TÄITSA LÕPP

ehk Seistes Uue elu alguses ...

 

TUPLA lugu:

Keegi arvas, et viimane kuu saab hirmsasti venima. Ma vaidleks vastu. See lõpp on lennanud sellise kosmilise kiirusega! 

Soome asjadega pole üldse jõudnud korralikult tegeleda.

Kuidas siis see kuu möödus? Tööd oli rohkem. Mitte, et mulle oleks seda rohkem tekitatud vaid, kuna mu töökaaslased olid juba puhkuste planeerimise ajal teadlikud mu minekust, siis võeti veel kiiresti nädalane puhkus- korda-mööda... Viimane kuu kulges nagu teises reaalsuses- alles andsin lahkumisavalduse kui oligi juba viimane tööpäev käes! Ma pole vist veel õieti aru saanud, et ma ei lähe enam kunagi sinna... tööle.

Pealegi on mu perel olnud see kuu tõeline pereheitmine käsil. Üks poeg kolis kesklinnale ligemale, teine jälle kaugemale. Ema kolis minu juurde - soemasse ja avaramasse korterisse.  Mina ise loodan ka lähipäevil kolida ... pealegi pidasin veel ühe lapse sünnipäeva.

Õpilast ega asendajat mulle ei leitudki. Ehk leiavad veel kellegi, hiljemalt suurema puhkusteperioodi alguseks. Koostasin neile veel mõned kasutusjuhendid... Üks töökaaslane ütles, et mis me nüüd teeme kui hätta jääme, kellelt küsime. Lohutasingi siis teda sellega, et asendamatuid inimesi pole olemas ...  

Viimasel tööpäeval tegin neile laua ja lubasin nad lahkelt teispool lompi kõik vastu võtta ja ühendust pidada ja neid mitte unustada jne. Lubasin ka, et ei bloci neid Facebookis ... See on meievaheline nali...

Nad küsisid mida ma tahaks lahkumiskingituseks. Olin tükk aega mõelnud ja lasin omale kinkida soome keele õpiku „Suomi selväksi“ lisaks sain veel harjutusvihikud. See tundus nii sümboolne ja ma ise polnud raatsinud osta. Sain veel kommikarbi ja veel midagi... Aitäh, Teile kõigile! Kallid olete! Lõpuks oligi päev läbi. Viimasel päeval polnudki nagu aega mõelda, et ma teen seda või teist asja viimast korda. Pääsulubasid ära andes ei adunud vist ikka veel seda lõpplikkust. Kodupoole sõites mõtlesin sellele, et ma ei poetanudki pisarat. Miks? Mul ei olnud ju halb töö!? Konti ka ei murdnud  ja palk oli ju eesti olude kohta täiesti ok!? Isegi see ei ajanud nutma, et mind ei ajanudki nutma...  

GRETE lugu:

Töötasin viimase kuu palehigis, mul oli kõigele lisaks õpilane kaela-peal, koju jõudes olin nii ramp väsinud, et ei huvitanud söök ega jook. Viskasin tunnikeseks pikali, ei suutnud püstigi seista või siis veel midagi muud teha, enne kui olin selle väsimuse natukenegi välja puhanud. Lõpp tehti ikka väga raskeks, mida muidugi oligi arvata, oleks ainult jooksev töö aga õpilane võttis enamus ajast ja samas pidin töö ka tehtud saama. Ei tulnud ka käskkirja, kus mulle määratakse õpetamistasu, see on tavaliselt 100 euri, muuseas, nad ei maksnudki seda! Mulle tehti külma! Lasti lihtsalt üle! Tupla kommenteeriski , et ise ma ju ütlesin, et see 100 € mind nüüd ka enam ei päästa.

Üks loll veel avastas, et pean kõik toimikud ka üle lugema - inventuuri tegema. Sõdisin vastu, et näita mulle akti, kus ma olen nad vastu võtnud!? Ajas ikka oma jonni, et peab, ma siis ütlesingi, et hakka sina lugema (need on suvalises järjekorras) ja ma kirjutama. Sellega lõppeski see jutt, muideks, neid erinevaid toimikuid on umbes üle 25 tuhande. Ah-ah-ah! Oleks tahtnud näha seda lugemist!

Viimast tööpäeva kartsin, et nad tulevad lillede või kes teab millega, see mulle ei meeldiks, olin kõikidele öelnud, et ei taha lilli ega tilli ega peterselli, et ma keelan selle. See ju tähendab, et pean välja käristama. Seal majas pole mul midagi meeldivat eriti olnud. Viimast ööd ei maganud ma silmatäitki, nii kui silm kinni läks nii nägin unes kuidas ma olin äratuse kinni pannud ja kui ärkasin (unes), siis olin räigelt sisse maganud. Selle peale ärkasin päriselt üles ja kohe kella vaatama. Olin maganud vaid 10 minutit ja nii terve öö! Seega viimasel päeval olin magamata ja tundsin sellist vabanemist ja pingelangust kui tööraamatu kätte sain.

Ikkagi tuldi mind õnnitlema (õnnitlema!?)  Kokku sain 5 suurt ja väiksemat kommikarpi, väikese Vana Tallinna pudeli, piduliku salli kulla ja mustaga, suure asalea poti - roosade õitega, mini nartsissipoti  ja viimaselt õpilaselt pühendusega raamatu: Viiskümmend halli varjundit... ja palju pisaraid. Need kes nutsid olid peamised kingituse andjad. 

LEA lugu:

Minu viimane kuu  on ka nii kiirelt läinud. Olen kolinud ja sellepärast polegi olnud aega pikemaks maha istuda.

Heasüdamlik nagu ma olen, tulin tööandjale vastu ja olen veel nädalakese tööl. Konkurss kuulutati juba mitu nädalat tagasi välja ja mitte keegi ei kandideerinud.

Kuna esimese aprilli nädalal polnud kindlalt plaani minekuks, siis sellepärast mõtlesingi, et võib ju kah natuke tööd ja raha lisaks teenida.

Mina pole küll CV-sid saatma hakanud, järgmine nädal tegelen sellega. See on küll väike tõenäosus, et me kõik saame ühel päeval töövestlusele minna. Kui töölepingut pole, siis ei saa ju ka korterit üürida.

LÕPPSÕNA

Paistab, et see nädal ei tule minekust midagi välja. Viisime Gretega tööraamatud apostillimisele. Alles neljapäeval saame kätte. Karistusregistri tõendit pole ka veel käes. See vaja ju ka apostillida. Ehk võtab ühe lehe apostillimine vähem aega. Samas, ei pea seda ka raudpoltkindlalt kuskile esitama. See on vaid meie usaldusväärsuse tõestamiseks. Saime ka EU ravikindlustuskaardid. Ongi ehk mõistlik nädal vabalt võtta.

Ma arvan, et nüüd ei kirjutagi enne kui on millest rääkida.

Võtamegi siis nüüd natike vabamalt.

   Virtuaalsete kohtumisteni!