ÜHIKAMUTID

ehk hoidke oma piip ja prillid - siit me tuleme!

Kaks ööd juba siin oldud ja kondid nii haiged - ma pole veel töödki jõudnud teha! Issake! Kurtsin Gretele, et mul on veel ühte patja hädasti vaja. See on nii madal. Keerasin kahekorra, ei olnud sugugi parem. Kui rulli keerasin oli teine kui telliskivi pea all. Keset ööd ärkasin sellepeale, et lõin pea ära - vastu patja! Gretel sama jama. Kohvrisse sai pandud ju selline, mis kõige vähem ruumi võtab. Korra istus Grete mu voodi peale ja kukkus hädaldama, ta põrutas oma taguotsa vastu mu voodit ära! Ja mina veel arvasin, et hoopis mina olen pirtsakas. Lähim koht kust veel üks padi osta on külakeskuses – 20 km eemal. Hääletame sinna või?

Ühesõnaga- saabuski see päev kui pidime juba hommikul vara tööle minema. Kuna me veel kuskile poole minna ei oska ja pole ka nagu millega minna, siis Brigadir tuleb, viib ja juhendab meid. Teatas, et tuleb 6.30 meile järele, et me siis valmis oleks!

Kell juba 7 kuid meie ikka veel ootasime. 7.30 Grete helistas – kas saime millestki valesti aru. Ta veel külakeskuses, hakkab kohe tulema. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud seda isegi kommenteerida. Meie tulevased objektid asuvad Linnas ja on väga tähtsad. Kõik peab olema korrektselt tehtud. Kuna vahemaad on suured siis see kogum objekte mis sinna jääb on kõik meie. Hommikul läheme ja õhtul tuleme. Iga objekti tegemiseks on oma kindel aeg. Pärast kui prohvid oleme läheb nagunii kiiremini. Teist sellist tandemit nagu meie ei ole enne olnud ja on nende praktikas uudne lahendus, samas 3 objekti on täiesti uued ja sinna tuleb alles vajalikud vahendid viia. See on  mingi firma kes on spetsialiseerinud sõidukite ja nende varuosade tarnimisele, ka soomest välja. Kokku on ainult meile siis 6 objekti. Üks tehas, siis üks tehnikakauplus ja üks kinnisvarabüroo. Ja ongi 7,3 tundi kirjas.

Alustasime kauplusest. Kontoriruumid, tolm, vabad pinnad, põrandad, paberikorvid ja toolid laua alla. Tualettruum, põrand ja kraanikauss. Kui on puhastatud siis kraani lenk paremale. Võtteid näidati ka meile. Siis müügisaali põrand ja oligi valmis! Aega läks 30 minutit! No me olime kolmekesi ka.

Järgmiseks tehas. Kõikvõimalikud tualettruumid ja pesemisruumid ja garderoobid. Mulle see klosettide ja kraanikausside puhastamine  istus hästi. Igatahes töö lausa lendas käes. Muidugi pidin ka jälgima, et paberit ikka jätkuks. Põrandad, peeglid puhtaks - valmis! Siis tootmishoones – seadmetele ei tohi ligemale minna kui pool meetrit. Põrand suurest sodist puhtaks ja Grete tuli siis masinaga järgi. Vau! Tema juba oskas seda käsitleda, mina vaid imetlesin eemalt...

Oligi juba kell 13. Kinnisvarabüroose ei pidanudki minema, sest teisipäeva õhtul sai kõik tehtud ja kolmapäev oli puhkepäev.

Anti meile nati aega kodus nosimiseks, et siis peab autole hooldusesse järgi minema. Järgmisest nädalast oleme omapead. Pealegi näitavad nad meile uued objektid ja puhastusvahendid tuleb ka sinna kohale viia. Samas saame ka oma töölepingud kätte. Võtku me oma ID kaardid ja juhiload kaasa. On nad meil ikka kehtivad? Loomulikult on!

Sõidame siis hooldusesse. Brigadir räägib teepeal, et siin kehtib paremakäe reegel. No natukese aja pärast toonitab jälle seda. Mina siis väidan, et eestis ju ka. Grete müksab mind. Tema, et ei eestis pole seda reeglt. Grete juba lööb mind kõvemini. Mina nagu ära tehtud! No nii vaidlushimuline, et ise ka üllatunud! Hakkan jälle väitma, et nii ikka ei ole, kui Grete juba mind näpistas! No mu lause siis sumbuski a`la no kui just pole teisiti öeldud ja siis juba väga vaikselt, et pole jah igalpool paremakäe reeglit ja väga-väga vaikselt läbi mõmina nt. inglismaal... Pärast Grete kommenteeriski, et mida sa vaidled harimata inimesega! Tal on ju alati õigus! Hakkab veel meile keerama! See koristamine on teise suur karjäär ja elutöö ja siis tulen mina ja hakkan vaidlema! Endal pole autotki! No, mina ka ei tea mis mulle sisse läks! Ma olen ju muidu nii kena ja viisakas inimene ja ei ütle inimestele naljalt halvasti. Nüüd aga! 

No mis see siis on!

Hoolduses läks Brigadir sisse võtmeid tooma. Siis teatab Grete, et mina pean sõitma! ??? Ta olevat Brigadirile öelnud, et me tegime loosi, kumb esimesena sõita saab. Mina siis olevat võitnud!  Appi! Ta lükkas mu tanki! Mul pole ju ka juba mitu aastat autot olnud, sügisel sõitsin 5km linnas poja autoga, kui ta pidi bike kuskile viima ja pärast ta tõi mu koju tagasi.

Tuligi Brigadir võtmed näpus ja andis need Gretele, pöörasin pea ära, äkki ikka ta sõidab ise :D

Grete surus mulle võtmed pihku ja Brigadir naeratas, sedasi ... vandeseltslikult... uhh!

Istusin rooli ja igaksjuhuks ütlesin, et uus auto vajab harjumist, et väga rumal ei paistaks kui mootor välja sureb, või veel hullem- teeb nõka-nõka! Diiselauto ikkagi. Isegi marki ei jõudnud vaadata!

Loomulikult pidi Grete minuga autosse tulema!

Rooli istudes käisid kuuma ja külmahood ja tõotasin karmi kättemaksu. Issake, polnudki see tagurdamine mingi raketiteadus seal autode vahel! Nagu oleks kogu aeg sõitnud! Siis tuli väljasõit ja mootor suri välja! Grete hakkas ohjeldamatult naerma!

Mina sain kiiresti auto uuest tööle ja kihutasin Brigadirile järgi. Meil nüüd sõit „kolhoosi keskusesse“ tavaari järgi. Grete naer hakkab juba vaibuma ja siis ütleb ta mulle kuldsed sõnad: sa sõidad nagu vana kala!

Ma siis kiitsin takka - tahtsimegi ju lesta tõmmata! 

Olen kõva kalamees, endal tallesaba sees!

Grete purtsatas uuesti naerma ja siis ütleb, et tal tulevad tilgad püksi! Muidugi siis me naersime mõlemad- kahehääselt. Siis torkas mulle pähe, et peaks äkki spidomeetri näidu üles kirjutama, siis märkas Grete kütusemõõdikut kah vaadata. Voilaa! Täis paak!

Keskuses sõitsime peamaja juurde. Seal pidin kallakule parkima. Kõigepealt rääkis Boss Brigadiriga ... meie siis jõlkusime niisama seal. Siis saime me Bossi jutule. Seda ma vist unustasin öelda, et Boss on 30ndates ja täiesti ok ja normaalne mees, võrreldes teiste soomlastega ja siis selgus, et ta on hoopis rootslane ;)

Meile tehti töölepingud – tähtajatud. Ilma katseajata! Palk hakkas jooksma esimesest töötunnist ja TES alusel 9.25 € tunnis. Töönädalad peaks meil olema keskmiselt 37,5h

Ühtegi paberit/dokumenti ta näha ei tahtnud peale ID kaardi. No oma CV me olime juba meili teel saatnud. Lepingule pandi kirja meie eesti isikukood. Äraütlemine on 2 nädalat ja vajadusel võib ta siis veel 2 nädalat meid kinni hoida. Võtsime selle teadmiseks ja ütlesime ka, et nüüd maikuus ei ole meil plaani eestisse minna. Oli kohe näha, et see talle meeldis. Veel ütlesime et muidu plaanime kuus vaid ühe nädala eestis käia. 
(Noh, meil ju vaja raha teenida! – et siit lesta tõmmata!) See  ka talle meeldis – kohe näost oli näha! Siis ta teavitas, et me ei saa korraga minna. Ütlesime siis, et me oleme sellest täiesti teadlikud – ikkagi partnerid! Kui üks rivist väljas siis teine rabab kahe eest. Ja ütlesime sedagi, et see kojusõidunädal, mida teised loevad nädalavahetusest, hakkab meil kas teisipäevast või kolmapäevast, sest nädalavahetusel sõidab buss Helsingi vahet nii harva. Grete oli 5 tundi pühapäeval bussi  oodanud. Ta oli sellest väga üllatunud. Samas me ju ainukesed kellel pole oma autot. Mina ootasin vaid 1,5h ja pealegi on nädala sees laevapiletid ka odavamad. Talle sobis see. Lubasime, et isetegevust ei tee, enne ikka teavitame teda ka. Tegelikult me mõtlesime ka sellele, et siis saame üksteist ära viia ja ka bussile vastu tulla. Ja oligi kõik. Nüüd võime oma asju ajama hakata. Brigadir ütles õues, et me võime juba esmaspäeval magistraadis käia. 
Mu hambad kolksatasid ikka pauguga kinni!

