ÜKSI

ehk  Olen kui kass kes kõnnib omapead.

Kõik sõitsid ära ja olin nädalavahetuse üksi. Aeg-ajalt vestlesin FB-s Gretega. Et kuidas korter ja magamine ja uus Boss jne. Talle näidati ka tööplaani. Grete sai algul aru, et tema on ka kodukoristuses nagu Lea, kuid võta näpust!

Tal on peamiselt asutused, ainult ühel päeval on 2 kodukoristust ka. Ühes asutuses on ta ülepäeviti  ja teistel päevadel erinevates kohtades. Vaatas tööplaani ja sai aru, et sellist ajaga võidujooksmist nagu siin Karumetsamustikal, seal ei ole. Nüüd on tal nädal töötatud ja tema muljed on sellised:  Talle meeldib. Ajaga võib vabalt ringi käia, kõik jõuad teha mis vaja ja õhkkond on kuidagi kerge, pole pinget ega midagi. Kuigi tegelikult on ka seal üks maja mida ta pole veel selgeks saanud. Suur maja ja on välja renditud erinevatele firmadele. Seal on koridoride rägastik, ei tea kas kunagi saabki selgeks, kardab, et äkki jääb miski ruum koristamata. Mitte nii nagu meil siin oli, et suured ruumid ja vähe tunde. Selles majas oled kohal ja koristad 6,5 tundi ning kopikas jookseb, muidugi mölutada ei saa, sest ruume suht palju aga kui ruumid selged siis läheb juba lennates.

Kasutada on ametiauto ja kütust oma raha eest ostma ei pea. Isiklikud sõidud pole ette nähtud. Sõitis ise autoga, see olevat olnud täiega õudukas, nii palju erinevaid teid ja asju, mõtles, et iialgi ei saa ta seda selgeks - kuidas oma objekte üles leida. Autos on küll navi sees aga ikkagi... Lea on koos naviga korra ka ära eksinud...  Seepärast ta seda kardab, et need kiirteed ja nendest maha ja pealesõidud - sedasi võib ju kes teab kuhu sõita ... need teed on talle nii segased.

Reedel oligi olnud selline juhus, et sõitis navi abil x-kohta kodu koristama, oli juba et kohe-kohe kohal, kui vaja teha autoga veel vaid parempööre ja .... siis kukkus navi akna küljest maha ja kohe auto põrandale, üles võttes nägi, et oh jumpsus küll, navi pime ja kõik andmed kustunud, polnud aega enam ülesse sättida, aga õnneks juba see kodu paistis kuhu oligi tal vaja minna.

Nüüd see nädalavahetus tuli tal noorim tütar koos koeraga külla. Ai kui mõnus!

Ah, kuidas ma ootan, et ka mulle saaks lastest keegi külla tulla.... ja lapselaps! Ohhh!

Nüüd siis mina ise:

Käisin nädalavahetusel jalutamas, tegin mõned pildid ja pühapäeval tuli kõigepealt Seeteine ja paar tundi hiljem Blondiin.

Rääkisin, et Grete läinud ja ma ise ka minemas, et kardan Bossi jutule minna jne jne

Ta arvas, et kui mind peaks tõesti jalameheks jäetama, siis ta tuleb mind päästma - Jessss!

Ja ärgu ma üleüldse muretsegu  nende pärast nii palju. Nende hingerahu küll minupärast rikutud ei saa.

Kui Blondiin kuulis, et lähen ka ära Helsingisse, siis vajus ta mossi ja ei rääkinud minuga paar päeva.

Esmaspäeval viisin töölehed, Boss oligi kontoris ja teavitasin teda kohe, et mul on talle üks jutt. Boss ajas silmad suureks kui ütlesin, et mul on uus töö leitud ja ma tahan ära minna. Ütlesin, et Helsingisse ja suurema palga peale. Sellepeale ei liigutanud ta kulmugi. Rääkisin ka dilemmast äraütlemisaja kohta ... Tema tänas, et ma kohe ära ei jookse .... kuid ... täna ütlesin töökohast üles ja homsest hakkab minu 2 nädalat jooksma! 17-ndal olen siis viimast päeva tööl!

Ah, ma ei tahtnud vaidlema ka hakata. Ja mis ta veel ütles:

Te olite väga head töötajad, seda oli kohe alguses näha. Päriselt! Tal vedas meiega. Ta arvas kohe, et meiesugused siia kauaks ei jää - aga, et me nii kiiresti omale uued tööd leiame, seda ta ka ei uskunud.

(Muusika mu kõrvadele!)

Ta loodab, et ma teen sama head tööd edasi, kuigi olen lahkumas. Tänasin ja ütlesin, et teisiti polekski mõeldav. Teen või kella 2ni öösel kuid kõik teen ära. Ta ütles, et jah, hommikud on vabad ja saad ju magada. 

Polnudki mingit „tormi“... Helistasin siis kohe Katile ka, et kuidas asjalood ja kas nad peavad ikka vastu... 

Esmaspäevast alustasin siis üksi. Hommikupoolsed objektid jäid mul ära, et saaksin puhata ka.

Tööpäev algas 16.00

Kõigele lisaks oli esmaspäeval üks autohall veel masindada. Kahekesigi oli hull halli pühkida aga üksinda... paar korda seisatasin ikka harja najale ja ohkasin... siis hakkasin masindama...

Kui sellele objektile jõudsin kus koristaja Mees kellegi pooliku võileiva ja olematud banaanid nahka pani, hakkas juba hämarduma. Kuna see on suur maja ja kahekesi tehes, oli meil maja jaotatud, tavaliselt ma sain enda poole enne valmis (seal läkski vähem aega, kontoreid polnud ju) ja siis läksin Grete poolele appi. Tema tegi tavaliselt seal teises pooles kontoreid- mis asusid neljal erineval tasandil, nurgatagustes  ja käikudes ja isegi kaks kabinetti oli kui läksid keerdtrepist üles. Ühesõnaga seal ikka väga-väga palju töökohti. Mina tavaliselt tulin ja tegin veel alumise korruse kontoriruumid ja siis lõpetasime üheaegselt.

Nii...

Tegin enda poole ära ja hakkan seda osa tegema siis mida Grete tegi. Esiteks ei hakanud halli tuled tööle. Liikumisanduriga. No avariituli niipalju ikka valgustas, et millelegi otsa ei jooksnud. Ei saanudki ma mõne mersu kapotile viskuda.  Seal autohallis on kaks kontoriruumi taolist asja ka. Ma ikka kõik seinad kobasin läbi- no ei leia lülitit. Lõpuks käsikaudu kobasin kas kirjutuslaua all ikka prügikorv on ja kas sellel ka midagi sees on. Teine niisamuti. Kirusin, et ridikul kodus, kus mul taskulamp olemas. Oi kuidas ma sellest puudust tundsin!  Kui keerdtrepist üles ronisin, siis ei leidnud jälle lüliteid. Siis ma tundsin Gretest kah puudust ! Kobasin seal ka käsikaudu ja imestasin, et miks neil küll laualampe pole. Kui uuesti trepile sain, siis nägin, et lülitid asusid hoopis seal...

Koju jõudsingi kuskil kaheajal öösel. Kuna päeva-algus venis, sest inimesed tegid ikka veel peamaja kontorites tööd, siis järgmine päev läksin kohe tund aega hiljem tööle. Õhtujaheduses kergem töötada ja töökohal ei koperdanud ka keegi enam jalus. Nii oligi – jõudsin enne 1 öösel koju. Rekord kojujõudmisel on nati enne 3. Täielik ööloom või hoopis tööloom? Päevad ei ole ühesugused, mõnedel päevadel on veel palju erinevaid asutusi veel lisaks. Taskulamp õnneks käepärast. Nii ma siis ööpimeduses muukisingi väravalukku, taskulamp hammaste vahel. Kodupoole sõites oli ainuke mure, et metsloomi mu teele ei kargaks. Enne maanteele keeramist korrutasin nagu mantrat: Loomad, palun ärge tulge mu teele, ma ei taha teid isegi näha mitte.

Noh, mõned jänesed on küll ära nähtud, kuid õnneks ohutus kauguses...

Nädal veel tööl käia, Brigadir ka helistas mulle, et kas ma tõesti lähen ära ja vist tuleb järgmine nädal 2-3 uut inimest.

Teistega ma ka õieti kokku ei puutu. 

Kui nad lähevad tööle, siis mina veel magan. 

Kui ma tulen töölt, siis nemad juba magavad....

No jah, eks siis näis mis järgmine nädal saama hakkab...

Siin siis koduümbruse pildid...

 

Murukatus

Kõik kohad on lupiine täis, see on tanklas

Enamus majad näevad sellised välja, isegi sama värvi

Küll need padjand-leeklilled on ikka ilusad!

Kiigele- taaskasutus...

Vaade koduteelt

Ikka kollased majad

Üks paat ka aiakaunistuseks

Lahendus

Kivid igal pool

Ülejäänud majad näevad sellised välja

Võrgendkoi oi oi

Isegi sellised kukeharjad kasvavad siin metsikult

Päike kallab oma valgust

Ka peotäiel mullal on elu

Kõik kuivab

Sirelid ja nende hurmav lõhn on palavaga lausa uimastav