Lehevaatamisi

Esmaspäev, 17. juuni 2013

VEEL ÜKS LÕPP...

ehk ikka ja jälle on asju mida lõpetada...




Pühapäeva õhtul helistas Brigadir, mine uuele inimesele bensiinijaama  vastu. Ta on rohelise bemariga ja ootab. Kihutasin siis sinna, ikkagi Grete aseaine.
Kuhu magama – minuga ühte tuppa. No ega ma vaimustuses polnud, kuid vaid nädal veel. Hakkasime tööst rääkima ja siis selgus, et ta ei tulegi mulle appi vaid Kaiele. Kes see veel on? Ikka meie firmast aga elab kuskil 8 km kaugusel. Miks ta siis sinna ei saadetud? 
Noh, käsk ju kõrgemalt poolt- mis minulgi siis vastu vaielda.
Esmaspäeva hommikul helistab Boss, tule siia, tal on seal 2 tüdrukut ja vii nad koju. Kuhu koju ja kuhu nad magama panen? Vaid üks voodi on veel korteris vaba Seeteise toas. Siis ei saanud Boss aru millest ma räägin. Ma pean tüdrukud oma tuppa majutama. Kordan, et mu tuba on täis. Tema ei saanud aru- kuidas täis... Nii ma siis tutvustasin talle eelmise päeva sündmusi. Tüdrukud minu tuppa ja see eilne korterist välja ja mina Seeteise tuppa. No kui nad koos siis loomulikult ühte tuppa, ma ju nagunii minemas.....
Kui sinna jõudsin, siis selgus, et tüdrukud on oma autoga. Miks ta neid siiapoole ei saatnud- kasvõi kah bensiinijaama - nüüd ma sõitsin lihtsalt 20kilti sinna ja samapalju tagasi. Milline mõttetu raiskamine...
Tüdrukud noored, nii 30ne kanti või veel natsa nooremad. Sättisid ennast sisse ja ütlesin,  et kella 16-neks läheme tööle. Nemad tahtsid kohe paberimajanduse kallale minna. Viisin nad siis politseisse ja maistraati ja juhendasin mis edasi teha ja lugesin nende jutust välja, et plaani sinna Karumetsamustikale igavesti jääda neil ei ole.
Tuleb tunnistada, et tüdrukud olid tublid. Kõike tegid mis vaja. Minu 12tunnine tööpäev sai 4 tunniga valmis. Olin hämmelduses ja rõõmustasin. Tüdrukud taipasid kiiresti, et kahekesi tehes tunde ei tule, ühele on jälle nagu palju jne aga nemad tahtsid kõike koos teha...
Terve nädal sai nendega tööl käidud ja kõik näidatud. Uurisin ka Bossilt mis minu töötatud tundidest saab, kas pean selle nüüd kolmeks jagama. Ei, nemad jagavad ja mina saan täie tambiga tunnid kirja. Nagu õpetustasu või nii. See mulle meeldis.
Nüüd oli Seeteine mossis, et peab minuga tuba jagama. Tema privaatsus sai ju otsa.
Sain ka teada, et ma esmaspäeval ei pea seal viimast tööpäeva tegema. Küll rõõmustasin- saan nädalavahetusel ära ja isegi koju hüpata. Oh kuidas ma seda ootama hakkasin. Plaan oli selge, laupäeva hommikul bussile, siis oma ööbimispaika, viskan oma kodinad maha. Saan veel natuke shopata ja siis ükskõik millise laevaga koju. Öö kodus ja järgmine päev tagasi ja saan emale veel üüriraha jätta ja veel natuke äkki elamiseks ka.
Tuligi viimane tööpäev – pooled objektid tehtud ja siis hakkas auto kütusenäidikul tuli põlema. Mõtlesin sellele, et meie alustasime täis paagiga ja otsustasin 20€ eest neile kütust osta. Pealegi oli ju palgapäev. Võtan soome pangakaardi, et tasuda. Vastab mulle kogu aeg, et pole heaks kiidetud. Võtsin siis eesti pangakaardi ja kõik sobis. Istusin autosse ja ütlen plixidele, et huvitav, mis selle kaardiga lahti on. Seal peab ju raha olema, täna pidi palk laekuma ja nüüd on juba õhtu. Otto automaat paar kilti tagasi või kannatada koduni, et seal siis 4km kaugusele linna minna. Tüdrukud arvasid, et käiksin sealsamas ära. Ots ringi ja sõitsingi siis pangaautomaadini. Panen kaardi sisse.... minu arvel on 16€. Tunnistasin teist ikka tükk aega ja ei saanud aru kuidas see võimalik on. Istun autosse ja ütlen, et mul pole raha! ... Mul pole üleüldse raha!
Tüdrukud ei osanud kah musta ega valget öelda. Helistasin Bossile...
Kas täna pidi palgapäev olema?
Miks siis minul pole palka?
Kuidas kõigil on üle kantud ja minul ei ole!?
Tema on ju Boss!
Lubas mulle tagasi helistada.
Helistas tagasi, jaa, kõik palk on üle kantud ja nemad ei tea miks minul ei ole.
Raamatupidaja ütles ka, et tema kandis kõik üle... see on panga viga...
Oma sellenädalase teenitu saan järgmisel palgapäeval...
Ütlesingi siis, et ma tahtsin veel koju minna kuid nüüd ma ei saa sealtki minema, sest mul ei ole raha, seda raha mida nad pidid mulle täna välja maksma!
Lootsin salajas, et pakub siis nati avanssi ja arvestab järgmisel palgapäeval maha...
Tema ei saa midagi teha, pangad on kinni ja esmaspäeval tuleb mu raha kindlasti üle.
Kuidas ma siis koju saan!?
Esmaspäeval lähed....
Viskasin toru ära.
Tüdrukud küsisid, et mis ta ütles..... - et esmaspäeval lähen siis koju!
Passin terve nädalavahetuse siis Karup.... ja alles esmaspäeval saan minema!
Ma ju tahtsin koju minna! KOJU!
Ja siis ma hakkasin nutma, sedasi nutma, et enam pidama ei saa ...
Nutan ja nutan, tüdrukud ka lohutada ei oska.
Üks ütles, et ta istub ise rooli. Kobisingi siis kõrvalistmele ...
Sõitsime kahele viimasele objektile, need suhteliselt kõrvuti. Üks väike maja ja teine suurem. Pakkusingi, et ma teen üksi väikese ja nemad kahekesi selle nati suurema, muidu oleme selles väikeses üksteisel jalus. Ja lõpetame ilmselt üheaegselt. Teadsin, et seal on ühesugused võtmed. Pliksid said ühe, mille keeramist sai kohe kontrollitud ja mina teise, kuhu pidin nati veel vantsima.
Olen värava ees ja mis ei keera on võti!
No ei keera!
Tüdrukud juba kaugel ja helistada ei saanud, neil telef autos ... hea, et mulle autovõtmed jäeti.
Nüüd oli muidugi aeg uuesti nutma hakata...
Siis helistasin tütrele ja poegadele ja Gretele. Mõtlesin, et äkki nemad laenavad. Üks poeg oli kättesaamatus kauguses, teine Tartus paadimatkal ja tütar oli rocksummerile piletid ostnud et esmaspäeval saavad jälle raha. Nii, et kellelgi ei olnud raha! Grete ütleski, et ta sõitis neljapäeval koos tütre ja koeraga eestisse. Teadis ka, et reedel palgapäev, käis lapselapsega linnas ja pangakontoris ja sai teada, et raha pole. Ta oli nii nördinud, eriti kuna lubas lapselapsele, et Mamma ostab talle linnast midagi ilusat. Ta suutis ainult õhupalli osta...
Tagasi vaja ju ka tulla...
Hakkasin jälle nutma, ma pole veel kojugi saanud!
Aga siia ma ei jää!
Tüdrukutel oli suitsupakk ka autos - tegin siis ühe suitsu - et lööb äkki uimaseks, läheb äkki nutt üle. 