Surusin lõugu nii kõvasti, et jumalapärast sealt ükski piiks enam välja ei tuleks! Pärast Grete ütleski, et ta oli valmis mind mopivarrega lööma juhul kui mul peaks jälle tulema idee-fix midagi „tarka“ öelda - meie läheme ikka maistraati.

Manööverdasin auto lao ukse juurde ja ladusime meie ja  Bossi auto tavaari täis. Mis mind hämmastas oli see, et kuidas seda küll nii kaootiliselt sai tehtud. Läbisegi, mis näppu juhtus, see autosse tõsteti. Ühed lollid ees ja meie järgi - sama lollid. Meie vabanduseks võib öelda, et meie ju ei teadnud mida ja kui palju peab autosse mahtuma. Hakkasime siis Linna sõitma- kuskil 60 km. Teel kommenteerisin, et mul on vist eesti võõrutusnähud – käitun kohtlaselt. Seepeale hakkas Grete naerma ja rääkis, et ta ükspäev sõitis Brigadiriga ja see näitas talle mingit maja ja ütles, et siin elavad Darwini sündroomiga lapsed. Ta vaeseke oli oma ajud peaaegu paigast nikastanud kuni taipas, et jutt käib Downi sündroomist.  

No igatahes jõudsime järelduseni, et Brigadir aimas õieti, et me kahekesi koos võime talle väga tülikaks osutada. Ausalt, me püüame oma mokka maas hoida ja sügiseni vastu pidada.  Loodame, et rumalus nakkav poleks. Ja kindlasti oleme sõbralikud kah!

Uues kohas tassisime asjad sisse, tegime selgeks mis nõudmised seal majas, millised nurgatagused üle käia jne. Seal õppisin mina ka puhastusmasinaga sõitma. No ei saa sinna peale istuda! Enda ees peab lükkama-õigemini, sõidab ise. Nendest ilusatest autodest peab poole meetri kaugusele hoidma ja siis ütles Boss veel, palun ärge midagi ära rihtige. Siis läheb tema firma pankrotti. Auto 30tuhhi, see puhastusmasin 15tuhat. Siis on kõik! Tema firmat pole siis enam! Brigadir ütles, et see maksab terve korteri. No ei hakanud siis enam nalja ka viskama, et siis võin neid kohe mitu tükki järjest ära rihtida. Äkki ei saa nad nii karmist naljast aru. Või mõtleb proua, et eputan mingi kalli korteriga.

Viimases majas, just vahetult enne viimaseid tegemisi, lõi valu alaselga. Jalad hakkasid ka äkki väga vaevaliselt liikuma. Boss ütles, et me oleme olnud väga tublid ja panime uksed lukku.

Kodupoole sõites õhkasime õnnelikult, et saime auto ja tunnistasime sedagi, et päev venis väga pikaks ja, et kartsime hullemat. Kaks päeva tööd ja siis saame nädalavahetuse puhata. Siis jälle 3päeva tööl, üks vaba (9mai) - 1 tööl ja jälle nädalavahetus vaba! Meil tuleb ikka hea sisseelamise periood. Alles siis hakkame täie rauaga panema! 5x nädalas.

Rõõmustasime sellegi üle, et saime tähtajatu lepingu, ei mingit katseaja palka!

Rõõmustasime, et saame oma asju ajama hakata.

Rõõmustasime, et saame autosõidu meelde tuletada.

Rõõmustasime, et töö ei tapa (vähemalt on esialgu selline tunne).

Rõõmustasime, et oleme koos.

Rõõmustasime, et saame koju–  jaa, nimetame ühikat oma koduks.

Rõõmustasime, et kodus saab pesema ja magama.

Rõõmustasime, et isegi söögiisu pole.

Rõõmustasime, et meist saavad peenikesed mutid!
Ja üleüldse oleme me rõõmsad mutid!

Kuna kaalu meil ei ole, siis leidsime mõõdulindi ja 

mõõtsime strateegilised kohad üle. 

Kahe nädala pärast uus mõõtmine.