KODU KAUGEL ...

ehk kuidas me Gretega jala uksevahele saime

Loksusin Prääniku (lapselapse) juurest kodu poole ja mõtlesin sellele, et Gretel vedas, et sai tööle oma tütre töökaaslase tuttava kaudu ja minulgi vedas, et ka sinna saan. Tuletasin ka meelde seda mida Grete FB-sse oli postitanud.

Esiteks oli ta täielikus shokis, sest see koht ja töö on viimane karutagumik, (muidugi Grete kasutas tibakese räigemat ütlust) ja hullem veel mida annab ette kujutada! Ta polnud võimeline isegi sellest mulle rääkima, oli täielikus segaduses ja kahetses. Koht ise asub üle 100km Helsingist. Pole ju teab mis kaugel - kui sõidad autoga.

Teiseks, ta ei teadnud enam millal üldse koju saab, sest bussijaama saab vaid jalgsi - 4km kohver näpuotsas.

Kolmandaks pidi ta kellegagi tuba jagama.

Neljandaks, see uus kodu pidi olema sellises kolkas, nagu oleks sattunud veneaja kolhoosi.

Hõmmm?

Ja ometigi ma andsin oma nõusoleku. Lubadus paberimajandus korda ajada ja peavari olid mulle piisavalt ahvatlevad. Ja loomulikult on siis jälle sissetulek olemas. Ja mis peaasi- jala saame ukse vahele!

Ka lubati siis meid kahte ühte tuppa majutada. Koos teeme tööd ja meile antakse ka kahepeale auto. Lootsin, et kahekesi koos saame ükskõik millisest hädast ja viletsusest üle.

Kodus teavitasin ema oma ärasõidust ja ütlesin, et elamine on karumetsamustikal, kahju küll, kuid midagi pole teha- sinna ei tule lapsed ka külla. Mida on neil seal teha!!!?

Minu 80 aastane ema viskas sellepeale kildu: Tulevad mustikale!

Helsinkis oli kaugliini bussi väljumiseni 1,5 tundi aega. Mõtlesin, et panen oma kotid pagasisse ja lähen Kamppi peale jalutama. Ehee! No nii suure koti jaoks küll kappi polnud! Egas midagi, tuli koos kottidega minna. Mitte, et ma nüüd shopata kangesti oleksin tahtnud, vaid netipulk vaja osta. Keda ma seal kohapeal lunin, et vii mind poodi. Ma oleks närvi läinud, et arvuti on kuid teha pole sellega midagi. Sõitsin liftiga poe korrusele ja pidasin aru kummale poole minna. Siis nägin, et sealsamas on Musta Börssi ja tuletasin meelde, et see on vist mingi tehnikapood. Kui olin kaupluse uksele jõudnud hõikas müüja üle saali, et millega ta mind aidata saab? Mulle kõlas see rohkem nii, et stopp! Ära enam edasi astu! Sealsamast ukselt hõikusin siis vastu, et kas nad müüvad netitikku!? 

Jätsingi siis kohvri ja seljakoti ukse juurde. Neil täiesti olemas ja valisimegi mulle sobiva välja. Tuleb tunnistada, et noormees mind ikka kogu aja kõõritas niiiii kahtlustavalt. Eriti veel siis kui hakkasin andmesidekiirusest - mb/sekunditest  rääkima. 

Poest väljudes vaatasin tagasi ja vaeseke seisis tardununa ikka veel leti taga ja vaatas kuidas ma läksin. No ma siis viipasin talle! :) Polnudki vaja ei tea kuhu nende kodinatega rännata. Jess! 

Sõitsin liftiga jälle alla bussi ootama. Kui aeg sealmaal siis helistasin, et buss jõuab see kell ja pärisin aru kes mulle vastu tuleb...

Vastu tuli niinimetatud brigadir. Vähe sellest, et buss jäi 10 min hiljaks, pidin ma teda ka 10 min ootama. Ütlesin oma nime ja kommenteerisin, et mind ei olnud vist raske ära tunda. Ma küll pidasin silmas oma killavoori. Ta teatas selle peale, et jah, ta nägi mu pilti! Ma tegin siis kohe oma järelduse – ta on mu CV näinud.

Küsis ka kas olen eelnevalt koristusega tegelenud- vastasin ausalt, et ei, kuid kõik on õpitav ja ma olen motiveeritud. Kas ma saan soome keelest aru- arvasin, et midagi ikka saan.

