OMA SILM ON KUNINGAS ...

ehk     Kuidas ma Gretega Soomes käisin

Üürikorterite kuulutusi vaadates saime aru, et tegelikult me ei tea nende asukohtadest midagi. Otsustasimegi, et aeg on vaatama minna– ikkagi, oma silm on kuningas. Otsisime „magusamad palad” välja, et vaatame üle, kus meile kõige rohkem meeldiks elada. Mõeldud tehtud- päevakruiisist peaks aitama küll. Äkki saab pärast Ulla juurde lõunalegi.

No nii, Ulla juurde ei saa, ta on Eestis oma sõbranna 50ndal juubelil. Meile jälle muu aeg ei sobi. Mis siis ikka, võileivad kaasa ja käib küll. Me täiskasvanud inimesed, ei vaja ju lapsehoidjat. Tegin eeltöö internetis ära. Millise trammiga linna, kust metroosse minna, kuhu suunda sõita, kui tihedalt sõidavad, palju maksab, mis peatuses maha jne jne. Vaja veel osta päevapilet - kas kioskist või automaadist. Päevapiletiga saab sõita nii trammi, bussi kui ka metrooga. Asi klaar. Eelneval ärasõidu õhtul tuli mulle ärevus sisse ja ei lahkunud ka laeval olles. See eest Grete! Nagu vana rahu ise! Pole ta ka terve igavik Soomes käinud aga käitub nagu vana kala. Lihtsalt kadestamisväärne! Nüüd hakkabki nii olema – teatas ta mulle. Tema läheb koju. No jah, või läheb koju, kuid mina küll ei tea kuhu ma lähen. Elame näeme. Linnas kolistades otsustasime trammiga tiiru teha – vaadata – lihtsalt vaadata …  Linn on väga ilus, Aleksanteri katedraal  ja Linnanmäki – sellega me teadmised piirdusidki. Häbi-häbi! Sõime Kamppi platsil oma võileivad, rüüpasime kohvi peale ja läksime metroosse, Ulla sõnad kõrvus kajamas – metroos peab tähelepanelik olema, et valesse kohta ei sõidaks. Noh, vähe ikka pabistasin, perroonile jõudes ma teadsin, et olen õiges kohas ja just meie rong tuleb kohe ette. Ei hakanud enam WC kah otsima- pärast aega küll!

Kontulas metroost välja tulles nägime kõigepealt WC silte. Nende järgi minnes jõudsime metallusteni …. Siinkohal katkestan jutu ja pühendan sellele teemale eraldi peatüki. ... …
Eurovärgi üle naerdud sai kaart välja otsitud, kuhu me siis ikkagi üldse minema peame – haa, et üle tee minna  tuleb minna tee alla.  No jah hakkasimegi minema- küll teiselpool teed selgub kuhu edasi. 
Nii, siin mitu võimalust, minna paremale, vasakule või koguni otse, milleks on vaja hakata mäest üles jalutama.  Otsustasime vasakule minna, see tundus kõige otsem olevat. Ilus tee, jalakäijate ja ratturite rajad ilusti tähistatud.  Asfalteeritud, hooldatud mururibad ja mõnes kohas kus oli murusse jalgrada tallatud oli see tee kiviklibuga  porivabaks tembitud. Mulle meeldis! Üldmulje oli väga hea. Pildilt vaadates tundusid need majad seal nagu … lasnamäel - kuid tegelikkuses nad sedasi ei mõjunud.  Tegemist kivise ja mägise maastikuga, kõrghaljastus tekitas hajutatuse tunde. Mõned majad jäid madalale, mõned kõrgemale.  Vaikne ja rahulik.  Iga maja juures oma lasteväljak, millele omakorda aed ümber ehitatud. Väga turvaline, kui mõelda, et see asub ju kivi otsas … Ka grillimiskohad ei puudunud.  Lilleklumbid ja hortensia põõsad nagu kutsusid meid. Oma väljavalitud maja nähes hakkas süda kiiremini lööma. Pildil paistis ta kuidagi pikk jurakas- tegelikkuses üldsegi mitte. Istusime siis mänguväljaku kõrval pingil ja üritasime oma aknaid ära tunda. Nii vaikne ja rahulik koht, nagu väikelinnas - vaid 15 min metroosõitu Helsingi kesklinnast. Ei tahagi enam kesklinnas elada! Jah siia me tuleme! Terviserajad ja puha! Ja ujula! Äkki teenime nii palju, et saame omale isegi ujumist lubada! Vau!

Grete hakkas rääkima, et ilmselt ta peab Polly (taksi) kaasa võtma. Tütrel pikad päevad – töö ja kool, jääb vist koerapidamisega hätta. Mina jälle ei mäletanud kas seal üüritingimustes oli lemmikloom sallitud või mitte. Kui ka ei ole siis otsime mõne teise maja kus võib looma pidada, kuid samasse rajooni. Me ju mõlemad tahtsime seal elada. (olgu siis siinkohal kohe öeldud, et jah - seal on koer lubatud.)

Läksime metroose ja arutasime kas tõesti kohe esimene maja ongi see kõige-kõige? No nüüd metrooga linna poole tagasi ja vaatame idakeskuses kah seda maja- metroo käib sinna ju iga 5 min tagant. Milline superühendus! Juba olime valmis uskuma, et äkki meile meeldibki siin igal pool. Idakeskuses metroost välja ronides tunnistas Grete, et tal on padjakesed juba päkkade all. Noh, me ei hakanudki siis seal kaugemale minema. Vaatasime niisama ringi. See koht küll linnale ligemal ja transpordiühendus veel parem kuid … mõjus kui tööstusrajoon ja massiliselt rahvast … äka- ei sinna me ei taha! See esmamulje võib ka vabalt petlik olla. Me ju ei läinud metroojaamast eriti kaugemale!

Sõitsimegi linna tagasi ise lõpp õnnelikud, kuid samas ka mures, kas me ikka saame kevadel sinna korteri. Raudteejaamas tulime metroost välja ja kobistasime sealsesse kommipoodi- me ju täna enam siia ei satu. Lastele kommid ostetud. Mis nüüd … vara veel sadamasse minna. H&M-is veel käimata… noh tramm viib otse sinna poe ette. Saime need ka läbi kammitud - ei ostnud midagi! Mis nüüd? Nüüd on kõht ka juba tühi- Kuhu minna?

Kõik ju räägivad, et Soomes on väljas söömine kallis. Gretel tuli meelde, et ta nägi trammiga linnatiiru tehes McDonaldsi reklaami- burks 2€. Noh, see ju küll odav. Tuleb sellesama trammi peale ronida. Trammi oodates tuli kohalik kõõrdsilmne vanamehenässakas paksude prilliklaasidega minu juurde, et tema tahab muuseumi minna - mitme minuti pärast tramm tuleb. Vabandasin, et ma ei tea milline tramm sinna sõidab. Pobises seal midagi omale nina alla ja ronis aegade ekraani ette. Grete sai aru, et ta olevat seitsmendast trammist mõmisenud. Haa, ütlen siis talle, et tramm nr. seitse tuleb 1 minuti pärast. Selle peale kostitati mind mingi tigeda jõuramisega. Ta näeb küll, ega ta pime ole! Ma lollike ei saanud isegi aru mis mind tabas! Grete naerab südamest: Ega ta silmist pime pole, hoopis peast nõder! Mis –Mis!? Mis mina siia puutun - tema ju küsis!?

Trammiga sõites nägimegi Mc Donaldsit- oo... ja mõlemal pool tänavat – ei hakkagi väga kaugele sõitma. Ronisime maha ja sisenesime majja. Viidad muudkui juhatamas teed. Jõudsime lõpuks mingisse pimedasse urkasse kus kõik sõid kuid müügiletti polnud. Ronisime keerdtrepist üles kah ja avastasime, et see väljakuulutatud hind kehtis vaid selle kõige väiksema burksi kohta- ilma joogi ja friikateta. Vaatasime eine hindu- 9€ - ai, kallivõitu… Mul tuli meelde, et internetis kolades vaatasin mis Helsingi Nehatu hinnad on - kõige odavam eine oli 4€ ja kui mu mälu mind ei peta siis oli Rautatieasemassa Nehatu täiesti olemas. Kuidas küll sinna saada? Läksime ligemast uksest välja ja tardusin – arvake ära mis üle tee oli - raudteejaam! Mis valemiga me sinna saime – pole õrna aimugi! Grete teatas, et temast enam käijat pole. Lähme sadamasse (Katajanokan terminaali), seal saab ka kindlasti süüa. Läksimegi, sadamas käisime veel käsi pesemas kuid söögikohta ei näinud- ainult kiosk kust saime kohvi osta. Seda me tegimegi ja ronisime õue tagasi. Ühtegi pinki ka polnud. Sadamatrepil istumine ei tulnud kõne allagi - sest see asus varjus kui ometigi oli nii ilus päikesepaisteline sügisilm. Haa, üle tee oli mingi trepiga maja ja trepi juures nool, et sissepääs ümber nurga. Vot sinna me ennast istutasimegi. Arutasime maailmaasju, jõime kohvi ja sõime kommi peale ning ootasime oma valget laeva.
No muidugi- uuesti sadamahoonesse sisenedes avastasime, et kolmandal korrusel siiski oli söögikoht! Laeva minnes läksime kohe bistroo kahese laua juurde. Poetasime oma üleriided toolile ja läksime sööki otsima. Valik missugune- kartulipuder ja juurde valisin täidetud paprika - kuigi silmad õgisid hoopis kala  ja mingid juurikad maisitõlvikute ja bambusevartega ladusin ka omale taldrikusse. Kassas tuli kogu kupatus taldrikuga kaalule panna. 17€, Gretel 14€- tema võttis vaid kartulipudru lihapallikastmega. Toit maitses superhea! Järgmine kord pane kartuliputru vähem ja võta kala rohkem kõlas mulle soovitus. Seda ma teen, võib-olla võtangi ainult kala!

Igatahes me läheme järgmine kuu uuesti …