Tühjagi! See ei hakanud isegi pähe mitte!
Juba tulidki tüdrukud – kui ikka mõnel peab viltu vedama siis ikka täiega....
Läksime koos teist maja tegama, sest nende võti keeras seda väravat ka. Maja oli iseenesest korras, ainult prügid korjasime kokku ja kuna tolmuimejat ei viitsinud välja vedada siis haarasin maast vaiba, kloppisin seda sealsamas õues, panin tagasi ja uksed lukku ja minekut. Selline haltuura! No meie teame ja nüüd teie ka ... aga nemad ju ei tea, visuaalsel vaatlusel oli ju kõik korras.... endal süda kripeldas, et lubasin ju olla sama tubli edasi...
Koju jõudnud uurisin netist palju mul veel eesti arvel raha on... 
Noh, sealt ära saan ... Helsingis saan veel mõne korrapileti osta ja siis on kõik...
Vaim oli valmis paar päeva piskuga läbi ajama ja ronisin FB-sse
Endine töökaaslane kirjutab: Kuidas su noor vahetus on ? Kas nüüd on pakid koos ja istud kohvri otsapääl? Loodan , et uus koht pakub meeldivamaid elamusi.
Vastan siis: Noored on nagu Duraselli jänesed, ma ei jõua ringigi vaadata kui juba kõik tehtud. 
Täna oli viimane tööpäev ja ka palgapäev ja mida polnud oli minu palk. Boss vandus, et kõik on üle kantud aga mida pole on minu raha! Eks ma nüüd esmaspäeval saan, kuid jõudsin siin veel peatäie nutta, et ma ei saagi siit karumustikalt minema. Nii lootsin veel laupäeval korraks koju tulla ja pühapäeval tagasi, et esmaspäeval uus töö, aga pole midagi teha- ju siis peab nii olema.
Ja siis teatab tema, et niipalju tal ikka kapijala all peidus on ja kandiski mulle 100 € üle.
Ma saingi koju!
Kui lapsed kallistatud ja väike Präänik ka lõpuks opale tahtis, siis tundsin sellist rahulolu, et võin või kohe tagasi minna ja tükk aega endaga jälle hakkama saada.
Pühapäeval saime Gretega laeval kokku, rääkisime ja rääkisime ja ta ütles, et see seal ei ole ikka ka õige asi – puhkust ei anta, loetakse tema puhkepäevad kättesaadud puhkuseks.... Tahab ikka ka Helsingisse, ikka ligem koju hüpata. Nagu näiteks mina... (ta isegi ei tea kus ma ööbin...)
Mina alles hakkan uusi kogemusi saama...
Sain õnnelikult oma ööbimiskohta ja sain veel Katiga ka kokku ....
Sellest järgmine nädal, äkki teen mõne pildi kah ...

Aga ikkagi on elu ilus!


2 kommentaari:

  1. Hei!
    Ma nüüd ei saanudki aru...Kas nad jätsidki su palgast/lõpp-arvest ilma w? :O
    Igatahes tundub, et on ikka kõvasti vedanud,et sealt mõlemad minema saite...
    Edu uues kohas!

    VastaKustuta
  2. Ei, õnneks tünga mulle ei tehtud. Esmaspäeval sain oma palga ikkagi kätte.
    Ahastama ajas mind mõte, et ma ei saagi koju. Sinnamaani olin püüdnud kodust mitte mõelda, et igatsus piinama ei hakkaks. Kuna ma teadsin et saan koju ja siis, et ei saagi.... see oli see mis mu rööpast välja ajas. Sellist traditsioonilist lõpparvet ei ole, või ei ole seal... ma ei teagi kuidas see soomes on. Igatahes oma viimase nädala palga peaksin kätte saama kuu viimasel päeval, seega 28-ndal. kas saan reedel või jälle alles esmaspäeval - seda aeg näitab.

    VastaKustuta