Kohale jõudes tuli ka Boss ja korraldas kohe koosoleku- sealsamas korteris. Mitu korda rõhutas, et asi on seaduslik ja kõik maksud makstud jne. Et kohe teeb meile lepingud ja auto saame paari päeva pärast. Meie Gretega oleme partnerid ja saame auto kahepeale. Auto on ainult ametisõitudeks. Meie saame kindlad objektid 40 km kaugusel – neid objekte keegi teine ei tee.

Kusjuures Boss tahtis tegelikult kohe meid mõlemaid sinna, kuid Brigadir arvas, et kahte "tähtsat daami" siia vaja ei ole. Lootis, et siis mind unustatakse. Aga Boss käskis minu ka siia kutsuda. Brigadir - eesti ... naine, eluaeg vaid koristamisega tegelenud - oli Gretele käratanud, et teda ei huvita kes enne on keegi olnud!

Siis tõusid kõik püsti, et tööle... mina ka või? Ei ei, sina sea ennast sisse. Näitas toa ette ja vedasin oma kohvri sinna ja Grete hõikab - ära vaipa sassi aja! Vaatan lolli näoga mis mul järgi lohiseb... ja tardusin soolasambaks ja nii nad naeru saatel korterist välja sammusidki.

Tutvusin siis omapead korteriga. 3-toal korter. Eraldi köök ja konku ja rõdu. Toas elab 2 inimest. Me siis Gretega jagame tuba. Hakkasin oma asju lahti pakkima. Tekid- padjad, seljariided ja tass ja kauss ja kohvi ja suitsuvorst ja veel ühteist. Ligem pood oleks teki padja ostmiseks olnud külakeskuses 20 kildi kaugusel. Jalutan sinna vää? Bussijaamagi 4km. Läksin siis omale kohvi tegema. Kohvi valmis, kuid piim? Tõmbasin mõlemi külmkapi ust ja vaatasin sisse. Ühes piim ja teises ka piim olemas. Ei tea kumb Grete oma on. Siis vaatasin kuupäevi peal- et värskem oleks Grete, ta ju alles tuli. Sama. Siis hakkasin külmkapi sisu uurima, et kummas küll Grete asjad võiks olla. Võtsin siis sellest külmkapist piima kus merevaik oli. See oligi õige valik!

Asjad lahti pakitud, arvutile netipulk installitud, hakkasin pilte tegema. Vaja ju raport esitada. 

See siin on siis see „vaip“ mis mu kohvril järgi lohises. Kui taipasin mis see tegelikult on seisin soolasambana ja ei uskunud oma silmi. 
See lihtsalt pole võimalik! 

On vaid raam ja ... uksematt?

Mingi vinge plekieemaldus või?

Hiljem sosistades küsisin Gretelt miks ta sellise rõveduse siia pani... Vaeseke ajas silmad punni ja sisistas: see oli siin enne! Sosistasin edasi, kas ära ei tohi visata... ta ei tea. 

Sosistasin sellepärast, et teised ei kuuleks. Õnneks järgmisel päeval üks teine proua ütles, et võin küll ära visata. 
Seda ma ka  tegin - jooksujalu! :) Et keegi ringi ei mõtleks!

                

                

Järgmine päev oli vaba päev. 

Ikkagi 1. mai- VAPPU!

Koristasime ja pesime oma toa ja köögi ja koridori ja WC kah. 

Kõik läksid ka koju kaheks nädalaks. 

Ainult üks proua jäi. Naersime, et ka siin peame FB-s edasi suhtlema, et keegi ei kuuleks millest me räägime. Kumbki oma voodil ja noogutame üksteisele. Leppisimegi kokku- nüüd on meil jalg uksevahel. Septembris - hiljemalt, oktoobris läheme ära – Helsinkisse. Siia me talveks ei jää! Raudpoltkindel!

Saame oma paberid korda, siis kergem jälle alustada. Kõik dokumendid on selleks ajaks korras. Auto tuleb meil siiski ka osta, sest muidu me ei saa siit ära! Kuulsime ka seda, et siin oli skandaal olnud, olid siin korteris pidu pannud- külapealt veel rahvast kah siia toodud. Jooming ja kisa ja trall – naabrid olid alt üles koputanud, nemad vastu koputanud! Issake! Ime, et politseid ei kutsutud! Ma kohe kardan kui need pralle korraldajad järgmine nädal tagasi tulevad. (Ausalt, mina küll ei tea mis mehed nad siia vedasid, sest mina olen näinud ainult selliseid nagu Balti jaama ümbruses luusivad!) Üldiselt pidi nii olema, et kaks nädalat tööl ja kaks nädalat ollakse eestis.

Neljapäeval läheb me päris elu lahti!

Muuseas, kes ei tea-
kui pildil klikata läheb ta suuremaks :)