ehk Kuidas me teist korda Soomes käisime.
No nii, otsustatud, läheme veelkord neid elurajoone vaatama, kuid seekord teisele poole Helsinkit kah. Praegu on sooduspakkumised Lindaliini laevadel vaid 38€ edasi-tagasi. 1,5h sõitu ja olemegi kohal. Lasin Gretel otsustada mineku ja tuleku. Küll siis selle järgi päevaplaani koostan. Kell 8 Tallinnast väljasõit ja 14 tagasi. See on küll nagu „tuld toomas“, kuid ei vaidlustanud seda. Töökaaslased veel hoiatasid, et sügisesel ajal on katamaraaniga sõit kui loteriivõit.
Eelmine päev loen Facebookist, et kella 8-ne sõit on tühistatud. Kodulehelt veel kontrollisin- no ongi! Loen veel, et nad peaksid minuga ühendust võtma… ootan ja praen ja juba mõttes mõlgub kõik kellaajad ümber tõsta. Pean veel Gretega nõu ja siis helistasin… ja teate mis- ma ju ei oska lugeda! Kirjas oli, et Helsingist kell 8 väljuv… tegin vist ennast totaalselt lolliks ja vabandasin, et ma kirjaoskamatu nende kallist tööaega raiskasin. Järgmine kord ma loen kindlasti hoolikamalt. Lubjakas ju!
Noh, laev oli OK, istusime akna all - kohvitasime ja tutvustasin ka päevaplaani. Tugeva tuule tõttu kestis sõit hoopis 2h ja sõnum tuli ka … kella 14-ne väljasõit Helsingist tühistatud ja piletite vahetuseks pöörduda kassasse. No tore on! Saime piletid 17-neks.
Sadamast välja astudes tervitas meid vihm. Sontikud lahti ja hakkasime üle munakivide minema kui Grete ütleb: Piletid! Mina, et nendega on ju nüüd kõik korras ja vantsisime trammipeatuse poole edasi. Tramm kah oodatud ja peale minnes kargas mul äkki pähe- Piletid! - nii ma siis seda röögatasingi....
Grete lööb käega, et ahh! Sikutasin ta poole trepi pealt tagasi, et ei, nii me ei lähe! Pole veel ennast sissegi möllinud kui juba teostame haldusõigusrikkumist või mis iganes nimetusega seda seal maal kutsutakse.
Noh, nii see tramm siis ilma meieta ära sõitiski ja meie lonta-lonta terminaali tagasi. Ei tea miks arvasin, et ta laevapiletitest räägib ja samas usaldas ta mind niipalju kui ütlesin, et nendega ju kõik korras ja kus seal veel see piletiautomaat on - vot ei näinud!?
Oli jah mingi roosa kast, mis, nagu selgus, võttis vaid münte vastu. Sain oma 7euri kokku ja ostsin päevapileti ära. Gretel polnud nii palju. Loen enda raha ka sinna hulka- täpselt 40 senti jäi puudu. No ei leidnud maast ka! Väljas oli sularahaautomaat, Grete võttis siis sealt raha, väiksemat kupüüri polnud kui 20€! Võttis siis sellegi, et sees kassad, saab lahti vahetada. Ei, neil vaid kolikot ja nii palju neil ka ei ole, et niiii suurt raha ümber vahetada. Ahh! Seisimegi seal siis nõutult, kuni taipasin, et korra pileti ju saame osta - 2€ - ikkagi võimalik sealt „jeehet tõmmata” ja linnas siis ostame talle ka päevapileti. Loomulikult võtsimegi seda nimetust „korrapilet“ sõna-sõnalt. Pärast netist uurisin, et see kehtib tervelt 2 tundi ja selle aja sees võib mitu korda ringi istuda. Vot!
Alustasime siis kõige kaugemast nurgast- kuna meile see metroosõit nii väga meeldis siis võimalikud tulevased elukohad valisin metrooliini vahetusse lähedusse.
* Kõigepealt Ruoholahti - metroost välja ronides kallas vihma nagu oavarrest. Koht ise oli nagu…kuskil kesklinnas peatänava ääres, palju rahvast, kõrged majad, natuke jalutades võimaliku elukoha suunas, sattusime kanali äärde. Koht on ilus ja super ja need sillad üle vee- ühesõnaga vaade aknast oleks hunnitu kuid… valutuks sotsialiseerumiseks ei ole see hea paik.
* Kalasatama- metroost väljudes sattusime kohe suure tee äärde. Arusaamata kuidas üle tee saada vaatasime ka nõutult teisele poole teed. Suured ja kõrged plangud ja aimata oli ehitustegevust selle taga. Lõpuks me vist ikka taipasime kuidas üle tee saada, kuid ei näinud sellel tegevusel mingit mõtet. Me ju ei kavatse sinna minna. Nii me siis sõitsimegi liftiga metroopeatusesse tagasi- see oli üleval. No nii, sealt saimegi parema ülevaate- isegi plangu taha nägime. Korralik ehitustegevus käis. Ehitatakse muuseas uut prestiišikat elurajooni, kunagine tööstus on jäänud unustusehõlma. Mere ääres, Mustikkamaa saar paistmas. Tundus, et maju ei ehitata ükshaaval vaid korraga. Pärast netist uurisin, et infrastruktuur on juba paika pandud koos kaubanduskeskuste, koolide ja lasteaedadega. Promenaadid ja jahisadam. Eramud ja madalamad majad mere äärde. Eramutel terass veekohal, võid vabalt jalad likku panna. Mida kaugemale merest seda kõrgemaks muutusid majad. Et ikka kõigile jätkuks kaunist vaadet. Vähe kaugemale tulevad sinna pilvelõhkujad vingete treppide, voolava vee ja kohvikute ja vabaajakeskustega. Plaanid on küll uhked. Kuid meie ju aprillis sinna mudaauku küll ei lähe.
* Herttoniemi- see Abraham Wetterin tiel asuv maja jäi ikka metroo jaamast päris kaugele. Noh ja ega seal need üüridki eriti odavad pole.
* Siilitie - me ei roninud isegi rongist välja- nii troostitu ja kõle tundus seal. Kuigi üürid on seal kõige soodsamad.
* Itäkeskus- korra me juba olime seal käinud tutvumas, nüüd siis otsustasime kaubanduskeskuses ka tiiru teha. Aega ju oli. Noh, laske jah meid poodi, aeg kippus vägisi käest kaduma. Kõigele lisaks sõime ka sealses Nehatus. Siis vaatasime ka rahvast. Väga palju oli seal – no mina ei tea mis rahvusest, mustlaste moodi nägid välja- äkki olid hoopis ungarlased või hoopis moslemid? Vahet pole meie jaoks. Karja lastega nad seal ringi tuiskasid kirjud seelikud lehvimas. Mõnedel jälle mustast sametist seelikud ning nii krousi ja puhvi aetud ja valged sitsi-satsilised pluusid üll. Kas tõesti mingi vorm? Me ju ei tea!
Takseerisime ja mõtlesime, et see kõige esimene väljavalitud kodu on ikka kõige südamelähedasem. Kui ainult võimalik siis sinna me läheme!
Muidugi käisime ka kõikides toidupoodides mis teele ette jäid. Jogurti leti ees seistes ütles Grete: ma tahaks neid kõiki proovida. Loomulikult käis sinna juurde veel see „laia käe” liigutus. Mina oskasin selle peale nii igatsevalt ohata.
Seal oli ka stevia, mida käes keerutasin. Kuna see maksis 5€ ja kaalu oli tal ka üksjagu, siis kohe esimesest poest ei tahtnud ära osta. Et kui me kappamised on lõppenud, et siis ostan kaasa. Muidugi ei olnud seda enam kuskil ja lõpuks enam ei mäletanud sedagi kus neid müüdi.
Aga kaasa ostsime kilo kohvi 6 €uro eest ja igale lapsele veel uhke kommikarbi ja oma emmele ikka ka - noh, ikka sealt rautatieasema makupala poest ja oligi aeg hakata sadamasse tagasi minema.
Kas ma ütlesin, et terve päev sadas? No võib öelda, et aeg-ajalt lausa kallas.
Grete veel ütles, et tegelikult ta ei tahagi tagasi minna. Mina vaid kehitasin õlgu. Tallinnas maale astudes said mu jalad esimese 3 meetriga märjaks! No kuidas on võimalik, et seal trampisin terve päev ringi kuivade jalgadega!? Müstika !
No vot siis sai mul mõõt täis!
Tagasi!
Ma tahan tagasi!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar