Lehevaatamisi

Laupäev, 18. mai 2013

EESTLANE OLLA ON UHKE?


ehk eestlase parim eine on teine eestlane


Nüüd on siis siin soomes juba kaks nädalat elatud. Oma asjaajamistest pajatan järgmine kord.
Meie Brigadir sõitis koju kaheks nädalaks ja asemele tulid need prouad kes siin pidu olid pannud. Neist kumbagi ei pandud meile ”suureks juhiks” ega õpetajaks - õnneks...
Esialgne mulje... ei osanudki neist midagi arvata. Blondiin tuli laupäeval koos külalistega ja teatas, et Seeteine tuleb paari päeva pärast, sest talle oli eestis põder auto ette jooksnud. Hõivas köögi oma seltskonnaga ja me tundsime ennast vägagi üleliigsetena. Vaatasingi siis netist kus ligem Jysk asub ja kuidas lahti ja sõitsimegi sinna - patja ostma. Kojutulles oli seltskond alles kuid õnneks nad enne magamaminekut siiski lahkusid. Järgmisel päeval kirus Blondiin Bossi taga, et näe – pani kirja üles, et külalised peavad olema kella 21- ks lahkunud. Pühapäeval kamandas Blondiin meid korteris konkut ja kööki koristama. Ei ei, kappidest jutt. Ühesõnaga me hakkasime teiste sitta välja viskama – tema tegi ja viskas. Loomulikult ei tea meie ju mida on vaja ja mis on siin aegade hämarusest alates olnud. Ausalt, ega me kurtnudki. Grete arvas, et näe kui tubli, kuid mina jällegi arvasin, et see on demonstratsioonesinemine. Samas vahet pole – loeb tulemus. Kuus 150 l prügikotti kõikvõimalike asjadega viisin prügisse. Lisaks kastid ja veel mitu mitu kotitäit taarat-purke. Eesti taarat. Kas keegi kavatses kunagi need eestisse tagasi viia või koguni hakata siin moosi(mustika?) keetma – no mine võta kinni. See päev kujuneski nagu tööpäevaks. Vähemalt mahtus nüüd mu kohver konkusse panna. Ah jaa! Ja oma voodile sain teise madratsi ka!
Tuli ka autost jutt. Milline meie oma on? Boss andis teile fima auto!? Miks ta mulle ei andnud!? Bensiini ka ostab teile? Aa, ise ostate. Siis rahunes. Aga firma auto? Et pole päris firma auto, ilma logodeta, aa saite ainult kasutamiseks. No näe, tema sõidab oma autoga ja ise ostab bensiini ja ise remondib. Igatahes oli silmnähtavalt pahane, et meie uustulnukad saame autot kasutada kuid temale öeldi, et pole firma autot anda.
Terve nädal tegime igaüks oma tööd, kuid Blondiin käis Gretele rääkimas, et kui üüriks neljakesi omaette korteri kõrtsile ligemal. Üür on 300 pluss veel küte ja vesi ja elekter. Laitsin selle kohe maha, sest soomes ei käi üüriarvestus sedasi. Mis meil siin viga. Voodi ja kardinad jne kõik olemas. Boss lubas meile veel kuivatusmasina ka tuua. Seal pole midagi. Grete lisas veel mõtte... ja kõik need kes on harjunud nende juures käima tulevad otse kõrtsist me ukse taha ka siis kui neid ei ole. Prr! Otsigu teised lollid. Siin maksame me mõlemad vaid 110€ - selle sees on kõik.
