Lehevaatamisi

Laupäev, 1. juuni 2013

NÄDALALÕPP

ehk vaikus enne tormi...



Täna hommikul saatsin siis Grete ära. Proua, kes oli siin ka esimesel nädalal, võttis ta lahkelt kaasa. Sadamas siis pidi ta oma uue Bossiga kokku saama. Lea ei tulnud, sest tal oli võimalus juba neljapäeval koju minna ning ta ei tahtnud seda kuidagi kasutamata jätta. Hommikul kella 5 ajal siis saatsingi Grete teele, endal klomp kurgus. Kallistasime ja lubasime, et varsti kohtume.

Nii ma siis tuiasin üksi mööda korterit ja ei suutnud omale kuidagi tegevust leida. Vahelduseks küll päris mõnus üksi olla – lihtsalt teha ei ole midagi. Homme lähen jalutan veel ümbruses, teen ka mõned pildid. Hakkasin siis pesu pesema ja otsisin enda kohvri ka välja, et asjad kokku pakkida. Ainult vajalikud asjad jätsin välja.
Jah, mu blogi fänn Kati helistas ja pakkus hotellikoristaja kohta Helsingis. Saatsin sinna firmasse motivatsioonikirja ja see koht saigi mulle! Kas või 1.juunist. Ma võtsin selle vastu, kuid hoiatasin, et ei saa kohe tulla. Kaks nädalat ju etteütlemise aeg.
Mind küll nati hirmutab see hotell, olen kuulnud, et see tekkide kotti ajamine ja muu pidi ikka väga raske olema, samas Kati ütles, et tehaste koristamine pidi veel hullem olema. No vot, mina ka ei tea, mul pole ju võrdlusmomenti. Minu arust tehas ja autode komplekteerimishallid küll konti ei murdnud. Nagunii tuleb ju kuskilt alustada. Vahet ju pole kust – vist.... igatahes, mulle meeldib väga, et see on Helsingis.
Mulle tehti selgeks, et kuna ma olen siin nii vähe töötanud siis seaduse järgi on mul õigus kasvõi päevapealt lahkuda. Sellest hoolimata, et mul on tähtajatu leping ning, et lepingus on kirjas, et etteütlemise aeg 2 nädalat.
Minu südametunnistus hakkas hirmsasti vaevama. Samas soov siit lahkuda on nii suur. Nii, ma siis plaanisingi neljapäeval Bossi jutule minna. Keda polnud oli Boss, isegi telefon välja lülitatud. Pikal nädalalõpu puhkusel, seda ütles Brigadir. Temale ei tahtnud ma ka rääkida, mis asjus ma Bossi jutule tahan pääseda. Pealegi Brigadir ju sõitis ka täna kaheks nädalaks eestisse.
Proua rääkis lugusi, kuidas Boss on vihastanud, kui tema juurest tahetakse ära minna ja on siis käratanud, et mine siis heti... see oleks ju hea võimalus, eksole? Selleks puhuks pakkisingi kotti kui peaksin kohe lahkuma. Aga kuna kontor on 20 km eemal, siis loodan, et mul ikka lubatakse sealt autoga lahkuda, et jätan selle korteri juurde. Kati arvas, et ta ehk ka leiab kellegi kes mu sealt Karumetsamustikalt ära transpordib. No kas näete! Universum on abivalmis inimesed mu teele saatnud! VAU!
Nüüd, ma ei teagi mis mind ootamas on. Kas visatakse kohe välja, hoitakse 2 nädalat kinni või vaid nädala. Imeliseks teeb selle asja see, et mulle seda uut kohta hoitakse, juhul kui ma ikka ei saa kohe tulema, teevad Kati ja veel üks tema tuttav niikaua minu eest tööd! No millega ma küll nii lahked inimesed olen ära teeninud!? Uskumatu! Päriselt... lausa hinge võtab kinni!
Ja siis niinimetatud sõbranna Ulla- pea 40 aastat ... kas võib veel teda sõbraks nimetada? Ei taha ta minust midagi kuulda!
Kui oma õele rääkisin, et näe, võõrad inimesed ulatavad mulle oma abikäe, arvas ta, et see oli mul ikka üks õnnelik mõte blogi kirjutama hakata.
Kuna mul sõpru ja tuttavaid ja sugulasi ja muud rahvast on üksjagu siis ma ilmselt varsti tüdineksin kõigile ühte ja sama rääkimast, sedasi alustasingi blogi pidamist. Keda päriselt huvitab, see loeb, kes vaid viisakusest pärib, saan kohe aru kas on lugenud või mitte. Siis tean ka mina kuidas arupärimisele vastata. Eksole ju? Kuna me ei ole siin oma õigete nimede all ja ka kohti ei nimeta õigete nimedega, siis seepärast ma saangi neist asjust ausalt rääkida. Muidu on alati keegi kes tunneb kedagi ning see võib kurjalt kätte maksta. Või siis võib keegi koguni mind laimus süüdistada  Minu omad inimesed teavad ja tunnevad mind. Nende pärast ma ei muretse, nemad ju teavad mis ma olen või ei ole.
Nii ma siis üritan ennast tähtsaks jutuajamiseks ette valmistuda. Kuidagi imelik on et lahkumisavaldust ei pea kirjutama. Mõtlesin, et loen nati ka tööajasedust jne et ikka olla kindel mida ma suust välja ajan. Igaksjuhuks peaks ka bussi/rongi aegu vaatama juhul kui mind kohe jalameheks jäetakse. Bussi/rongijaamast on veel 4km koduni jalutada. Eks ma siis jaluta, mis teha. See on muidugi juhul kui ...
Homme õhtul peaksid Blondiin ja Seeteine tulema.
Ei tea kas julgen neilt abi paluda? Juhul kui...



Viimane nädal! Kas tõesti?  Uskumatu, aga ongi. Päevad lendasid kosmilise kiirusega, mis muidugi minu seisukohalt oli hea, aga Tupla kohapealt.... 
Ausalt, mina poleks tahtnud olla tema asemel. 
Jääda sinna „karutagumikku“ üksi koos orjapidajast bossiga.

Olen olnud seal täpselt 1 kuu ja selleks ajaks on saabunud selgus, et see boss ongi päris ehtne orjapidaja.  
Brigadir käis veel reedel meie korteris, luges igasugu sõnu peale, muidugi ka mulle, et nad loodavad, et ma mõtlen ümber ja äkki juhtub, et tulen ikka tagasi jne, et seal pealinna kandis korterite üürid kallid ja palgad samad... ta „unustas“ vist, et meie endised riigitöölised oleme harjunud seadust lugema ning nüüdseks on meile selgeks saanud, et see firma „lüpsab“ töölisi, teevad palju sahker-mahkerit. Brigadir korrutas korduvalt, et ma kindlasti helistaksin, kui ma olen otsustanud, et äkki mõtlen ringi ja tahan tulla tagasi.  Nad hoiavad mulle koha seal asutuses. Lubasin, et helistan kindlasti. Hea, et sain sealt tulema ning peagi saab Tupla sealt tulema, see pole koht kus olla ja elada, veel vähm töötada.

Laupäeva hommikul ärkasime varakult, jõime rahulikult kohvi. Viimased asjad said veel ülisuurde kohvrisse topitud ja trepist alla. 
Kallistasime Tuplaga, meil mõlemal nutuklomp kurgus, Proua käivitas auto ... veel viimased lehvitused, pisar silmanurgas.
Nii kurb oli vaadata Tuplat seal parkimisplatsil lehvitamas. 

1 kommentaar:

  1. Ohoo, et siis saadki sealt karumetsast minema!! Head inimesed ei ole ikka veel maailmast kadunud! (ma küll aeg-ajalt kahtlen) Palju õnne! Mul on siiralt hea meel sinu ja ka Grete üle!
    Mõnusat suve!

    VastaKustuta