„LIHTNE ELU” JÄTKUB...

ehk   Jätkuvalt armunud

Kolmapäev

Kell oli pool üheksa kui silmad lahti lõin. Amanda juba läinud. Tunne oli küll selline, et magasin sisse ….Öösel oli jälle lund sadanud. Koerad sain viperusteta kinni. 
Kanala ukse tegin lahti...

prääk- prääk  –
kaua sind ootama  peab! 
Läksin ukselt eest -
nende veekausis paks jääkiht, üritasin siis jalaga seda katki lüüa - järgmise korraga lõin tugevamalt- vett lõi kahte lehte laiali- pardid said naerda - no mis muu see ikka oli. Ja kogunesidki kausi ümber – siis tuli meelde, et pidin hoopis sooja vett sinna peale valama. Tuppa vee järgi, kõik läks nende kaussi. Veelkord vee järgi- kanade jooginõu oli ka ümber aetud. Pruun kana keerutas kah jalus. Söök ette. Jänesed- söök ette. Jalg juba külmetab ja üks püksisäär kah kahtlaselt tardunud. Riided   kuivama pandud, nüüd teed rookima, puud tuppa. 

Tänane sms: Täna tulid pardid ka välja, pruun kana - vana sõber kippus sülle, jäneseidki sain näha. Ühesõnaga kõik ok. Enam sa koju tulema ei pea.

Vatipükstega majapidamist tehes imestasin kuidas ma nendega küll 5 kilti suutsin  läbida. Enam mina neid pükse jalga ei pane! Nii kangest materjalist riideese ei saagi mugav olla. Olgu pealegi tuule ja vee ja külmakindel!!! Haa, käimiskindel kah! Hea, et lihased haigeks ei jäänud...

Vaprad ja ilusad vaadatud ja edasi lund rookima. Amanda helistas: ta saab äia ja traktoriga veiseid vaatama minna, kas tahan ka tulla. 

Ei tahtnud, nii ta siis otse sinna läkski…

Pealtnägijat vaadates käis meil mõlemal pea jonks ja jonks… 

                                   homme jälle päev…

Neljapäev

Jälle sajab! No kaua võib! Sedasi võib kõhnaks saada! Amanda juba läinud. Koerad said viperuseta välja. Nüüd olin nii tark, et võtsin kohe suurema ämbriga vee kaasa. Söök teises käes. Mitte mingeid vahejuhtumeid! Ülla-ülla! Rookima ja puud tuppa. 

Kõik käis juba eriti kärmelt.    

Tänane sms: Tänane saak: 1muna. Täna pardiaias nähtud: hall jänes. Tänane päevatöö: lumi ja lumi ja veelkord lumi… Tahan tsivilisatsiooni! Muidu on ikka veel kõik elus- isegi mina.

Vaprad vaadatud. Kas see lumesadu kunagi järgi ka jääb? Ah, lähen teen veelkord kõik rajad puhtaks muidu on hommikuks kõik umbes. ...

Amanda tõi vee tuppa ja siis kuulen teda telefoniga rääkimas: jaah, see linnavurlest sõbranna ikka siin …naerab…no mis ta ikka…kantseldab…lund roogib…
pole mul mingit ajukahjustust!     ???        

Kommentaarid on ilmselt liigsed...

Kuna ilmateade lubas nädalavahetuseks tuisu tugevnemist siis otsustasime, et ma peaks homme õhtul kodupoole minema. Meretagune asi ikkagi- äkki ei saa pärast liikuma...

Telefonist uurisin bussiaegu ja rõõmustasin mineku üle, ning leppisime kokku, et kui ta kursustelt saabub (kursuste viimane päev ju), siis olen mina stardivalmis...

Ikkagi viimane õhtu koos... ei raatsinud kohe magama ka minna... veel viimased jutud rääkida. Vaatasime miss Fisheri mõrvalugude esimest osa – imetlesime selle ajastu rõivaid ja lubasin, et vähemalt korra aastas ikka tulen talle külla.

Enne magamaminekut käisin veel väljas ära. Suur paha lumi tahtis mu jalanõusi endale ja rebis sokke jalast. Otsustasin, et kui tuleb mõni lõplikult jalast koos papuga, siis mina teda otsima ei hakka - küll kevadel üles leiab... Selline sadu! Minu lahtilükatud teest polnud jälgegi! Ma tegin ise jäljed- sinka-vonka. Ei oska mina silmad kinni otse astuda...

Elusalt tuppa jõudes raputasin sokist lund (oli teine mu suure varba külge ikka pidama jäänud) ja arutlesin, et kas peaks teed lükkama minema... kuidas ta küll hommikul saab..

Amanda arvas, et ma lolliks läinud.

Reede

Täna siis viimast korda kõike teha. Sadu on peaaegu järgi jäänud- sellised üksikud helbed langevad taevast- see on nii ilus! Amanda jalajäljed pole ka sirgemad kui minu omad õhtul. Naeratus suul tegelen majapidamisega- kõik läheb lennates, mitte mingeid vahejuhtumeid. Tänane sms: Tegin diili: mina roogin ta teed ja tema lubab mu korraks oma sauna. Nime unustasin küsida.

Lumi oli täna kuidagi raske- ah, täna viimast korda ju. Kõik vaja ära teha. Amandal pole ju pärast aega, vaja mind bussile viia ja siis läheb oma veiseid ka vaatama.     

Natuke kahju hakkas, et pean juba minema, siin nii ilus ja rahulik. Ma tulen kindlasti veel siia tagasi! 

Viimast korda vaatasin Vapraid. Ei tea küll mis aastal edasi vaatan. Vahet pole! Nagunii olid kõik uued tegelased. Vanadest olid alles vaid Bruuk ja Stehvanii... ega ma millestki aru saanudki...

Amanda jõudis koju koos tuisuga, toppis veel igasugust nänni mulle kotti, metssea hakkliha, põdra liha, pohli ja praetud metsaseeni ja isegi mune tahtis mulle kotti suruda. Keeldusin nii katekooriliselt munade peale, et sellest ta siis loobus ... lõua värisedes...

Bussi oodates tuli kurbus peale. Üha tihenev tuisk ja rahvas peatuses tegid mu ärevaks. Äkki ma ei mahugi bussi... rahvas ootas õnneks midagi muud... kallid ja siis istusin juba bussis...

Praamilt saatsin oma viimase essemmessi: Meri on täielik jääsupp aga praam sõidab nii, et asigi pole... Tsau kallis Amanda, aitähh, et mu vastu võtsid - see oli tõeline talvepuhkus!

Laupäev

Kõnnin mööda korterit teadmata mida teha. Aknast välja vaadates näen kuidas kojamees lund lükkab... tahtmine tuleb tal labidas käest rebida ja näidata kuidas tegelikult peab asi käima ....

Ahh, ... ma tahan tagasi . . .

Otsustasin, et kui Soomemaast midagi välja ei tule siis lähen hoopis Muhumaale...

lund rookima ?

Õhtul helistas Amanda ja ütles, et ma olin kui taevakingitus ...

nrrr...

lausa muusika mu kõrvadele...  
kuigi me kõik teame, et ta oleks ka ilma minuta suurepäraselt hakkama saanud ...