Oma tööga saame juba hakkama. Kuigi aegajalt tööle sõites eksisime ära ja pöörasime valesti või ei osanud minna. Ka sellest saime üle. Sõidame kordamööda, ükspäev üks ja siis järgmine päev teine. Need meie valestisõitmised- kui mina sõitsin täna valesti ja Grete kõrval karjatas, et valele poole! siis järgmine päev sõitis ta ise täpselt sama kohapeal ka valesti ja siis oli minu kord karjuda. Üks jahisadam on kujunenud meil ümberpööramise kohaks. Naeramegi, et näe, jälle Rooma paistab! (kõik teed viivad ju teatavasti Rooma)
Ka on hakanud meil aega üle jääma ja oleme tööd juurde küsinud. Meile on vastatud varsti, et varsti. Et kuna me kumbki ei ole enne sellega varem tegelenud ja see on raske töö (mis on tõsi), siis ei taha ta meid kohe ära kurnata vaid laseb meil tasapisi sisse elada. Kui kurtsime, et me palgapäev jääb sedasi lahjaks ja eestis vaja ka üürid maksta, siis pakkus ta välja kas oleksime nõus pühapäeval tööle minema. Loomulikult olime nõus. Pühapäev- topelt tasustatav päev. Kuna me ei teadnud kuhu me läheme siis oli me majapidamises kõik rahulik.
Blondiin teatas, et tema sai Helsingisse pühapäevaks töö- paak lubati täis panna tasuks töö eest. Nii ta laupäeval ära sõitiski. Seeteine läks ennast ”tuulutama”- kadus ka terveks ööks. Pühapäeva hommikul torkas mulle pähe, et oih, täna ju pühapäev ja soomes riiklik püha (emadepäev)- kolmekordne tasustamine! Vau! Ei tea mitu tundi läheb?
Sõitsimegi mingisse väikesesse ... vabrikusse- kus tehakse tellimustöid. Seal 2 korrust. Grete jäi alla korrusele Mehele appi poonimisele ja mina läksin ülakorrusele suurkoristust tegema - kõigele lisaks pidin aknaraamid puhtaks küürima. Ei mingeid aknaid pesta vaid ainult raamid. Vähemalt 20 kabinetti kus pooltel veel väike töökoda seal kabinetis. Akendele ligipääs oli vägagi takistatud. Kus sain olin kõhuli laual ja nühkisin raame ja sealt kust ligi ei pääsenud ajasin lapi varre otsa ja vehkisin siis sellega. Pluss pikk koridor, kaks seminariruumi, suur söökla ja puhkenurk. Hakkasin siis ühest otsast pihta ja leidsin veel ühe peidetud kabineti voodi ja dussinurga ja vetsuga. Lahe ju! Ühesõnaga – koristamist oli palju, isegi toolide seljatoed pesin puhtaks. Ja lambikuplid. Üks telefon oli nii räpane, et ma ei kujuta ette kuidas seda toru üldse oma näoligi tõsteti!? Ka olid seal tellimuskastid ja ühele oli Estland peale kirjutatud. Igakord kui sellest möödusin ma talle ka naeratasin. Kuskil 6 tunnipärast sain valmis ja olin täiesti kurnatud. Grete sai omadega varem valmis ja tuli mulle appi trepihalli aknaraame ülevalt pesema. No ma hoidsin siis redelist kinni ja tema pühkis. Ega Gretelgi seal allkorrusel kerge olnud, ta pidi pinnad poonimiseks ette valmistama. See pole niisama. Kui kõik oli lõpetatud siis Mees ütles, et me peame 8 tundi kirja panema - mina suurkoristuse ja Grete pesu ja vahatamise ja et Boss ütles, et ta peab meil paagi kütust ka täis laskma. Vau! 42 liitrit diislit saime pealekauba! Leppisime kokku, et teistele me sellest ei iitsatagi ja tundide arvu peaksime vist ka varjama. Oleks igavesti tore kui neid veel kodus poleks. No looda sa!
Kus te käisite koristamas? Ütlesime. Assa, mis siis juhtus! Selline vandumine ja kirumine! Nende objekt ... miks Boss neil ei lasknud seda teha! Aga nad kohe ütlevad Bossile jne jne. Meie vaid kehitasime õlgu ja olime hästi kidakeelsed. Lõpuks täpsustasime, et mida ma pidin tegema- ütlesin vaid, et aknaraame pesin ja Grete, et poonis. Ja kõik. Ei me julgenud omavahelgi seda kommenteerida – äkki kuulevad. Kuid sellest hetkest alates oli me vahelt kass läbi jooksnud.
See üks tehas, mida meile oli Brigadir näidanud, et me hakkame seda tulevikus tegema, seda tegi Blondiin. Nemad olid Brigadiriga paaris. Kaks nädalat tegi Brigadir ja kui ta eestisse sõitis tegi Blondiin edasi. Mõlemad seletasid, et teine teeb halvasti. Nüüd anti Blondiinile käsk meile seda tehast näidata. Meie võtame selle üle. Läksime siis kahe autoga. Blondiin ees - meie järgi. Mina roolis. See kihutas eest ära – ei olnud mul mingitki kavatsust kiirust ületada. Väikese ekslemise järgi leidsime ikka üles kuhu minna. Ootas meid seal parkimisplatsil. Me ei öelnud, et me oleme juba seal käinud. Ta näitas kus ja mida peab koristama, kusjuures ta näitas neidki kohti mida Brigadir polnud näidanud ja jättis meile näitamata seda mida omakorda Brigadir näitas. Muidugi me seda ei öelnud vaid pärast autos arutasime, et kui meile vähegi tundub, et siit või sealt oleks ka vaja teha, siis teeme, sest töökäsku me kohapealt ei leidnud. Ning tundub, et mõlemad tahavad, et meil probleeme oleks. Miks? Ja masinapesu peab seal ka igapäev olema. Ok, see selleks!
Järgmine päev kästi Blondiinil meile veel ühte tema objekti näidata. Et me võtame selle ka üle. Ta olevat ju kurtnud et vahemaad pikad, et tema objektid koondatakse lähestikku. Läheb vähem bensiini. Õhtul teatas meile, et kell 6 peame juba objektil olema. Panime siis omale äratuse 4.30. Kuna see pidi kuskil linna piiril asuma siis pool tundi kulub ka autosõidule.
Kell juba 5 – ei kippu ega kõppu! Pool 6 hakkasime juba tasside ja toolidega köögis kolistama. Kell 6 ajas ta ennast lõpuks püsti. Ja siis munes ta 7ni.
Hakkasime lõpuks koos minema. Tema ees ja meie oma autoga järgi. Asukohast polnud meil õrna aimugi. Me ei saanud aru mis komme see on eest ära kihutada! Kus oli lubatud kiirus 100 seal sõitsimegi sajaga, kus 60 seal sõitsime 60 km/h ja tema sõitis siis ... kui kiiresti? Ometigi on sellel teelõigul 20 kaamerat! Gretega tuletasimegi meelde nende juttu sellest, et eesti numbritega autodele trahvi ei saadeta, kui just pole ei tea mitmes rikkumine - alles siis hakatakse omanikku otsima. Kas tõesti apelleeriti sellele?! Grete oli roolis ja mina jälgisin teeääri ja otsisin Blondiini autot. Kui juba linnas olime siis helistasime, et kas me tõesti peame teda mööda linna otsima?
Ta nägi, et me sõitsime tast mööda.
Miiiida?
Ta lasi meil lollidel veel hulka maad sõita!? Keerasime siis otsa ringi- vaatasime mõlemad mõlemale poole kui äkki nägingi ta autot. Jälle ots ringi! No kui ma poleks hoolega vaadanud millisel teel ta oli peatunud- ei oleks me teda jälle näinud, sest peale pöörangut teeb tee veel lookleva kaare ja tema ootas siis meid seal põõsa taha. Peitis ennast põõsa taha!? Uskumatu! Mis me talle teinud olime? Igatahes me kumbki väljendasime oma pahameelt- Grete peitmise pärast ja mina ajaraiskamisest. Ta ei kostnud musta ega valget.
Seal ta siis seletas, kui hoolas ta on ja iga päev tõmbab põranda tolmuimeja ja mopiga üle. Aga need tolmurullid mis mööda põrandat veeresid? Need tekkisid öö jooksul vää ja veel sellises koguses? Igatahes ei teinud me nägugi, et kahtleme. Siis võtsin ma laudadelt tolmud ja käisin jaanalinnusulgedest tolmuharjaga kõik arvutid ka üle ja liistud ja servad ja siis läksin prügikastide kallale ja mida tema tegi... võttis tolmuharja ja käis omakorda kõik selle üle mis ma just olin teinud. Ta ju nägi, et ma tegin! Kas see oli märguanne, et minu tehtu ei kõlba! Ma ju tean, et ma tegin korralikult! Mina ei mängi töötegemist! Igatahes läksin ma väga vihaseks, kuid seal ka ei tahtnud teiste nähes tülli minna. Muidu võibki juhtuda, et ei saada aru kumb meist mölakas on. Kui olime kõik lõpetanud oli mu viha ka lahtunud. Tühja temaga, ega see mult tükki küljest võtnud. Kui see talle parema enesetunde tekitas...
Selle lõpetanud sõitsime tehasesse, seal rassisime poole kolmeni. Kõhud olid jube tühjad ja järgmine objekt oli alles kell 4. Sõitsime siis poodi ostsime piruka ja jäätise ja paki mahla. Me ei saanud ju salatit osta- sest näpuga õngitsemine ei tundunud sugugi ahvatlev. Istusime parklas ja sõime ja kirusime. Kuna oli aega hakkasin ka auto dokumente uurima. Kas teate mis ma teada sain? See auto ostetigi meie jaoks! Ostukuupäev 02.mai.2013! Me jäime ikka päris tummaks, samas ka otsustasime, et seda ei tohi küll mitte kellelegi rääkida. 
Kella neljaks läksime oma tööpostile- peamajja. Üks tegi ülemise teine alumise korruse. See lõpetatud - järgmisse majja. Kõigele lisaks oli meil vaja seal läänehall ka masindada. Ettenähtud tunni asemel läks 2tundi. See oli nii suur! Lisaks veel kolm soppi. Ehk ühtekokku läks meil 3 tundi. Koos pühkisime ja koristasime halli ära, siis panime koos masina töökorda ja Grete kakkas masindama ja mina läksin koristama. Kui see lõpetatud siis rõõmustasime et vaid üks maja veel jäänud. See jääb meil koduteele ja on kujunenudki alati viimaseks objektiks. Seal ei ole ka tähtis mis kell sinna minnakse või tullakse.
Viimases majas meil ka töökorraldus omavahel jaotatud. Töö sujus ja lõpuks istusime nende puhkeruumis jalad vaibal ja ootasime põrandate kuivamist, et jälgi ei teeks. Seal on nii nõmedad põrandad - iga jalajälg on näha! Vaatasime seda suurt kohviautomaati ja otsustasime et me oleme küll tassikese välja teeninud. Võtsime kakao. Niiii hea! Enam polnud isegi kõht tühi.
Lõpuks saime minema ja jõudsime koju nati peale 23-e. Kodus suutsime vaid pesema  ja magama minna. Ei mingit söögiisu. Olime ju poole viiest saadik üleval.
Järgmine päev tegime iseseivalt tehast kui Boss  helistas : Tüdrukud! Ma olen teie üle uhke ja ma väga tänan teid, et tegite nii hea töö.
Ta oli hommikul kontrollimas käinud.
Grete ütles seepeale, et kiida jah lolli ja loll jookseb nahast välja. Nii, et me väga tõsiselt seda avaldust siis ei võtnudki. Tõsiselt hakkasime alles siis sellesse suhtuma kui Brigadir saatis meile eestist SMS-i  ”palun kontrollige igas kohas WC paberit ja seepi kuskilt tuli et on otsas”
Mis see oli? Ei või olla!
Nii me otsustasimegi, et esimesel võimalusel laseme jalga, isegi siis kui me pole veel jõudnud omale autot osta. Küll kellegi appi leiame, kui muud ei saa, siis kutsume pojad eestist appi! Aga siia me ei jää! Me ju ei himusta nende tööd! Me ei kavatse seda siia aastateks tegema jääda! Samas ei saa ka neile öelda, et rahunege maha, me läheme nagunii varsti ära. Sant lugu on ka see, et pole siin kellegagi soome keelt praktiseerida.
Muuseas, seal tehases töötab ka üks eestlane. Ta tuli ükskord Blondiini juurde, endal nägu peas säramas ja ütles sedasi soojalt: tere! Ja kuidas käitus Blondiin! Minu mõistus ütles, et siin pole küll asjad korras. Nüüd küll taheti minu eest midagi varjata, et tal ju mees eestis ja ta ei saa ju mulle ometigi trumpe kätte mängida. Jumal nendega! No kui ka käib ennast sellega ”tuulutamas”- mis see minusse puutub!? Lasteaed ma ütlen!
Ja nüüd kahekesi seda tehast tehes vaatan, jälle see eestlane ja ujus sedasi ... külg ees Gretele külje alla. Endal maias nägu peas. Pöörasin selja, et nad mu naerul nägu ei näeks. Kui ta ära läks küsisin, et noh, kas leppisite kokku? Grete jäi mind lolli näoga vaatama... mis-mis? Ta küsis, et noh, viimane nädal, siis saab koju ... et ta olevat vastanud, et ta käib kolm tööl ja nädal kodus. Unistagu edasi, et iga koristaja tuulutamist vajab!
No kui kaebamiseks läks siis räägin selle ka ära, et kõik inimesed ikka teretavad. Tuli uus vahetus ja üks mees teretas mind ja siis nähes Gretet teretas teda ka, aga no kus Grete, sel silmi vaid harja jaoks! Teine siis lehvitas- vaata-vaata mind! Ei no Grete ikka ei näe! Tegingi siis märkuse, et niipalju võiks ikka koristajal viisakust olla, et Härra teretamisele vastata. Teine hüppab või pükstest välja!
Ok, see selleks.
Hakkasime oma objekti poole sõitma kui helistas Mees. Kuulge, kus olete, ma näitan teile Need ruumid ka üle. Te saate need ka pärast omale. No läksimegi vaatama. Rääkis et igal reedel tuleb seal külmkapid tühjaks teha. Demonstreeris meile kuidas see käib: poolik jogurtipakk- kuupäev läbi- minema. Karp vaarikaid- vesi peal- minema! Hapukoor, lahti – minema! Võileib-poolik- kiles-minema! Näitas veel ruume ja siis läksime oma objektile edasi. Lõpuks viimases majas jälle põranda kuivamist oodates lubasime jälle omale kakaod. See oli nii kosutav. Sellest on meile ilmselt üks traditsioon kujunemas.
Kodus juba magama jäädes tuli mul äkki silme ette kuidas Mees asju külmkapist prügikasti viskas ja suutsin veel mõmiseda, et täna ju neljapäev ja jäin magama.
Järgmine päev põrgu lahti! Koristaja Mees on kellegi võileiva varastanud ja jogurti ja vaarikad ja banaanid ka! Ta on varas!
Tule taevas appi! Ja kust need banaanid veel välja ilmusid?
Igatahes ta oli väga õnnetu ja vabandas, et päevad läksid sassi ja tal ei ole mingit vajadust kellegi pooliku võileiva pärast oma töökohaga riskida. Ostis veel vabanduseks suure kommikarbi ja pani vabanduskirja juurde ja asetas külmkapi kõrvale lauale.
Tundsime talle kaasa ja tegime omi objekte. Viimasele objektile jõudnud saime küll värava lahti kuid lukku enam ei saanud. Meile loeti kohe alguses sõnad peale, et see värav peab kogu aeg lukus olema. Igakord oli sellega üks igavene kamm ja nüüd me ei saanud seda enam kinni!
Nüüd juba mõlemad vandusime- ja jaa- me tõesti vandusime!
Neil on mitmesaja tuhande miljoni eest seal kõikvõimalikke tõeliselt uhkeid autosi kuid ühte korralikku töötavat lukku väravale ette ei suuda panna!
Üks läks koristama ja teine jäi väravat valvama ja asju korraldama. Nõkitsesin ja proovisin ja üritasin seda luku keelt kätte saada, no tutkit!
Helistasin Bossile. Ma ju peaksin mäletama, et kui me esimene kord käisime siis oli ju ka nii. Keera lukk tagasi ja siis proovi uuesti. Ma siis ei hakanudki talle seletama et juba tuhat korda proovitud- kui ei tööta siis ei tööta ju. Enda rahustuseks läksin jälle luku kallale. Petan ennast vä! Sammusin vahepeal veel maja juurde, uurisin kaugel Grete selle koristamisega on, võtsin prügikotid kaasa ja rabasin oma päevase kakaonormi ka topsiga kaasa. Viisin prügi ära ja helistasin Bossile. No ei tööta!- tema vastas mulle ... nagu idikaga räägiks, kes ei oska lukku keerata. Nii ma siis talle põrutasingi, et ma ei ole typerä tyttö, ja ymmärrän, jos lukko on rikki! Saatku aga vartija või midagi sellist siia ja kohe!
Saatiski. Ei saanud valvur ka seda lukku! Kah tyhmä! Juba lõpetas Grete koristuse ja tuli ka territooriumilt väsinult välja. Ta ju rabas kahe eest!
Helistasin Bossile ja sain võidurõõmsalt teatada, et see lukk on ikka päriselt rikkis ja valvur paneb nüüd sinna keti või midagi. Meil lubati armuliselt ära minna. Et olime tublid tüdrukud.
Ütlen valvurile, et me läheme ära. Ei-ei ärge minge! Ta püüab meeleheitlikult midagi organiseerida. Kust saada reede öösel ketti ja tabalukku?! Ja väravat ei või valveta jätta.
Ta ju ka inimene, samasugune nagu meie.
Me siis valvasime seda väravat oma elu hinnaga kuni Vartija kuskilt keti ja tabaluku välja võlus.
Sedasi lõppeski see meie nädal.
Küll on hea, et saab kaks päeva puhata!
Lõppsõnaks võiks veel öelda, et tegelikult ei ole kõik eestlased aplad teist eestlast nahka panema. Eriti olen seda täheldanud just meie blogiga seoses. Ka mu töökaaslase jooksututtav on meile nõuga toeks olnud. Ka ju võõras inimene tegelikult. Ja tööturvalisuse koolitusel kohatud proua on meile kaasa elanud.  Meile on kirjutanud täiesti võõrad inimesed ja pakkunud vajadusel oma abi.
Just Teie olete need kes teevad südame helgeks ja toote naeratuse suule.


                                   Tupla ja Grete
                                                                           








3 kommentaari:

  1. Hei!
    Selline, täitsa tüüpiline, ma ütleks. :D :D Kaikaid kodarasse üritatakse ikka loopida ja selle tegemsiega tegelevad jst sellised Blondiini- ja Kohukese-tõugu isendid. Mil moel nad sellistest üüratutest pingutustest kasu saavad - tont seda teab. Peaasi on provokatsioonile mitte alluda, kulub vähem närve ;) (mitte, et ma ise närvisäästuprogrammiga väga hästi toime oleksin tulnud)
    Nii et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.....ja jõuab oovitud sihle!
    Edu ja jätkuvat huumorimeelt!
    Mõnusat äkkisaabunud suve ka!

    Annyke. :)

    VastaKustuta
  2. Väga huvitav blogi:)
    Jõudu teile!
    Kas kolmanda naisterahva tegemistest ka siin veel juttu tuleb, või on teie kolme teed nüüd lahku läinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lea on alustanud oma eluolu kirjapanekut, kuid läheb ilmselt veel aega, kuni see üllitis päevavalgust näeb. Omavahel me ikka suhtleme ja ta plaanis ka vabal nädalavahetusel meile külla tulla.

      Kustuta