ehk Armastus esimesest silmapilgust
Kui Amanda
kuulis, et mul tuleb nädalane talvepuhkus teatas ta, et
ma pean talle külla
tulema. Muhumaale- sinna kus tema oma uut elu alustamas on. Kevadel ta sinna
läks ja sinna tema ka jäi. Tema - asfaldi lilleke, otsustas lihtsalt
lihaveiseid kasvatama hakata. Ma tookord küll arvasin, et ta on pea peale
kukkunud, kuid tundub, et tema ise on oma praeguse eluga rahul. 60 lehma ja
kanad ja pardid ja küülikud ja kaks koera ja jumal teab mis veel... ma pean
tulema ja vaatama enne kui Eestist jalga lasen. Mees oli tal ka merele sõitnud,
ta niiii üksi.
Ta tuleb bussile
vastu. Paar päeva enne sõitu teatas mulle, ups, ta sai mingitele kursustele.
Just sel ajal kui mina seal olen ja majapidamine jääb minu õlgadele. Me tunneme
üksteist aegade hämarusest alates ning olles mõlemad peaaegu terve oma elu
kalamajas elanud ei tundu ju ükski asi ületamatult raske olevat.
Bussipiletit
ostes tegin valiku selle järgi, et bussis wifi oleks.
Esmaspäev
Bussis seda
kohta küll ei olnud kuhu arvutit seina torgata! Paraku mu aku ei pea 3,5h
vastu! Kuidas nii saab? Taanis näiteks võin igal pool ta seina torgata. Noh,
seal ma olen käinud kõige tihedamini. Õde elab seal. Hea, et mp3 kaasas.
Praamil olles ma mõlgutasingi mõtteid sellest, et viimasel ajal olen ikka väga
tihedalt laevaga sõitma hakanud. Õiges peatuses maha ronides nägin kõigepealt Amandat ja autosse istudes koeri.
Ma ei saanud
rihmagi kinni panna kui mõlemalt poolt „pesti“ mu nägu puhtaks. Armastus
esimesest silmapilgust ju! Ma usun, et
peale tervitustseremooniat lõhnasin nagu nemad. Ikkagi oma!
Nii siis kõik
algaski, kõigepealt sõitsime kuskile jupipoodi traktorile voolikut otsima. Ma
ju pean lehmadele heina ette viima! Ah? Traktoriga? Ah ahh! No ei olnud õiget voolikut,
pidi tellima. Sellega jääb minu panus veisekasvatusse andmata. Naaber panustab.
Vaatasime ka ta
kanad, pardid ja küülikud üle. Tuppa jõudes vahetasime „linnariided“ soojemate
vastu. Panin vatipüksid jalga, soojad sokid ja isegi kaks mütsi topiti mulle
pähe ja lambanahksed labakud anti ka sõrmikute otsa panemiseks ja sall - Olin
ehtne kubujuss! Sedasi me sõitsimegi siis lehmi vaatama. Hakkas tuiskama ja
hämarduma. Auto jätsime iks kohta, me peame jalgsi edasi minema, muidu võib
juhtuda, et jääme kinni. Silmaga olukorda hinnates tundus see tõenäoline.
Traktori rööpad ees hakkasime astuma. Paraku ei jätkunud neid kauaks, tal ju
kooles traktor ära. Poolel teel arvasin, et kui tahan ellu jääda, siis peaksin
kohe tagasi pöörduma. Tuisk läks aina tihedamaks ja päevavalgusest polnud ka
enam midagi järgi … Edasi! Komberdasin juba põlvist saadik lumes - no kuhu
kaugele ta need oma kariloomad ajas!? Enam ei ole kaugel …
Nägin
heinarulli- kallistasin seda ja ütlesin, et jään teda siia ootama … Edasi!
Komberdasingi siis edasi ja arutlesin kas ma ikka olen suuteline tagasi ka
tulema. Peale lume ei näinud ma juba ammu midagi. Sa ei ole ju niii saamatu!?
No mis ta siis peidab oma veiseid maailmaservale … Igatahes olime lõpuks kohal
ja mul hea meel, et enam ei pea sammugi astuma. Lehmad juba pididki tulema. Ma
ju kardan lehma! Äh, ega ühest juttu pole - tervest karjast räägime ikka! Nad
on ju nii suured! Otsisin siis taskust seebika välja- eks katsu pilti teha kui
ei näe mida pildistad isegi kui objekt on suur. See mille pildile püüdsin nägin
alles ekraanilt. Esimene pilt võttis kohe kõhedaks- kari lähenes läbi tuisu
meie poole - silmad peas hiilgamas …. õäöü …
Tõmbusin Amanda
selja taha … järgmised klõpsud haarasid vaid tühjust … ja siis oli kaadris
kellegi suur terav sarv just minu poole sihitud! Appi!
Luges veised
üle-17- kõik alles. Aaa, ta plaanib karja kasvatada 60-ni. Siis kõmpisime söödad
üle – raius neid lahti – mis iganes tööriistaga. Käisime veel elektrikarjust
võpsikus üle vaatamas, et oksad ei oleks vastas ja lund sai ka raputatud ja
kontrollis kas ikka vool on sees. Ja lõpuks algas tagasitee …
Kallistasin
uuesti armsaks saanud heinapalli … siia mina jään … silme ette hakkasid kerkima
mälupildid raamatust loetust ja filmidest nähtust. Tuli meelde ka koolis õpitud
„loodusliku valiku“ teema … Tunne oli selline, et mina küll see „tugevam jääb
ellu” ei ole ... Kange tahtmine oli vahepeal lumehange istuda, kuid ma kartsin,
et nende paksude vatipükstega ei ole ma enam suuteline püsti tõusma ...
kujutlus sellest kuidas ma käpakil auto poole rooman oli õõvastav. Palju veel
maad on? Siinsamas, juba paistab! No punnitasin mina oma silmi nii ja naa - no
ei näinud midagi peale tuisu. On ta ikka kindel, et see on auto mitte
järjekordne heinapall?
...
Amanda tegi süüa
ja rüüpasime šampat- ikkagi jällenägemine ja rääkisime tema plaanidest. Tuleb
tunnistada, et plaanid on tal vägevad, teda tundes usun ma ka, et ta need teoks
teeb! Kõht täis otsisin ka arvuti välja, tal internetipulk, installisin siis
selle arvutisse- no pole netti! Proovis siis oma arvutis- pole jah ... .
Näitasin siis
niisama lapselapse pilte ja vaatasime loomulikult ka tema reisipilte.
Teleka
vaatamiseks olime liiga väsinud ja kobisimegi magama.
Teisipäev
Et see
välikemmerg ka nii kaugel peab majast asuma!
Enne tuleb püksi
kui jõuan joped-mütsid-püksid selga ja sinnapoole rühkima hakata. Eelmise päeva
tuisk oli tee matnud- vaid Amanda jalajäljed juhiseks, muidu eksin veel kahe
puu vahel ära.
No nii, kohvi
joodud- eluvaim sees, päevavalgus ka tärkamas, nüüd võib toimetama hakata.
Garderoobi valik oli kah paras peavalu.
Koerad- Käsklus
oli, et nad tuleb ketti panna. Muidu aja terve päev neid mööda küla taga. Nihverdasin siis ennast jälle uksest välja
sain ühe keti pihku ja penist kinni hoides saingi ta ketti. Teine nügis ennast
vägisi uksevahele - ikka suutsin teda tagasi tõrjuda kuid - kus pagan see teise
keti ots on!? Koban ja koban läbi lume- pole! Nii kui pilgu koeralt pöörasin
nii tema ka minu haardest pääses. Tegin paar kiiret sammu koera poole-
loomulikult hüppas ka tema eemale- no nüüd läheb mõnusaks tagaajamiseks. Mu
vererõhk tõusis momentaalselt! Kuidas ma ütlen, et sorri, su koerad läksid
nelja tuule poole. Seisin ja juurdlesin kuidas targalt talitada. Kõigepealt
vaja see kett üles leida … koertel nalja kui palju kui ma seal käpakil lund
kaapisin. Tulid kah kraapima. Aga kui kätt koera poole liigutasin nii tema
eemale kargas. Pole ketti! Pole! Leidsin lumelabida ja hakkasin majaesist
rookima. Koerad arvasid, et mängin nendega lumeloopimise mängu… Lõpuks leidsin
teise keti ka üles. Niipea kui seda liigutasin nii tema plehku pani… Mul
turgatas, et külmikus on ju kohupiimakooki.
Lõikasin tüki ja siis meenus, et
koeri on kaks. Seisin uksel
kaks koogitükki käes, kõigepealt viskasin sellele kes kinni oli, teine sai
haisu ninna ja tuli oma tükile järgi ja nii ma ta kätte saingi. Süda oli nii
rahul nagu oleks ei tea mis vägitükiga hakkama saanud.
Nii, nüüd vaja
veel pardid välja lasta. Sumpasin siis kanalani… tegin ukse lahti… nemad
prääk-prääk- välja ei lähe. Astusin eemale.. prääk-prääk … ei tule välja!
Seisab part uksel kael minu poole ja muudkui hurjutab. Kartsin, et kui hakkan
neid kanalas taga ajama siis lähevad kanad kah. Haa, veenõu ka tühi. Võtsin
selle, ma lähen ju nüüd piisavalt kaugele- tuppa vett tooma - küll nad siis
välja julgevad minna. No ei läinud välja! Kanad hakkasid kohe vett jooma.
Paningi siis kanala ukse kinni, kopitagu seal kui tahavad! Nii, kas jänestel
heinu on? Peitsid need ka end mu eest … terve heinapakk ees- nendega korras.
Tatsun maja poole tagasi … Labidas pihku ja teed rajama …kemmerguni ja kanalani
ja kuurini- puid on ju vaja. Õnneks ei pidanud lõhkuma. Nii käru täis – puud
tuppa virna - veel pliidi alla puid. Süda ei andnud nende partide pärast rahu…
Prääk-prääk ja
siis keeras ta veel mulle selja nagu öeldes, et mis passid siin - pane uks
kinni! Paningi.
Läksin siis auto
kohta lumest rookima, siis mõtlesin, et tal alailma käib keegi siin, teen
laiemalt. Äkki taipasin, et see on narrimine ja rookisin terve platsi puhtaks.
Siis veel sissepöörangu ja lõpuks tee kah. Tuppa tulles oli nii hea tunne.
Telefonis vastamata kõne –Amanda. Ilmselt oli vaheaeg ja muretseb - saatsin
sõnumi: minuga kõik korras, koerad alles, pudulojused elus, rajad puhtad, võid
koju tulla, ainult kaevu pean küll vist vitsaga otsima.
Sõin nati ja vaatasin telkust Vapraid
ja Ilusaid …
Pagana pardid !!
No ei andnud hing rahu! Kanad olid end juba õrrele sättinud. Tundsin end lausa Sille-Trillena „Lihtne elu“ saatest.
Saagem tuttavaks: mina ... Tulle!
Amanda ütles, et
ta mind kaevu kallale ei lase…?!
Mingi eri süsteem… ah, ega ma tahagi…
Õhtul ei näinud
me isegi telkut…
Järgneb juba järgmisel nädalal....
