Lehevaatamisi

Esmaspäev, 24. detsember 2012

IKKA TÄHTEDE POOLE…

ehk Kuidas ma ütlesin oma perele, et kavatsen nad maha jätta.


Üldplaanid tehtud ja omavahel kokku lepitud, et vastu talve me kuskile minema ei hakka. Arutletud ja arvutatud, et probleemivabalt uude ellu astuda on meil vaja korjata 2tuhhi, siis saab ilma paanikata hakkama. Kevadeks me saame selle raha kokku - kui siht silme ees.
Meil ju on. Õnneks ei ole meil kummalgi võlgu kaelas.
Mõtlesime, et meie jaoks oleks aprill kõige loogilisem mineku aeg. Hakkab tasapisi soojemaks minema ja kui kohe ka planeeritud tööd ei saa, siis võib ju kasvõi linnahaljastusse muru niitma minna või rohima või lilli istutama või mis iganes. Paraku on see hooajatöö. Igatahes on palk suurem kui koristajal. Meeldivam ka- meie arust. Pealegi puhkusteperiood tulemas - küll me selle töö ka leiame! Vaadates tööportaale on selge, et tööpuudust ei ole. Iseasi … 
Pealegi meil mõlemal mitu diplomit taskus. Küll me hakkama saame.
Veel otsustasime, et me ei lähe sinna tööle vaid elama. Juba jõudsin ka nende pensioniseadust lugeda ning sain teada, et täispensioni saamiseks tuleb 15 aastat töötada. Nagu meilgi Eestis.
Üüriseadust lugedes sain teada, et kui korterivaldajal pole pretensioone korteri seisukorra kohta, siis on mul õigus tagatisraha tagasi saada. Vot see oli küll kena uudis.
Sedasi me plaanisime ja pidasime sõjanõu ja kinnitasime ikka ja jälle üksteisele, et oleme kindlalt minemas. Plaanisime ka, et kolm aastat on kannakinnituseks piisavalt pikk aeg ja siis kas kolime lahku või kui ikka koos tore elada, siis võib-olla kolime linnale lähemale- koos. Kolmkümmend aastat kestnud sõprus pagasiks peaks ikka olema piisav tagatis läbisaamisele. Vähemalt meie küll usume seda. Meil mõlemal kolm last, kes kõik elavad juba iseseisvat elu ja meil mõlemal ka üks lapselaps. Nii me siis olemegi kokku üks suur ja õnnelik pere.
Nüüd oleks paslik mõelda ka keele peale. Tegelikult me mõlemad oskame või on õigem öelda, et oskasime. Pole enam praktikat eriti olnud. Soome TV-d pole ka enam ammu vaadanud. Meenutasin, kui lapsed väikesed olid, siis jooksid need kõige põnevamad filmid just soome kanalitelt – ning siis olin mina see, kes neile soomekeelseid subtiitreid lugedes jooksvalt eesti keelde tõlkis. Valisin nüüd kohe telekasse lisapaketi kus soome kanalid kah. Noh kui muud ei vaata, siis võiks vähemalt uudiseid vaadata. Ikkagi midagi. Eks üritan netist uudiseid ka lugeda. Eestis kursustele minna - lõpp kallis lõbu... soomes odavam...
Õnneks pakub nett üht-teist.Vana õpiku leidsin kah üles. Ma ei usu, et hätta jääme. Eks seal läheme kursustele, õpime korralikult rääkima ja äkki saame õigekirja kah selgeks. Kindlasti tuleb seal sooritada keeleeksam - see on aluseks korraliku töö saamiseks.
No nii, sedasi hakkaski koitma see päev kui vaja peret ka teavitada oma plaanidest. Nii nad siis tulid kõik laupäeval külla ja võtsid ikka mu ema ka kaasa.
Lõunalauas siis käisingi oma pommuudise letti …
Vaikus tundus igaviku pikkune …
Ja siis hakkas tulema: Päriselt vä? Tädi Gretega – koos vää? Kuhu siis? - Helsingisse vääää?
Tead ka mis tegema hakkad vääää? Küsimusi sadas läbisegi …
Vää ja vää….
Noh, tegelikult nad räägivad mul korralikku eesti keelt (ei vää`ta ega kasuta muid parasiitsõnu), kuid mulle tundus, et just nii on kõige kergem ja vahetum seda hetke- emotsiooni edasi anda...
Tubli! Ammu aeg! Muidugi mine! Äh, mis kopitad siin! Miks alles kevadel ja mitte kohe?
Minu ema kah: Tubli tüdruk!
???
Nii, et mind ei jäägi keegi taga igatsema?
Sellega tundus asi niiiii lõplik.

P.S
Ja minu korterit ei tahtnud ka keegi!!!   Sest et … Lasnamäel!
Meelitasin küll, et maksan ise maksud …
Tütar veel küsis, et kas mul kahju pole, et nägin nii palju vaeva, et omale ilus suur kodu soetada ja nüüd lihtsalt jätan maha. ….    On küll kahju.      Ausalt!
Kuid eesti pensionärina ma ei suudakski seda pidada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar