Lehevaatamisi

Kolmapäev, 1. mai 2013

PIKK START

ehk Inimene mõtleb kuid Jumal juhib


Nii, pole jupp aega midagi kirjutanud.  Kas ma peaks piinlikust 
tundma?  
Kuidagi väga kiire oli see elukene vahepeal.  Samas ei osanud ka millestki rääkida.  Kuid nüüd parandame selle vea....
1nädal
Esimesel vabal nädalal viisime Gretega tööraamatud apostillimisse. 130€ läks maksma- ikka tõeline kirves!  Mõni ütleb, et pole seda kellelegi vaja, samas meie jälle siin mõtlesime, et kui ka peame algul viletsamat tööd tegema ei tähenda see seda, et me seda jäämegi pensionini tegema. Karistusregistrist sain ka väljavõtte, et mind ei ole endiselt sinna kantud. Võtsime selle ka nii igaks juhuks, pealegi ei maksnud see midagi. Ansoluettelo tegime ka lõplikult valmis. Isegi viisaka pildi suutsin sinna panna. Pealegi, see esimene nädal tegi Lea veel oma tööd. Korjas raha, temal jäi see ettevalmistusaeg palju lühemaks ...
Plaan oli siis kolmekesi teisipäeval minema hakata. Tuleme Soome, ajame päevotsa asju ja siis õhtul koju tudule ja oma asjadele järgi.... imeilus plaan – eksole?!
2 nädal
Pühapäeva õhtul kurtis Grete halba enesetunnet. Lea šokeeris meid teatega palavikust ja mina ise olin... ma ei tea ise ka misasi, no ei olnud mingit ilusat tunnet.  Nii siis kraadisimegi ennast – rohkem küll solidaarsusest Lea suhtes. Meil kõigil oli pea 38 palavik ja loomulikult lisandus sellele halb enesetunne. 
Kas ka sellised viirused levivad neti teel? Sest isiklik kokkupuude viimase kahe nädala jooksul oli meil null!  Meid ühendas vaid Facebook ja suur soov lesta tõmmata. Nii ma meie piletid lükkasingi nädalaks edasi- selleks ajaks oleme juba teki alt välja roomanud ja võimelised oma töövestlusel normaalselt esinema.  Jah-Jah,  meil oli kõigil kokku lepitud!  Helistasimegi ja lükkasime edasi.
3 nädal
Esmaspäeval  uus katse  Soome minemiseks. Seekord otsustasime, et võib juhtuda, et ei saagi ühe päevaga omal asju korda, võtame hostelis toa. Valisimegi välja Omena hotelli- peretuba pea 70€ kolme peale kokku. Mikrouun ja veekeedukann ja telekas ja wifi ja dušš numbris olemas. Moblale tuli bronerimisese number. Seekord ma laeval akrobaatilisi trikke ei sooritanud. :)
Hotell oli ikka supermoodne! Ühestki uksest sisse ei pääsenud! Jõlkusime ümber maja ja pidasime aru. Mingis hoovis sattusime kokku kahe naisega- kellelt siis nõu küsisime.  Selgus, et mulle olevat saadetud toa nr ja uksekoodid. Vaatan telef. No pole! Ainult broneeringu nr. Näitasin siis neile.  Helistati kuskile ja midagi seletati ja räägiti meist jne. No lõpuks saime teada oma toa numbri ja uksekoodi kuid tuppa saab alles kella 16-st minna. Vaatasimegi nõutult üksteisele otsa - mis me niikaua teeme?  Meil ju kotid vahetusriiete ja muuga kaasas.... OK, viisime asjad raudteejaama pagasikappi.  Saime ka oma tulevastele tööandjatele  helistatud.  Noh, ja selgus selline tõsiasi, et „siis helistaksime kui seal oleme“ ei tähenda seda, et meil veel töökoht olemas oleks.  Pidasime nõu ja läksime ligemasse tööhõivebüroosse.  Nii me siis kolmekesi sinna sisse sadasime ja nõudsime tööd.
See vaene mees! Ta jäi keeletuks. Kamp naisi Virost tahavad ükskõik millist tööd. Jumal, kui kena ja viisakas ta meiega oli ja esitas erinevaid küsimusi ja et kas me nende kodulehel oleme  tööotsimise täitnud jne jne.  Muidugi meil oli.  Lõpuks küsis, et millal me Soome tulime ja kus me elame. 
Hotellis? Täna tulite?
Oi oi ! Te oleks pidanud seda ilmet nägema! Ta oli tükk aega keeletu ja saatis siis meid mol`i.
Õues lubasin pühalikult,  et ma enam kunagi kedagi ei šokeeri täna maale saabumise ja hotellis ööbimise teatega.
Mol`is sain jageleda ühe näitsikuga. See põrutas mulle, et pean ennast töötuks registreerima ja siis vaadatakse kas ma saan abiraha.  Siis ahmisin hoopis mina õhku. Grete hüppas selle peale mu kõrvale ja lajatas vastu: ega me siia raha tulnud tahtma - vaid tööd! Nii me siis jõllitasime üksteisele otsa kuni Lea meid sealt ära vedas. Aga seal olid eestoas arvutid ja kõrvallaual printerid. Häkkisime ennast mujale võrku sisse ja printisime meile vajalikud asjad välja. Endal tähtsad näod peas.
Käisime veel paaris kohas kuni kellaaeg oli niikaugel, et kõik asutused pandi kinni ja meil ka aeg oma koikud üles otsida.
Uus katse hotellis – oma 100x sai seda koodi sisestatud enne kui ukse lahti saime. Tuba oli imeväike kuid kõik vajalik olemas. Otsustasime, et oleks vaja seal olemist pikendada kuid kuidas?  Kas neti kaudu?  Kuidas garanteeritakse, et me ikka samasse tuppa jääme? Me siis läksime Gretega „elavat hinge“ otsima - sest meie lapsuke oli nii väsinud, et tema polnud võimeline enam sammugi astuma. Ühesõnaga, mingi teise maja ukse taga oli seinal telefon millega saab kuskile iks kohta helistada.  Seekord oli asjaajajaks Grete. Telefoni teel sai ka mu pangakaardilt nr ette loetud ja olingi jälle vaesemaks jäänud.
Neljapäevaks olime kõikvõimalikud tööbürood ja muud asutused läbi käinud. Sai selgeks:
  1. See, et meil on kiire ei tähenda, et neil ka kiire on.
  2. See, et neil töölist kohe vaja on, ei tähenda seda, et nad su kohe tööle võtaksid, vaid vastust võid ootama hakata alles kahe nädala pärast.
  3.  See, et sul on kõikvõimalikel lehtedel, nende kriteeriumite järgi, kõik lüngad täidetud ja oma CV ka veel kõige lõpuks sinna külge poogitud, et sa sa siis kohe tööotsija oled.
  4. Alles siis hakkad uuesti otsima neid töökohti mis sind huvitavad ja saad esitada kandideerimise. See tehtud tuleb helistada agendile, kes selle töökohaga tegeleb ja lepid intrvjuu kokku. Ühesõnaga, ta kunagi helistab.
  5. Kui sa nüüd arvad, et töökoht terendamas siis eksid! Enne kahte nädalat ära unistagi, et keegi Sulle tagasi helistab ja vestlusele kutsub.  Isegi siis pole veel töökoht olemas! Alles siis hakkab keegi kuskil otsustama kas mind võetakse tööle või mitte...
  6. Kui sul elukohta pole ei taha mitte keegi sinuga tegeleda. Kui töölepingut pole ei taha ükski ametiasutus mind näha. See sai poliisis täiesti selgeks. 
  7. Tegelikult ei oota meid siin mitte keegi!

Nädal asjaajamisi ja ette oli näidata - mitte midagi!  Kõik see jama tundus nii uskumatuna. Sedasi me lonta-lonta koju tagasi saabusimegi. Vaja oma tuttavad üles otsida. Ullaga polnud mul mõtet ühendust võtta- sest kui ta kuulis, et me plaanime Gretega soome tulla katkestas ta meiega suhtlemise.  Ääri-veeri uurisin endiselt töökaaslaselt kuidas neil töölistega on. Kas vajatakse? Pidi võetama nüüd ainult ukrainlasi, et neile pole vaja nii palju palka maksta? Tõesti või? Ja rohkem mul tuttavaid pole! See, et lati nii madalaks lasin, ei tähenda, et sellest ikka veel üle suudan hüpata.
Nii me siis igaüks püüdsime mingit rida ajada. Leal tuli meelde, et sõbrantsi expeikal vist õde töötas kuskil soomes.  Ei tahetud kuidagi sellega ühendust võtta aga püsivus viib sihile! Reedel selguski, et ta saabki tööle- Esposse ja pühapäeval hakkab sinnapoole minema.
Me mutid saimegi oma lapsest lahti!
4 nädal
Hakkasime Gretega oma lapsi pommima, et kas neil pole siis kedagi soomes. Kõige selle juures tuleb tunnistada sedagi, et mu töökaaslase jooksututtav (kellega eelmine kord laevas kohting toimus) oli meile ikka suureks moraalseks toeks.
Me mutid olime ikka veel väge täis - siia me ei jää!
Tööpakkumine oli kontorijuhatajaks. Ma siiski arvasin, et mu keeleoskus ei ole nii hea, et võiksin sellega hakkama saada. Pärast sain poegadelt riielda - mis tähendab, et pole hea. On küll! Ei tea mis seal tegema peab - no ja siis - küll näidatakse... ei saa hakkama, siis otsingi uue töö!? Et siis nii ongi või? Selline suhtumine on mulle ikka päris võõras – no pole midagi teha!
Sai ka mitmesse kohta helistatud ja pikad jutud maha peetud. Ühes kohas küsiti kus ma enne töötasin. Vastasin.  Kui kaua - 20 aastat.  Miks ära tulin- palk väike. Palju palk oli - oi issand, igaks juhuks valetasin palga nati väiksemaks. Et kus elama hakkan jne jne. Lubati tagasi helistada.
Siis helistas Grete, kuule, ta vist saab töö, helista ka! No helistasin - küsiti kus ma hetkel olen ja kas ma olen enne Soomes töötanud. Kust ma siis soome keelt õppisin nii hästi rääkima? 
Televisioonist? 
Kas sedasi on ka võimalik keelt õppida? Kahetses, et mul pole oma autot - et vahemaad on suured. Ütlesin - et kui palka maksab siis ostan! Nad helistavad mulle reedel.
Reedel Gretele helistati kuid minule mitte.
Tema sai tööle – mina mitte.
Pühapäeval peab minema. Ärgu ma kurvastagu, järgmine nädal saan mina ka tööle. Me oleme nüüd iga nädal keegi tööle saanud, lihtsalt mina jäin viimaseks. Peaasi on jalg ukse vahele saada. Olin selle väitega nõus.
Esmaspäeval helistas Grete tütar, kus sa oled, ema ajab sind taga- mine kohe FB-sse. Telefoniga mind ka kätte ei olevat saanud. Olin lapselapse juures ja logisin siis ennast sisse. Ta peab kohe vastama- kas ma tuleks ka sinna!? Andsin oma jah vastuse jooksin koju kotti pakkima, sest järgmine hommik pean juba sõitma hakkama.

Grete ennustus läkski täppi!

Iga nädal sai meist keegi tööle...

3 kommentaari:

  1. Palju õnne! Nüüd siis läheb põnevaks - kuidas korterid, paberid, värgid saate ja sisse elate:)
    Kas sain õigesti aru, et saite lõpuks kõik tööle tutvuste kaudu? Ma ise olen juba kuu aega mol-i erinevaid hakemusi saatnud aga vastu ainult paar äraütlemist saanud. Tekkiski küsimus, kas üldse sedakaudu keegi on tööle saanud..
    Küsin veel, et milliseid pabereid siis lõpuks tööle saamisel vaja läks?
    Igatahes edu teile, tublid olete!Jään huviga järge ootama:)

    VastaKustuta
  2. Hei! Mul poole jutu peal hakkas juba väike kahtlus hinge pugema, et kas tõesti.... te ju ei anna alla... see lihtsalt ei saa nii minna... See-eest loo viimased noodid on ikka väga-väga positiivsed, nüüd pole muud kui hagu ainult!!! Tublid mutid olete!!! Edu!

    VastaKustuta
  3. Hoian teile pöialt!
    Ja aitäh lustliku ning värvika lugemise eest!

    VastaKustuta