladusin oma kraami ümber. Kontrollisin veel kõik sahtlid ja taskud läbi, et
midagi ikka silmavahele ei jäänud ja surusin , no ikka mitu korda pidin suruma oma
vana kotti prügikasti. Grete naerab, et eemalt paistab see küll nagu ma hoopis
sikutaksin seda sealt… Vahet pole!
Maistraadist Kela poole sammudes siras päike nii
kenasti, et Grete otsustas päikseprillid ette panna. No ja nägigi välja nagu
moodu mutt, kuid kõndida ei näinud … naersime natuke selle üle ja soovitasin
tal teised prillid alla jätta või käed ette sirutada, et vastu posti ei
jookseks… ega ta vastust võlgu jäänud - kuule, seal on veidi lund - mine astu
õige sellele…
Marsuut sai meil läbi käidud. Töö suhtes polnud
meist keegi jõudnud midagi korda ajada. Me ju rabame viimaseid päevi tööd teha,
no millal meil veel see aeg oli midagi konkreetset kokku leppida!
Niisamagi oli tore käia!
Ostsime kõnekaardid – Saunalahti Prepair.
Kõigepealt pidasin müüjaga diskussiooni kõneaja ja levi ja hinna ja muu säärase
üle. Ma ei jäänudki vestluse arendamisel hätta! Järgmine ostja (Grete) ütles
vaid- sama ja Lea ka: samaa!
Nii me siis poode kammima hakkasimegi. Lõpuks
oligi aeg niikaugel, et vaja sadama poole ennast sättima hakata.
Sadamas panin teise SIM kaardi ka telefoni sisse
ja … no ei saa tööle! Lõpuks tegin telefonile restardi ja siis oligi OK.
Salvestasin Grete ja Lea uued nr. ka teisele sim kaardile ja saatsin neile
sõnumid, et ikka neil ka oleks minu nr. olemas.
Helistas Lea ema, ta läks õue rääkima, seal
parem levi …
Üksi toolil istudes tuli meelde hommikune „kätekõverdus“
ja naer tuli vägisi peale, eks ma vist ikka kohtlane olen …
Juba saimegi laeva ja suundusime jälle rootsi
lauda …
Alles siis saime aru kui väsinud me tegelikult
olime. Laevapoest ostsin oma lapselapsele jänku ja Grete oma lapselapsele käekoti,
mis oli ainukesena järgi jäänud juba minnes ja ta peitis selle minu jänkude
alla. See oligi alles! Nagu ta käe sinna torkas, selle ka üles leidis!
Mul oli veel kohting tagasi tulles kokku lepitud
- töökaaslase tuttavaga, kes soomes töötab. Sain temaga veel veidi rääkida ja
siis juba jõudsimegi Tallinnasse.
Järgmine kord kui Soome läheme pole enam
naljategemist vaid asi on ikka päris tõsine!
PS. Jänku sai omale nime: Nännu ja ööseks võeti
kaissu ja emme torkas ta enne veel mikrouuni ka, oli teine selline mõnus ja
soe... tõeline kaisuloom...
Käekott oli ka asja ette läinud, noor preili ei
olnud sellest isegi söögilauas raatsinud loobuda...
Jeever, ma pidin end toolilt maha naerma. :D :D :D Teie kolemkesi küll hätta ei jää. Tuult tiibadesse!!! Põnevusega järge oodates, parimat soovides, Annyke.
VastaKustutaMe ise ka prahvatasime naerma mitu korda päeva jooksul. Kui üks äkki lambist naerma hakkas, siis teadsid teisedki mis tal mõttes mõlkus ...
Kustuta