ehk Kuidas me Gretega väljamaal vetsus käisime
Metroost välja tulles nägime kõigepealt WC silte. Nende järgi minnes jõudsime metallusteni. Pane aga 20 senti sisse. Ronisin sisse … esimese hooga kohe ei taibanudki kuhu sattusin - poolhämaras imekitsas ruumis laiutas minu ees vähemalt meetrise läbimõõduga lehter. Pungitasin silmi ja tahtsin põgeneda. Ümber keerates seisin metalluksega silmitsi ja meenutasin, et käisin selle kogemuse eest ikkagi 20 eurosenti välja ning järgmine tualett võib vabalt mägede taga olla. No ok, pole midagi, küll hakkama saan. Uurin siis seda ruumi ja nuputasin mis valemiga see süsteem töötab. Haa- mingid vaevumärgatavad nupud seinal, vist mingi tekst kah peenikeses kirjas- no ma ei hakka ju ometi kemmergus lugemisprille ninale sättima ja nii ma siis vajutasingi esimesele nupule … jessas! seinast väljus uhke kaarega veenire – nagu Belgia poisike! Kuulid jooksid kokku. Vajutasin järgmisele nupule, prilllaud langes laest lehtri kohale, kuid Belgia poisiklutt siristas ikka edasi. Ma juba paanikas. Järgmine nupulevajutus vallandas orkaani- ehmatusega põrkusin vastu ust, enne põgenemist vajutasin veel kiiresti igasuguseid nuppe- uhh, vaikus majas, veenire jäi ka seisma kuid minu ees laiutas jälle lehter. No nii, selle nupuga vist sain prilllaua kätte … toimiski. Voilaa! Püsti karates tahtis prillu mu jopet kaasa haarata ja lehter tegi meeletut häält- ja nagu oleks isegi krooksatanud! Esimesel võimalusel avasin ukse ning näost punetades teatasin, et see nagu raketiteadus! Grete ütles selle peale, et ta oligi mõelnud, et kellega ma seal kaklen!? Ja marssis uhkel sammul sisse ning siis sulgus ta selja taga uks. Jõllitasin ukse kohal olevat punast tuld ja meenutasin oma läbielatut. Mida aeg edasi seda punasem see tuli tundus. Juba arvasin kuulvat kuidas ta rusikatega vastu ust taob … Punane tuli uksekohal muutus aga iga hetkega ähvardamaks … Juba käis peast läbi, et see tohutu lehter on Grete endasse ahminud … püüan aga ennast rahustada, et olen liiga palju filme vaadanud … ei… see punane tuli on juba eriti punaseks muutunud ja mõtlesin mismoodi seda päästeaktsiooni korraldada ning jõudsin kahetseda, et polnud konserviavajat ridiküli visanud. Ja siis avanes uks, Grete jumalast normaalse näoga ja tüüris välisuste poole. Sebisin end siis ta kõrvale, Mh? samm muutus meil kiiremaks, Mhh?? kui välisuksed ristseliti lahti kargasid hakkasime juba külg külje kõrval vaikselt jooksma. Trepil me kiirendasime veel sammu- juba me jooksime kontsaklõbinal trepist alla ise mingeid imelikke häälitsusi tehes. All olles hakkasime täiega naerma.
Lehtrit nägid? - Pommiauk!
Ikkagi Euro värk! No millesse me end küll mätsisime !!!
Tööl jutustasin oma elamusest pelleriga ja siis rääkis töökaaslane oma loo kuidas ta õega nädal tagasi Helsingis WC-s käis. Räägin teilegi:
Nägid nemad tänaval vetsu püstikut ja otsustasid ka „ära käia.“ Mu töökaaslane läks esimesena. Pani raha ja sisenes – kui uks sulgus jäi ta kottpimedasse. Oli ta siis seedinud seda asja, et tea kas valgus peaks tulema automaatselt või mis. Päris käsikaudu ka kobada ei tahtnud. OK, tema ontlik naisterahvas, loomulikult oli tal taskulamp käekotis. Õnnestus see isegi koti põhjatust sügavusest üles leida. Muidugi ei leidnud lülitit ja nii ta siis seal sahmerdas taskulamp hammaste vahel. Pugistas naerda ja möönis, et ei tea palju neid inimesi on kel taskulamp kaasas.
Minul on, aga Sinul? 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar