ehk kuidas mu pere minust lahti tahab saada.
Lolli peaga andsin Tuplale lubaduse ka midagi kritseldada, kui ta küsis luba me tegemiste kohta blogi kirjutada. Ei tea kas arvasin, et ma ei pea seda kunagi tegema või, et ta ei avalda mulle survet. Me oma blogi lugedes on küll selline uskumatu tunne, et ups, ma ju kah seal osaline ... Igatahes siin ma nüüd istun ja üritan midagi kirjutada.
Kas tõesti iga algus on raske?
Üritan koolisõpitut meelde tuletada, et millest iga kirjatükk peab lähtuma...
Sissejuhatus
Salajast plaani, midagi oma eluga ette võtta, olen juba kaua haudunud. Üksi tundus see nii hirmutav, kuigi olin juba selleks valmis. Siis helistas Tupla ja küsis: kas ma tahan ikka veel Soome minna!? Loomulikult vastasin jaatavalt. Sellest hetkest alates polnud enam miski endine. Kõik sai äkki uue hoo sisse: juba otsisime kortereid ja töökohti ja tegime plaane ja kalkuleerisime. Tuli ka sõit Soome. Just siis ma teadsingi, et mul algab päriselt uus elu...
Minu lugu
Soomest koju jõudes oli südames selline rahu ning valdas kindlustunne. Tunne mida ma polnud enam palju aastaid tundnud. See oli nii hea tunne, et jalavalu oli köki-möki.
Noorem tütar saabus järgmine päev Norrast. Andsin talle kommikarbi ja rääkisin soome käigust ja otsusest sinna elama minna. Teadaanne võeti õhinal vastu ja kiideti takka. Ta saab hakkama. Ma ka usun, et saab.
Lapselast hoidma minnes rääkisin ka vanemale tütrele oma plaanidest. Üldjuhul oli ta nõus, et nii ei saa enam jätkuda, kuid samas avaldas ka muret: aga kui ikka kõik ei lähe nii nagu plaanisime. Kas me ikka suudame vastu pidada, et kodu kaugel. Kas me äkki kahetsema ei hakka, et jätame korraliku töö ja läheme laia maailma õnne otsima... jne...jne
Tema ju meie pere pedagoog. Ma tundsin end kui laps kes peab ennast õigustama. Halloo! Mina olen ju ema! Nojah, tema ju ka …
Ühesõnaga hakkasin juba ise ka muretsema. Tupla õnneks oskas mu maha rahustada ja lisas veel: Kui 60 tuhat eestlast saavad seal hakkama no kuidas siis meie ei saa! No sellise trumbi vastu ei hakka küll miski. Onju?
Poeg hüppas üks õhtu läbi, andsin tallegi kommikarbi pihku ja rääkisin oma käikudest ja plaanidest. Ta arvas, et mul jah viimane aeg midagi ette võtta. Sellisel vaesusepiiril elamine ei ole miskit väärt. Tühja sest uhkest ametinimetusest kui peab iga päev sente näpuvahel veeretama. Siin küll niipea midagi ei muutu, kuid aeg jookseb ja minu kahjuks. Paraku.
Nii saabuski nädalavahetus ja lapsed tulid kõik õhtusöögile. Selleks ajaks olid nad ka omakorda Soome teemat uurinud. Ma suutsin kõikidele nende küsimustele adekvaatselt vastata ja jäi mulje, et enam nad ei arva sugugi, et hüppan pea ees tundmatusse vette …
Lõppsõna
Kas see on nüüd see koht:
kus ma peaksin tänama oma perekonda toetava suhtumise eest...
või koguni tänama oma riigiisa(seid), et nad on mu tõuganud nii meeleheitlikule sammule…
või õigustama ennast, et ma pole riigireetur, vaid üritan lihtsalt ellu jääda …
igal juhul
Tänan tähelepanu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar