Lehevaatamisi

Esmaspäev, 18. märts 2013

ENNE STARTI …

ehk kuidas me kolmekesi Soomes käisime.

Või peaks pealkirjaks olema hoopis, et kuidas ma Lead laevast maha tahtsin jätta…
Ühesõnaga leppisime kokku, et me Gretega sätime ennast ühe bussi peale ja Leaga kohtume sadamas. Ah, et mis kell … 8.14 jõuab me buss sinna ju…. Lea kirjutab siis ilusti, et millegipärast ta sai aru, et laev pidi kell 8 väljuma… ?!
Appi!
Ma tahtsin ju kirjutada 7.14 aga miks ma nii tegin!??? Läks napilt, et ta oleks minu pärast laevast maha jäänud. 
Ma küll ei kujuta ette kuidas ma oleks sellise asja üle elanud!
Õnneks on ta tark tüdruk!
No, saimegi siis sadamas kokku. Piletid olid ostetud messipakkumisega – päevakruiis koos hommiku ja õhtusöögiga rootsi lauas. Sedasi me 8-ndale dekile suundusimegi… rootsi laud ikkagi…söök oli vägev…
Siis kondasime niisama laevas ja käisime end lõhnastamas ja väljas vaatasime kuidas jää hulpis ja sammusime ahtrisse tuulevaiksemasse kohta, et oma näokesed päikese suunas keerata, et oma patareid laadida nagu mu õde soovitas.
Grete ja Lea sammusid ees ja mina siis jäin sammukese tahapoole… laevatekil maas oli lund. Pahaaimamatult astusin ühe jalaga sellele ja nii ma maha sadasingi. Ei- ei – mitte matsuga vaid sedasi õrnalt libisedes, kostis vaid vaikne šahh… Grete keeras arusaamatuses  pead - mis see oli? Siis näeb mind maas ja küsib: mis sa teed?
Kas ta tõesti arvas, et teen kätekõverdusi!?
Lea istus hämmeldunult toolile … mine neid hulle mutte tea!
Kui te nüüd arvate, et ma sealt krapsakalt püsti kargasin à la sama kiirelt kui pikali viskusin, siis te eksite! Vesi ja metallpind – milline imeline kooslus! Isegi liuväljal pole nii libe! Käekott kõhu all liigutasin oma käsi ja jalgu nagu abitu kilpkonn … siis haarasin toolijalast kinni. Lea vist arvas, et tahan talt tooli alt tõmmata, lohistasin selle ligemale ja siis sain püsti. Grete küsib, et miks ma nii tegin? Ma küll ei taibanud esimese hooga mida ta mõtles, kas pikali viskumist või tooli tõmbamist... Halloo! Ma kukkusin… Ahh!  Hakkasid mind kuivatama ja puhastama ja muretsesid ega ma haiget saanud (ainuke mis haiget sai oli minu eneseuhkus) kuid mina ise ei saanud ega saanud naeru pidama… Püksid märjad tuletasime igasuguseid seiku meelde. Lõkerdasime ja tundsime end hästi. Õnneks nii külma ilmaga pole õues jalutajaid – peale meie. Väga imelik oli see, et kui püksid ära kuivasid olid nad ikka puhtad, kuid minu käed olid tahmased nagu oleksin korstnapühkija- pidin neid mitu korda seebiga pesema.

Kõigepealt jäi meile H&M ette, Lea ostis omale uue mütsi, külm oli ju, tal oli müts isa autosse jäänud ja minule meeldis käekott ning Grete ostis omale päikeseprillid. Hästi varustatult sammusime trammile ja sõitsime Poliisiasema poole…ja leidsimegi selle viperusteta üles. Sealt vaja Maistraati minna… trammi peatuses, oodates, rebisin uuelt kotilt sildid ja ladusin oma kraami ümber. Kontrollisin veel kõik sahtlid ja taskud läbi, et midagi ikka silmavahele ei jäänud ja surusin , no ikka mitu korda pidin suruma oma vana kotti prügikasti. Grete naerab, et eemalt paistab see küll nagu ma hoopis sikutaksin seda sealt… Vahet pole!
Maistraadist Kela poole sammudes siras päike nii kenasti, et Grete otsustas päikseprillid ette panna. No ja nägigi välja nagu moodu mutt, kuid kõndida ei näinud … naersime natuke selle üle ja soovitasin tal teised prillid alla jätta või käed ette sirutada, et vastu posti ei jookseks… ega ta vastust võlgu jäänud - kuule, seal on veidi lund - mine astu õige sellele…  
Marsuut sai meil läbi käidud. Töö suhtes polnud meist keegi jõudnud midagi korda ajada. Me ju rabame viimaseid päevi tööd teha, no millal meil veel see aeg oli midagi konkreetset kokku leppida!
Niisamagi oli tore käia!
Ostsime kõnekaardid – Saunalahti Prepair. Kõigepealt pidasin müüjaga diskussiooni kõneaja ja levi ja hinna ja muu säärase üle. Ma ei jäänudki vestluse arendamisel hätta! Järgmine ostja (Grete) ütles vaid- sama ja Lea ka: samaa!
Nii me siis poode kammima hakkasimegi. Lõpuks oligi aeg niikaugel, et vaja sadama poole ennast sättima hakata.
Sadamas panin teise SIM kaardi ka telefoni sisse ja … no ei saa tööle! Lõpuks tegin telefonile restardi ja siis oligi OK. Salvestasin Grete ja Lea uued nr. ka teisele sim kaardile ja saatsin neile sõnumid, et ikka neil ka oleks minu nr. olemas.
Helistas Lea ema, ta läks õue rääkima, seal parem levi …
Üksi toolil istudes tuli meelde hommikune „kätekõverdus“ ja naer tuli vägisi peale, eks ma vist ikka kohtlane olen …
Juba saimegi laeva ja suundusime jälle rootsi lauda …
Alles siis saime aru kui väsinud me tegelikult olime. Laevapoest ostsin oma lapselapsele jänku ja Grete oma lapselapsele käekoti, mis oli ainukesena järgi jäänud juba minnes ja ta peitis selle minu jänkude alla. See oligi alles! Nagu ta käe sinna torkas, selle ka üles leidis!
Mul oli veel kohting tagasi tulles kokku lepitud - töökaaslase tuttavaga, kes soomes töötab. Sain temaga veel veidi rääkida ja siis juba jõudsimegi Tallinnasse.
Järgmine kord kui Soome läheme pole enam naljategemist vaid asi on ikka päris tõsine!
PS. Jänku sai omale nime: Nännu ja ööseks võeti kaissu ja emme torkas ta enne veel mikrouuni ka, oli teine selline mõnus ja soe... tõeline kaisuloom...
Käekott oli ka asja ette läinud, noor preili ei olnud sellest isegi söögilauas raatsinud loobuda...

Järgmise korrani !                         

2 kommentaari:

  1. Jeever, ma pidin end toolilt maha naerma. :D :D :D Teie kolemkesi küll hätta ei jää. Tuult tiibadesse!!! Põnevusega järge oodates, parimat soovides, Annyke.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me ise ka prahvatasime naerma mitu korda päeva jooksul. Kui üks äkki lambist naerma hakkas, siis teadsid teisedki mis tal mõttes mõlkus ...

      Kustuta